OLGA SIKK Kehrast on kahe lapse ema, kellest üks on sügava liitpuudega.
OLGA JA MARGO SIKK koos tütarde EVELINI ja ELENIGA.
Emadepäeva eel küsiti Sõnumitoojalt, kas tahaksime kirjutada lugu emast, kes pakuks mõtlemisainet ja võiks olla eeskujuks, sest peres kasvab puudega laps. Selline ema on Kehras elav Olga Sikk. Tal on kaks tütart, vanem sügava liitpuudega, ratastoolis, ei kõnele ning vajab ööpäevaringset abi. Olga Sikk on Anija valla sotsiaalkeskuses tugigrupi Murelaps liige.
Olga Sikk: „Ma pole kunagi varjanud või häbenenud, et mul on selline laps. Tean, et on emasid, kelle sugulased ja sõbrad on nad seetõttu hüljanud. Minuga seda juhtunud pole.“
Kui 12 aastat tagasi sündis Olga ja Margo Siku perre tütar Elen, ei olnud kedagi nõu andmas, mida lapsevanemad tegema peaksid.
„Võibolla on see nüüdseks muutunud, aga siis ei saanud mingit infot. Eeldati, et ema peaks ise teadma, millist abi ja võimalusi võib saada erilise lapse kasvatamiseks,,“ jutustab Olga Sikk.
Ta arvab, et nii riik kui omavalitsused peavad töötama suunas, et toetada ja luua vanematele võimalused arendada last kohe pärast sündi, sest siis on tal veel potentsiaali. Hiljem kergendab see lapsevanemate elu, võimaldab tööl käia ja saada lapsi juurde. Kokkuvõttes vähenevad sellega aga nii riigi kui omavalitsuse kulud.
Anija vallas ja lähiümbruses ei ole puudega lapse arendamiseks palju võimalusi. Rehabilitatsiooniteenust saab Tallinnast ja tütar vajab seda neli korda aastas. Argipäeviti on Elen Kehrast 75 kilomeetri kaugusel asuvas Porkuni koolis.
Ema ütleb, et Anija vallavalitsus on teda aidanud, kui nende poole pöördub: „Ise peab aktiivne olema ja küsima. Olen saanud abi. Kuna Porkuni koolis käib vallast mitu last, siis nüüd on vallavalitsus korraldanud neile transpordi.“
Eleni koolis käimisel on plussid ja miinused. Perel nädala keskel natuke kergem, teisest küljest on side ema ja lapse vahel selle tulemusel nõrgenenud.
„Lapsed, nagu Elen, vajavad füüsilist lähedust ja kontakti rohkem kui teised lapsed. Eemalolek ei mõju hästi, kuigi tal on seal väga hea ja tore õpetaja,“ lausub ta.
Aastaid last kodus hooldanud Olga Sikk otsustas minna õppima sotsiaaltööd, et tulevikus tööle minna: „Kuna ma ei olnud Eleni kõrvalt tööl käinud, siis ilma kogemuse ja hariduseta oleks väga raske tööd leida. Kodus last hooldades kaob igasugune huvi muu maailma vastu.“ Pere teine laps on viieaastane Evelin. Ema sõnul unistab noorem tütar mõnikord, et oleks tore, kui ka vanem õde õpiks kunagi kõndima ja ise sööma. Kui Elen on koolist kodus, peab tähelepanu jaguma mõlemale tütrele.
„Eks Evelin tahaks mõnikord õues sõpradega kauemaks mängima jääda, kuid Eleni pärast peame tuppa minema. Aga ta hoiab oma õde ega häbene. Hiljuti pidasime Evelini sünnipäeva, kus olid ta sõbrad ja ta ütles, et Elen peab ka kohal olema,“ jutustab Olga Sikk.
Kehra linnas ratastooli lükates on probleemseid kohti. Kaupluste juurde pääseb hästi. Vallamaja kaldtee on korralik, kuid tervisekeskusesse pääsemine on keerulisem. Seal pole käsipuid, üksi ratastooliga liikuval inimesel pole üles minek kerge. Apteeki pääsemine on samuti raske, nagu ka Kehra uue raamatukogu ruumidesse. Kõnniteede ääred on kõrged, ka uutel. Õnneks on viimastel talvedel olnud lumi korralikult lükatud.
Mis puudutab ühiskonna suhtumist, arvab Olga Sikk, et seda saab muuta ainult rääkides. Eriti oluline on see laste puhul, et nad õpiksid varakult mõistma, et nende seas on teistsuguseid inimesi: „Kord küsis üks laps emalt Eleni kohta, miks tüdruk selline välja näeb. Ema käskis tal suu kinni hoida. Aga lapse küsimus oli õigustatud. Ta ju näeb ja saab aru, et Elen on teistsugune ning tahab teada põhjust. Kui vanem ei selgita, siis lapsel tekib arusaam, et see on midagi halba, millest rääkida ei tohi ja tuleb eemale hoida.“
Olga Siku arvates hakkab suhtumine puudega inimestesse vaikselt muutuma. Kui mõned on sel teemal avalikult rääkinud, siis julgevad ka teised nende eeskujul sõna võtta, kõneleda oma muredest ja vajadusel abi küsida.
