Nomen est omen – nimi on märk

1878

ANNE ORUAAS,
Lehtmetsa küla elanik

Nimi on tähtis ehk nagu vanad roomlased ütlesid – nomen est omen – nimi on märk. Tänapäeval on olulised kaubamärgid, brändid. Need maksavad. Ja mida tuntum märk, seda kallim ja ihaldatum toode. Niisamuti on ka kohtadega – mida tuntum, seda rahvarohkem.
Peaaegu niisama sageli, kui on vaja kellelegi võõrale öelda oma nime, tuleb selgitada ka elukohta. Olen aeg-ajalt proovinud Tallinna teenindajate geograafiateadmisi ja teatanud, et elan Anija vallas. Tavaliselt lõpeb see nime ülekordamise ja tähthaaval etteütlemisega. Aastakümneid on üle Eesti tuntud kirjandusõpetajate lood selle kohta, et õpilane kirjutanud kontrolltöös Vilde romaanist „Kui hani ja mehed Tallinnas käisid“. Pärit ikka elust enesest.
Vilde on Anija nime kuulsaks kirjutanud? Jah, aga kuidas. Kui võtta romaan „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ kätte ja natuke lehitseda, siis kahe esimese peatüki tegevuskoht on Põhja-Harjumaa X mõis. Neljanda peatüki alguses tuleb peategelane Mait Luts oma võidukalt teekonnalt bioloogilise isa, Läänemaa R mõisa parunihärra juurest, kõnnib üle Juuru ja Kose Harju-Jaani kihelkonna X mõisa, kus ta kodu on. Ja läheb siis kohe ära Tallinna, kus jätkub romaani tegevus lõpuni.
Vilde on ise romaani 1929. aasta kordustrüki eessõnas kirjutanud: „Käsitles romaan „Mahtra sõda“ tervenisti feodaalhärra ja talupoja vahekordi, jäädes tegevustikuga mõisasse ja külla, siis tahtsin triloogia teises lülis, romaanis „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“, vastata küsimusele: kuidas oli tol ajal vahekord mõisniku ja linnakodaniku vahel? Kuidas suhtus viimane – käsitööline ja kaupmees – aadelkonna võimuvalitsusse täis omavoli ja ülemeelikust? Millist osa etendas tol ajal talupoegadest põlvnev eesti ollus linnakodanluses, vähemasti käsitöölistena sakslasist koostuvates sumptides? Kuidas elati tol ajal linnas, eriti Tallinnas? Anija valla peremeeste jäle peks, millega aadel oma kõikvõimu kodanlusele ka keset kubermangu pealinna suvatses ad oculos (ld k – silme ees, visuaalselt) demonstreerida, võis järelikult minu romaanis esineda ainult illustreeriva episoodina.“
Vilde annab oma romaanis, nii vähe kui seda seal on, Anijast läbinisti negatiivse kujutise. Külarahvast näidatakse romaani alguses kiuslikuna, pisikest peategelast narritakse tema päritolu pärast ja seda teevad täiskasvanud inimesed. Mõisnik on ülbe ja kuri. Talulapse, kes tuli sooviga linna ametit õppima minna, viskas pikema jututa uksest välja. Et Anija peremehed Tallinnas peksa said, oli oma mõisniku korraldatud. Anija oli koht, kus võimukandja oma rahva juttu millekski ei pidanud. Aga jah, nagu Juhan Smuul ütles, et vangimajast saab välja, aga laulu seest välja ei saa, ja kes see nüüd seda enam kui sada aastat tagasi kirjutatud raamatut loeb. Kui on raamatus, siis tähendab, on kuulus. Mis sellest, et romaan „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ on üks väga kurb jutt, täis ülekohut ja ebaõiglust.
Kuid mis kasu sest kuulsusest, kui Eesti kaardi peal Anijat enamasti pole. Kunagi ammu nimetatigi vallad mõisa järgi. Kui neid siis mitut puhku ühendama hakati, jäi nimeks tavaliselt kõige suurema ja uhkema mõisa nimi. See oli igati loogiline. Nii jäi ka 19. sajandi lõpul ühendatud Kaunissaare-Kehra-Paasiku-Anija mõisate ühise valla nimeks Anija vald. Ka 1938. aastal, kui haldusreformi käigus liideti suur tükk likvideeritud Alavere vallast, jäi valla nimeks Anija vald.
Huvitav on, et vallamaja pole Anijal kunagi olnud. Esialgu oli see Soodlas, aga juba 1936. aastal, niipea kui läks Kehra tehase ehituseks, oli kõne all vallamaja ületoomine Kehrasse. Vallamaja Kehrasse ehitama aga ei hakatud ja vallavalitsus koliti ringi siis, kui 1939 valmis uus koolimaja ja senises koolimajas jäi vaba ruumi.
Vallamaja asukoht on mitu korda vahetunud, vahepeal oli pikalt ka Anija külanõukogu, millel ju mingit võimu polnud. Külanõukogu kontor oli ka Kehras. Kehra oli omaette haldusüksus aastatel 1946-2002, napilt üle poole sajandi, mis pole kuigi pikk aeg.
Eesti kaardile sai Kehra eelkõige tänu raudteejaamale ja tehasele. Vald on Kehrasse viimasel aastal tänu- ja kiiduväärselt palju investeerinud ja kuuldavasti on kavas teha seda ka edaspidi. Loogiline on, et vald kannab oma keskusega sama nime. Kui meelitatakse inimesi Anija valda elama, siis kutsutakse ju eelkõige Kehrasse. Milleks tekitada segadust? Oleks palju selgem, kui valla keskus ja vald kannaksid sama nime. Eesmärk on ju, et vald oleks tuntud, siia tahetakse elama tulla. Ja nime tuntus ei ole selle juures sugugi viimane asi.