Anija vallavolikogu liige NATALIJA JAKOVENKO ei kujuta ette elu raamatuteta.
NATALIJA JAKOVENKO sõnul ta volikokku pääsemiseks kampaaniat ei teinud, sest perearsti puhul poleks see eetiline.
Doktor Natalija Jakovenko on Anija valla perearst, kes kandideeris sügisel kohalikel valimistel Keskerakonna nimekirjas ning pääses volikokku 50 häälega. Ta on Anija volikogu liige kolmandat korda. Ta ütleb, et tiheda ajakava tõttu praegu komisjonidesse ei kuulu, kui töö edaspidi võimaldab, soovib olla sotsiaalkomisjonis.
Natalija Jakovenko on pärit Haapsalust. Kooliajal elas Venemaal ning pärast lõpetamist naasis Eestisse. Siin astus ta esmalt õppima meditsiinikooli, seejärel ülikooli. 26 aastat tagasi tuli ta Anija valda perearstiks, praegu töötab asendusarstina ka Raasikul.
Natalija Jakovenko: „Kui valimistel kandideerisin, ei teadnud veel, et ka Raasikul tööle hakkan. Huvitav ja kasulik on näha, kuidas teised arstid tegutsevad. Jaanipäevani töötan veel kindlasti seal. Kui pärast seda midagi muutub ja aega rohkem tekib, tahan kuuluda volikogu sotsiaalkomisjoni, sest see haakub minu tegevusvaldkonnaga ja on seetõttu kõige õigem koht.“
Inimesed on harjunud kannatlikult ootama
Varem kahel korral volikogu liige olnud Natalija Jakovenko ei kandideerinud paari eelmisse koosseisu. Möödunud sügisel otsustas jälle proovida, et parandada Kehra tervisekeskuse olukorda.
„Maja ei vasta enam ammu nõuetele ja mulle tundus, et eelmine vallavalitsus ning -volikogu ei pööranud sellele piisavalt tähelepanu. Vaid Tõnis Väli käis ja küsis pidevalt, kuidas meil läheb, saime füsioteraapia kabineti. Peab ütlema, et Raasikul on olukord tunduvalt parem. Eelkõige patsiendi seisukohast. Eks raviasutusest oleneb ju ka, mis mulje kohalik omavalitsus endast jätab. Meil on Kehras ainult üks protseduuride tuba, kus oma patsiente vastu võtame. See ei taga neile piisavalt privaatsust. Ventilatsioon on majas vilets ja talvel on koridorid nii külmad, et patsiendid istuvad ukse taga mantlites. Ega nad eriti kurda. Paljudel on veel nõukogude ajast jäänud harjumus kannatlikult oodata,“ räägib Natalija Jakovenko.
Ta lisab, et praegu on Anija vallas suhtumine hakanud muutuma. Vallavanem ja volikogu esimees käisid majaga tutvumas, kuulasid arstide mured ära ning on lootust, et Euroopa Liidu toetuste abil saab hoone korda. Kui hoone välja arvata, on Kehra tervisekeskuses mõningad asjad ka paremini kui mujal. Näiteks on olemas lastearst.
Arst töötab ka pärast tööpäeva lõppu
Arsti töökoormust peab Natalija Jakovenko üsna suureks, sest tegelik töö jätkub sageli pärast ametliku tööpäeva lõppu. Ühtegi patsienti ukse taha ei jäeta, ka siis, kui nad on tulnud väljaspool järjekorda.
„Maakohas lihtsalt on nii, et näiteks mõni vanem inimene saabki tulla ainult sel ühel päeval, kui sugulased ta autoga toovad. Me ei saada teda ju tagasi seetõttu, et tal pole aeg kinni pandud. Samuti tuleb arstil jagada nõuandeid näiteks tänaval, kui mõni patsient vastu tuleb ja midagi küsib, “ jutustab Natalija Jakovenko.
Mõnikord tuleb tema töös aga ette juhtumeid, mis tunduvad humoorikad, kuid tegelikult tekitavad arstidele asjatut lisatööd, nagu näiteks kõikvõimalikud kampaaniad.
„Vahepeal oli kampaania, kus apteegis sai mõõta oma kolesterooli ja veresuhkru sisaldust. Siis avastasid paljud, et nendel on kolesteroolitase korrast ära ja tulid massiliselt oma kaebustega meie juurde. Tegelikult ei ole analüsaator, millega apteegis mõõdetakse, alati täpne ja näitab, et inimesel on probleem, mida tal tegelikult ei ole. Pidime palju selgitustööd tegema, enne kui see laine vaibus. Kahjuks ei saa me selliseid kampaaniaid ära keelata, sest neid teevad erafirmad,“ selgitas Natalija Jakovenko.
Haridus peaks olema emakeelne
Natalija Jakovenko elab Lehtmetsas. Kehra meeldib talle, sest on väike ja rahulik koht, kus on olemas nii mets kui jõgi. Puudus on, et pole spordirada ning teed on viletsad.
„Oluline küsimus on transport. Kui Tallinna töölesõitjate olukord on tänu rongiliiklusele üsna hea, siis õhtul pealinna teatrisse minnes on tõsine küsimus, kuidas tagasi saada. Kunagi käis hilisõhtul marsruuttakso, praegu mitte,“ räägib ta.
Sotsiaalvaldkonna kohta arvab ta, et see on Anija vallas hästi korraldatud ja vallavalitsusel on tugev sotsiaalosakond: „Alati saab midagi veel teha. Arstina näen inimesi, kelle olukord on tegelikult raske, kuid nad ei julge sotsiaalosakonda pöörduda. Inimestel on mingi valehäbi ja nad tunnevad, et abi palumine alandab neid. Julgustan neid, et selles pole midagi häbiväärset.“
Vene keelt kõnelevate inimeste olukorda Kehras peab ta võrdlemisi heaks. Keeleoskuse kohta sõnab ta, et neid, kes üldse eesti keelt ei valda, on vähe. Vanematel inimestel jääb sageli puudu julgusest seda rääkida, kuid noortega probleemi pole.
Ta arvab, et koolihariduse peaksid vene rahvusest noored saama oma emakeeles, kuid riigikeele selgeks õppimine on elementaarne. Tal endal on 20aastane poeg, kes õpib meditsiinikoolis.
„Poeg käis eesti lasteaias, kuid läks Tallinna kooli, et saada haridust vene keeles. Eesti keelt õppis ta ka ja tulemused olid väga head. Meditsiinikoolis õpib ta nüüd eesti keeles. Kes tahab, saab eesti keele igal juhul selgeks ja peabki saama.“
Natalija Jakovenko nimetab oma huvideks raamatuid ja ajalugu. Ta ütleb, et ei kujutaks ette elu, kus peaks kas või ühe päeva raamatuteta elama. Juba lapsepõlvest peale on tal vajadus lugeda. Meeldib reisimine. Kui puhkuse ajal kuhugi sõidab, varustab end alati raamatutega. Tallinnas käies külastab näitusi.
