TÕNU KIRVES,
Anija valla majandusspetsialist
Koroonakriisi otsesed mõjud tunduvad palju vähem laastavamad, kui ennustasid algsed prognoosid. Selles mõttes valitsuse meetmed töötavad ning viirus rahvahulkades plahvatuslikult ei levi. Küll aga on teine lugu viiruse kaudse mõjuga, mille tulemusena on tekkinud maailmas tervikuna tajutav pretsedenditu olukord. Lennunduses reisijatevedu ei ole, hotellid on kinni, turism seisab. Ürituste korraldamine ei ole lubatud. Toitlustusasutused tohivad ainult kaasa müüa ning kaubanduskeskuste poed on kinni. Need on kriisi nähtavad märgid, mille varjus on seisma jäänud kogu nende sektoritega seotud raharinglus. Töötajatele võib töötukassa lühiajaliselt sissetuleku vähenemise kompenseerida, kuid riigil jäävad maksulaekumised saamata. Märts, mis ei olnud veel täiskriisi kuu, langesid maksulaekumised 2019. aasta sama kuuga võrreldes 23 protsenti ehk ligi 122 miljonit eurot, aprillis kindlasti veel rohkem.
Jahutavalt mõjub ka Swedbanki sõnum, et vaid viiendikul klientidest on sääste kolme kuu sissetulekute jagu, 60 protsenti eraisikuid ei oma isegi ühe kuu sissetulekute varu. Ei usu, et mujal pankades oleks olukord parem. See tähendab, et 60 protsenti pangaga arveldavatest inimestest on igapäevaselt ühe palgapäeva kaugusel pankrotist! See kõneleb kõigest muust, kui enesega hästi toime tulevast riigist. Arvud näitavad, et toimetulek on isegi ilma kriisita enam kui piiripealne. Pangad annavad küll laenude põhiosamaksetele osalist maksepuhkust, kuid inimene, kel pole sissetulekut, ei suuda tasuda ka intressimakseid. Kui ta hambad ristis maksab töötukassa toetusest eluasemelaenu, jääb kusagile mujale ikkagi võlgu. Reeglina korteriühistule või muude eluasemega seotud kulude eest, mis on oma tagajärgedelt täpselt sama halb variant. Seega tuleks inimlikust seisukohast kõne alla ikka ainult täismaksepuhkus. Pealegi on intressimaksed tavaliselt alguses suuremad kui põhiosa ja leevendus maksevõimele ei ole piisav.
1990ndate alguses olime me kõik vaesed ning see vaesus sundis meid koostööle ja majandust üles ehitama. Jõukus tekkis ning kõigil oli võimalus, kuna igas majandussektoris oli turg jagamata. Tekkis rahvuslik majandus ja üldine jõukuse kasv. Nüüd on riigi majandussüsteem välja kujunenud ja seda mõjutavad siiani 2008. aasta finantskriisi järelmid. Õigemini nende kriiside raviks kasutatud meetodid, mis on viinud selleni, et vaesemal osal elanikkonnast sisuliselt puudub võimalus vaesuse lõksust välja rabeleda ning nende järeltulijatel ja tänastel noortel on raske iseseisva eluga alustada. Keskmine sissetulek seda lihtsalt ei võimalda. Samuti on Eesti keskklass suhteliselt õhuke, millele on muuhulgas kaasa aidanud ka tootmise liikumine Aasiasse. Seal, kus on tootmine, on ka selle toimimiseks vajalik insener-tehniline teadmine. Kui meie ostame ja keegi teine toodab, siis sinna, kuhu raha liigub, tekib jõukuse kasv.
Usun, et valitsus teeb kõik endast oleneva, et taastada majanduses kriisieelne olukord. Aeg näitab, kas võetakse arvesse ka seda, et majandus vajab teatud ümberstruktureerimist, kas finantssektor hakkab paremini reaalmajandusega ühte sammu astuma ning kas praegune rikkuse akumuleerimist ja vaesuse süvenemist võimaldav süsteem ka kuidagi muutub. Ilma seda muutmata ei ole tänases reaalsuses võimalik jõukust tekitada ja kasvatada. Rääkimata kriisieelsele tasemele jõudmisest.