Mõtteid küüditamisest ja talupidamisest

1795

Aasta 1949, 25. märtsi varahommik kell 6. Pered on koos ja  kodus. Tavaline talupere ei oska ette näha, et voodist ja mõnes peres just lapse sünnipäeval, tuleb tuua ohver, mida nimetatakse kulakluse kui klassi likvideerimiseks ning kulaklik perekond on mõiste, mis  on kirjutatud rehabiliteerimistunnistusele.

Selle ajalookuriteo meenutamine ainult emotsionaalsest küljest sumbub üldistesse veremüsteeriumidesse. Küsimus on, kas me mõistame selle kuriteo olemust sügavamalt, laiemalt ja suudame anda seda edasi teadmisena, kogemusena, teadvustatud olekuna järgmistele põlvedele kui ellujäämisõpetust ideoloogia  ja religiooninäilises kaoses.

Tean Anija lähiümbrusest kolme peret, kes meiega koos küüditati. Meie piirinaabri talu Lepiku on müüdud uuele omanikule. Vana peremees suri vangilaagris, tagasijõudnud perenaine elas 3-rublase pensioniga ja suri vanadekodus, surnud on ka vanem poeg, noorem poeg on hooldekodus. Talu laut, küün ja saun on hävinud, elumaja alles. Mingit talupidamist pärast küüditamist ega ka praegu ei toimu.

Trisbergite Soodlaveski talu  pidas nii vesiveskit kui haris põldu koos loomapidamisega. Siberisse surid  isa vend ja õde. Minu ema ja isa rääkisid, et Trisbergid käisid Siberis meilt ühe korra leiba küsimas, kuid meil polnud. Paljulapselisest perest on alles kaks venda ja õde Tiiu, kes elab ainsana oma vanematekodus. Viiest hoonest on alles üks kõrvalhoone ja elumaja. Veskist on alles varemed ja mälestus ausast peremehest, kus jahu järgi minnes  pidi kotte rohkem olema, kui vilja tuues. Talupidamist ei toimu.

Pitkakaela talus Aavere külas elan mina oma  perega. Mõlemad vanemad jõudsid kodutallu tagasi ja on nüüdseks surnud. Hoonetest olen suutnud osaliselt taastada maja ja laudamüürid, millel on ajutine katus. Küüni loodan taastada. Ülejäänud – saun, sepikoda, ait ja  kolm erinevat heinaküüni – jäävad unistuseks. Ma ei ole taluperemees, nagu ma pojana võinuks olla, ning mida isa külanõukogus testamenti kirjutades soovis.
 
Juriidilises mõttes talu ju pole. Oled kas FIE, ühistu, aktsiaselts, osaühing, farm  ja tore kui ees on sõna „suur“. Olen ise nii tööandja kui  -võtja, seda ikka tänu Leninile, kes kaotas klassiühiskonna. Peremehe mõiste on funktsionaalses mõttes kadunud, esineb veel kui nalja epiteet. Niinimetatud talude taastamise aegu  90-ndatel ei näinud reformatsioon ette maa tagastamist ega küüditatutele vara tagastamist, kuna nende vara ei ühistatud. Nii ongi, et tsaarilt kulla alusel välja ostetud küüditatute  põlistalud, kui neil õnnestus jääda vanadesse piiridesse, on maksukohuslased nagu kõik ja maksavad oma maa eest maksu võrdselt rentnikega. Huvitav kellele? Kui seda nimetatakse maaks kui kapitaliks, kui kinnisvaraks, siis kes on tegelik omanik?  Arvata, et midagi tehti omapead või valesti, oleks rumalus, sest inimene on välja mõelnud evolutsiooniteooria ja see kehtib ka inimühiskonnas.

Revolutsiooni  ja sõdade vajalikkuse teoreetikute Guiseppe Mazini ja Albert Pike antiikväljend step by step on muutuste ajal kasutusel kui mantra. Sisuliselt tähendab see: „Ärge kunagi öelge neile revolutsiooni tõelist eesmärki ega näidake neile järgmisest sammust rohkem!“ Nii ei teagi inimesed,  mis nende teod suurte juhtide kuulutamisel kaasa toovad, tulevik on aga tänasest  parem. See optimism on ellujäämisinstinkt. Aitaks tegudele tagasi vaatamine, aga see on pahatahtlik minevikus sorimine  või veel hullem – selg ees kõndimine.
Raskel ajal soovitatakse teha põhjapanevaid otsuseid  nii majanduses kui  juriidikas, ikka näljaga nagu Lenini ajal, ikka pohmellis peaga, siis kuulab kari sõna ja ega enam hullemaks saagi  ju minna. Meie kurioossus on ka see, et ikka ja jälle oleme olnud ja oleme okupeerinud impeeriumide okupatsiooniväes ning andnud oma osa üldisse rahuprotsessi ka võõral pinnal ja võõra püssi all. 

Talukultuur on polüfunktsionaalne ning ajalukku kirjutamise ja mahavaikimise tegelik hirm ja põhjus. Spetsialiseerumise ja tehnilise progressi abil pole Kanada suurfarmerid suutnud ületada 4400 aastat tagasi Sumeris kasvatatud nisusaake. Küll on tehniline progress olnud abiks 130 miljoni inimese hukkamisel, keda nüüd nimetatakse anonüümselt kommunismi ohvriteks.  Kui olid ohvrid,  oli ka ohverdamine. Neid vereohverduslikke uussektantreligioone pole aga siiani keegi keelustanud – ei olevat võimalik. Küll aga on keelustatud ideoloogiaid, mida ei julge kirjutadagi. Kohustuslik on teatud ajaloosündmustesse uskumine. On tekkinud uued im­porditud täht­päevad, nii et ega enda rahva kannatusteks enam pisaraid jätkugi. Nõukogude aja üleskutse:  „Kõigi maade proletaarlased ühinege!“ on nagu helesinine unistus, kus globaalne tööjõuturg loob globaalseid töökohti.

Kulturoloogilisest seisukohast vaadates on ühe rahvuse  teke, eksistents  – oma maa, keel, traditsioonid,  usk, teadvus – saavutus  ning  järjepidevus ja töö, mitte süü. Rahvuse defineerimine pidi olema sama raske kui rahva defineerimine. Nii juhtub edaspidi ka riigi mõistega. Pole siis ime,  et paiksuse,  keele, religiooni ja teadvuse kaotanud inimene ongi perekonnata olles atomiseerunud. Atomiseeritud ühiskonnas tunneb inimene end üksi, vastamisi seadusega-käsuga. On toimunud vaimne okupatsioon. Varasemad kaitsekihid, mehe ja naise harmoonia, on asendunud võrdsusega, poolikud tervikud, vastandite ühtsus ja võitlus. Kadunud on perekonna traditsiooniline küla, valla, kihelkonna, maakonna, riigi tagasisidet omav funktsioon.