ÜLLE TÕNUS,
reklaamiagentuurist MAST, kindel valija Väänast Harjumaalt
Eesti valijate seas on pikka aega liikvel kaks olulist ja isegi ohtlikku väärarvamust. Üheks eksitavaks seisukohaks on saanud hoiak „oh-mis-see-minu-hääl-ka-loeb“. Mõte sellest, nagu ühe inimese arvamusest ei sõltuks midagi, on ohtlik tõelisele demokraatiale.
Demokraatia on kõigi üksikindiviidide arvamuste, eelistuste kogusumma. Jättes ennast välja kollektiivsest otsustusprotsessist, jätab inimene oma elu üle otsustamise teiste hooleks. Kui selliseid inimesi on palju, pole valimistulemused alati sellised, nagu soovime.
Niiöelda surnud ringist, kus valimispassiivsus kutsub esile ebasoovitavad valimistulemused, mis omakorda suurendavad veelgi valimispassiivsust, pääseb välja vaid tegutsedes – valimiskasti juures oma tahet avaldades.
Keegi ei takista meid enne valimisi oma eelistusi teistega jagamast ning muudatuste tekitamiseks mõttekaaslasi otsimast või valitseva olukorraga mitte rahul olles ka ise kandideerimast. See oleks vaba riigi kodanikule omasem ja loomulikum, kui tuimalt telepurgi või arvuti ees sisse ahmida, mida teised sinusse sisse pumbata suvatsevad. Ehk on neil valimistel osalev suur hulk uusi kandidaate oma ajastu märk?
Teiseks arvatakse, et väiksemad ja värskemad tegijad eriti löögile, see tähendab Toompeale ei pääsegi ja neile antud hääled lähevad raisku või kantakse üle parteide esinumbritele. Riigikokku tunduvad saavat ikka ühed ja samad inimesed – parteiliidrid, telestaarid või avaliku elu tegelased.
Taas on tegu suletud ringiga, mille põhjus on eeskätt eestlaste konservatiivne mõtteviis. Keegi ei taha oma häälel lasta raisku minna ja nii valitakse Toompeale need, kes teleekraanilt või leheveergudelt juba tuttavad, mis sest, et kohalikust elust ja päevapoliitikast kaugele jäävad. Tulemuseks võib olla riigikogu järjekordselt madal usaldusprotsent. Ometi on kohalikel tublidel tegijatel reaalne võimalus osutuda valituks, kui eelistada omakandi inimesi. Selleks on mitu võimalust.
Mis on isikumandaat ja lihtkvoot? Kandidaat, kes saab oma valimisringkonnas lihtkvooti ületava häältesumma, osutub valituks isikumandaadiga. Näiteks on valimisringkonnas 10 000 valijat, 5 saadikumandaati, lihtkvoodi arvutame nii 10000:5=2000. 2000 on lihtkvoot ja selle häältesumma saavutanud või ületanud on ühtlasi valitud. Kuna isikumandaadiks vajalikku häältekogust üksinda kokku koguda tundub võimalik vaid vähestele, siis ongi enamik suure poliitika huvilisi koondunud maailmavaate alusel erinevatesse parteidesse.
Ringkonnamandaat – võimalus kohalikele! Teise võimalusena võib seesama kohalik parlamenti jõuda ringkonnamandaadiga. Selleks loetakse kokku parteile valimisringkonnas antud hääled ja jagatakse summa lihtkvoodiga. Kui partei sai 10 000lt valijalt 8000 häält, siis tähendab see (8000: 2000) nelja ringkonnamandaati. Partei valimisnimekirjas reastatakse tulemuste selgudes kandidaadid vastavalt nende saadud häälte arvule.
Poliitilistes ringkondades räägitakse, et eriti väärtuslikud on nimekirjade esimesed ja tagumised kohad, kuna valijal on oma kandidaati kas nimekirja algusest või lõpust hõlbus üles leida. Seetõttu proovivad erakondade juhatused oma esinumbrid paigutada nimekirja tippu või lõppu. Pidagem meeles, et mõnes väiksemas kohas kopsaka häälesaagi saanud kandidaat võib saada lõplikus valimisnimekirjas parema koha kui tuntum, kuid hõredamalt hääli saanud kandidaat.
