Raasiku kunstnikul MAIT EERIKUL ehk MOYO EIVASEL täitus 40 eluaastat ning 20 kunstnikuaastat.
Kui Raasiku kunstnik Moyo Eivas avas 2014. aasta lõpus oma näituse „Saiatagused“, tekitas see külastajates omajagu elevust – eksponaate täiendasid pannid, traadid, lihahaamer, vana saabas ning ehtne sai. Sürrealism on saatnud Moyo Eivast kogu tema kunstnikutee.
Möödunud nädalal avas ta Raasiku rahvamajas oma juubelinäituse, kuhu valis paarkümmend teost enda erinevatest loomeperioodidest.
Erinevate tehnikate, materjalide katsetaja ning sürreaalse lähenemisega kunstnik oma töid üldiselt lahti ei seleta, kuigi küsitakse palju: „Ütlen küsijale, et mõtle ise. Kui talle selgitan ja mõtted pähe panen, on need minu mõtted. Olen andnud visuaali ja suunanud teose pealkirjaga. Seda on isegi palju tehtud. Igal juhul väga hea, et küsitakse, mida teos tähendab. See näitab, et see on vaatajat kõnetanud.“
MTÜ Tuulekell juhatuse esimees ning Raasiku kunstikeldri juhendaja Moyo Eivas lausus, et valis juubelinäitusele kompoti oma vanadest töödest, kuid loomingu paremikuks ta seda ei pea, pigem valis välja mõned enda jaoks olulisemad ning need, mis valitutega haakusid.
Näitus sai juhtmõtte eimiski, eikeegi. Üks eksponaatidest on peegel, teose pealkiri „Eimiski“. Kunstnik tunnistas, et see on väga ülbe lähenemine: „Inimene tuleb näitust vaatama, kiikab peeglisse ja loeb, et on eimiski. Eks aga kunstnik ise ole ka peeglisse vaadanud palju kordi.“
Näituse idee tuli tal kahe juubeli kokkulangemise ajendil: „Kuna mu elus on teatud verstapostid, aastanumbrid, mõtlesin, et võiks midagi korraldada. Töid on näitusel igast ajast, esimesed 1996. aasta kevadest, kui avasin Raplas oma esimese näituse.“
Kunstnik märkis, et Raasikul on olnud tema näituseid pigem vähe, oma loomingut on ta eksponeerinud ka Soomes, Lätis, Peterburis ning üle Eesti kultuurimajades ning galeriides. Sügisel oli „Saiatagused“ Tallinnas Kullo galeriis, kuhu kunstnik soovis juba ammu oma töid viia ning märkis, et need tööd klappisid sinna ideaalselt.
„Kohtade leidmine näitusteks pole väga keeruline, üldiselt pöördutakse minu poole ja küsitakse. Sageli tunnevad huvi kultuurimajad, kes otsivad, mida võiks üles panna, sest näitus on niiöelda odav üritus, mis toimub kogu aeg, kui on avatud,“ rääkis kunstnik.
Näitustega käib aga kaasas logistika, mis on talle pigem tüütu: „Ma pole üldse usin promoja ega otsija. Lõuna-Eestis oleks lahedaid kohti, kuhu võiks ju küll oma näitust viia. Oleks aga tore, kui tullakse töödele järele, pannakse üles ja tuuakse pärast ka tagasi.“
20 aasta jooksul on kogunenud Moyo Eivasel üsna palju töid, neid hoiab ta enda kodus või sünnikodus, mõned on ära kingitud või müüdud: „Näitust kokku pannes otsisin kõik välja ning imestasin, kes ja millal need küll kõik valmis tegi. Tõsi, ruumi võtavad need omajagu.“
Ta lausus, et kunstnikuna meeldib talle katsetada palju erinevaid materjale ja tehnikaid, stiilina on läbiv sürrealism: „Iga maaliga on mul oma lugu ning tahan midagi öelda. Lugu, mida räägin, on olnud kogu aeg sarnane ega pole ajas muutunud.“
Tehnikatest on ta teinud nii graafikat, keraamikat, klaasikunsti kui reljeefset kunsti – näiteks teinud kollaaži prügist. Maalides kasutanud õli- ja akrüülvärve: „Alustasin õlivärvidega, hiljem tuli akrüül, millega on küll mugavam maalida, kuid õlivärv on ajas palju mõnusam ja püsivam.
Pärast „Saiataguseid“ pole ta uusi töid teinud: „Kui midagi öelda pole, ei ole mõtet teha. Kogun mõtteid ja ideid ning kui teen, siis pigem kiiresti ja ühe hingetõmbega. Paraku peab päeval tööl käima, aga kui käib sisemine põlemine, pole palju unetunde tarvis.“
Ta sõnas, et igapäevatöö Nukufilmi stuudios, kus valmistab multifilme, on samuti kunsti täis, seega igapäevast pintsliliigutamise vajadust pole: „Kogu mu elu on kunsti sees, töö ja hobi on põimunud. Nukumaailm andnud tööde jaoks inspiratsiooni, sest see on ka sürreaalne.“
8 aastat on ta juhendanud Raasiku rahvamaja keldris kunstiringi – igal pühapäeval õpetab keraamikat, kolmapäeviti tegeleb Marju Kondratjev lastega. Väike kunstikelder on Moyo Eivase sõnul üsna täis, kuid mõni huviline mahuks veel juurde.
Soojemate ilmadega teeb ta rakukeraamikat, mida põletatakse spetsiaalses ahjus. Muidu käib kunstikeldris peamiselt lähiümbruse rahvas, siis rakupõletus meelitab kohale inimesi ka kaugemalt. Rakukeraamikat on Moyo Eivas kasutanud ka oma näitusel – „Saiataguste“ näod-maskid on tehtud rakupõletusega: „Ikka ühel hetkel tehnikad põimuvad omavahel.“
Käesolev aasta on tema juhitava MTÜ Tuulekell juubeliaasta – peaegi täitub 10 tegutsemisaastat ning selle puhul on plaanis teha mitmeid üritusi.
