KRISTO TAMSALU,
Ida-Harju
politseijaoskonna
piirkonnapolitseinik
Käes on sügis, pime ja külm aeg ning paras aeg on meelde tuletada ja õppida juurde nippe, kuidas end ja oma vara kaitsta. End saame liikluses kaitsta olles tähelepanelikud, õiguskuulekad ning sellega eeskujuks kõikidele kaasliiklejatele, eriti väikestele.
Kuuleme lugusid sellest, kuidas mõni vanemaealine kodanik saab petta libaametniku telefonikõne või suisa eluruumidesse trügiva inimese tõttu. Politsei saab sageli teateid analoogsetest juhtumitest. Heausklikelt inimestelt püütakse raha välja petta erinevatel viisidel – enamlevinud skeemi kohaselt pakutakse inimestele esemeid, mis algselt on justkui tasuta, kuid hiljem hakatakse kauba eest siiski raha nõudma. Seda summas, mida kaup oma kvaliteedilt kindlasti väärt ei ole. Pealetükkivatesse kahtlastesse müüjatesse tasub suhtuda ettevaatlikkusega.
Kõik, kes sarnaste müüjate ja olukordadega kokku puutuvad, palub politsei kirja panna kauplejate sõiduki numbri või muud andmed, mis aitavad inimesi hiljem tuvastada ning edastada need enda valla piirkonnapolitsienikule. Sellega võib ära hoida ka teiste ohvriks langemise.
Üha enam on ka inimesi, kes langevad telefonikelmuse ohvriks. Ehkki ühiskonnas ollakse üsna hästi kursis, mis on libakõned ja kuidas vastava kõne korral käituda, õnnestub kelmidel ikkagi leida inimesi, kellelt raha välja petta.
Sageli on kannatanud just eakad inimesed. Kõnes nõutavad summad on algselt suured, kuid tihti lepitakse ka väiksemate summadega – peaasi, et ohvrilt raha kätte saada. Teadaolevalt on kelmidel õnnestunud eakatelt välja meelitada summasid alates paarisajast eurost kuni kümnete tuhandete eurodeni.
Peamiselt helistatakse lauatelefoni numbrile, mis tavaliselt on leitud telefoniraamatust, esitletakse ennast kõne saanud inimese sugulase või lapsena. Helistamise põhjuseks öeldakse, et on juhtunud õnnetus, mille lähedane on põhjustanud. Nõutakse raha, et vältida kriminaalmenetluse alustamist, kompenseerida väidetavale kannatanule kahju või katta ravikulud. Hääle või kõnemaneeri muutusi põhjendatakse õnnetuses saadud näotraumadega. Kõnede läbiv joon on aga see, et ohver „halvatakse” tema lähedasega toimunud õnnetusest teatamisega. Edasi kiirustatakse kõnesaajat enda või lähedase andmeid jagama, et olukorda kiirelt heastada.
Siinkohal on kõige olulisem jääda rahulikuks ja pettusekahtluse tekkides paluda helistaja telefoninumbrit, et talle hiljem tagasi helistada. Tavaliselt loobuvad kelmid siis edasisest suhtlemisest.
Jagage kindlasti seda teavet oma sugulaste, tuttavate ja sõpradega, ka lastega, sest kelmid otsivad kergeusklikke ohvreid pidevalt. Kui teil on eakad sugulased, kes elavad eraldi või viibivad suurema osa päevast üksi, selgitage neile kelmuse skeeme. Veenduge, et nad said aru ning teavad, kuidas sellistes olukordades käituda.
Mida teha, kui kahtlustate pettust? Säilitage rahu, fikseerige võimalusel telefoninumber/sõiduki registreerimisnumber, küsige täpsustavaid küsimusi, paluge endale hiljem tagasi helistada, katkestage kõne, võtke mõtlemisaega, kontrollige infot, helistage lähedastele või tuttavatele.
Ning kõige selle juures ei tasu unustada, et Eesti riigi esindajad, nende seas politseinikud, ei hakka mitte kunagi, mitte mingil põhjusel nõudma inimestelt sularaha.
Sügise saabumine muudab järjekindlalt ilmastikuolusid ning mõjutab ka liiklusohutust. Õhtud ja hilised öötunnid on juba jalakäija jaoks piisavalt pimedad, et helkuri kandmine taas kesksele kohale tuua. Politsei soovitusel võiks nööri otsas rippuvat helkurit kanda põlvekõrgusel ja sõiduteepoolsel küljel, kuna just siis on tõenäosus autojuhile märgatud saada kõige suurem. Et enda nähtavamaks muutmist veelgi parandada, võib kasutada helkurivesti või mõnda muud valgusallikat, kuid kindlasti peab meeles pidama, et nende abinõude kandmine ei anna jalakäijale liiklusohtuse mõttes täielikku garantiid.
Liskas jalgsi liikumisele on paljudele suur abiline ühest punktist teise jõudmisel jalgratas. Ka jalgrattale kehtivad elementaarsed nõuded: päevasel ajal ees valge ja taga punane helkur, töökorras pidurid ning signaalkell. Pimedal ajal jalgrattaga sõites peab lisaks helkuritele põlema taga punane ja ees valge tuli.
Väga paljud kohalikud omavalitused on enda elanike liiklusturvalisusesse panustanud. Eelkõige on rajatud külakeskustesse ja alevikesse ning nende ümber kaasaaegseid valgustusega kõnni- ja kergliiklusteid, mida politsei julgelt soovitab kasutada jalakäijatel ja jalgratturitel. Kuid kindlasti ei tohi liiklemisel langeda mugavustsooni ja üleüldiselt peab olema väga tähelepanelik, võimalikke ohtusid tuleb ette aimata ning võimalusel neid ennetada.Turvalist sügist ning ohutut liiklemist!
