Ingeldrin Viljak, Maale Elama liikumise vabatahtlik Pärispealt
Voosel Ida-Harju Kärajatel osaledes tabasin end mõttelt, et kes on ikkagi need inimesed, kes vastutavad selle eest, et elu maapiirkondades kestaks. On nad parlamendipoliitikud, kes peavad Toompeal vastu võtma seadusi, mis paneksid aluse maaelu heale käekäigule? On kohalikud volikoguliikmed, kes näevad maaelu lähedalt, ka lasteaia tilkuvat katust, järjekordset suletud komandot ja likvideeritud pangaautomaati? Või on kohalikud elanikud, kes peaksid olema julged algatajad ja hoolivad kaasatulijad? Usun, et kõik vastutame: kohalik poliitik ja minister pealinnas, lapsevanem ja vanaema kauges külas, bussijuht ja poemüüja.
Missugune peaks inimene seal maal olema? Kui linnas elades on võimalik praktiliselt kogu elu mööda saata anonüümselt toimetades, ei pea tundma isegi oma trepikoja inimest, siis maal nii lihtne pole. Maale on vaja hoolivat inimest, kes korjab üles kellegi maha visatud paberi, helistab häirekeskusesse, kui näeb metsa poolt kahtlast suitsu, ja läheb uurima, kui naabermaja ees on võõras auto, mustad mehed sees. Vajame aktiivset kodanikku, kes on valmis ühiskondliku probleemi lahendamiseks võtma ka ise initsiatiivi ja algatama mõne kodanikuliikumise, olgu see rannakülas kohalik merepäästeüksus või kirbuturg.
Üle kõige on maale vaja ettevõtlikku inimest, kellel oleks piisavalt nutikust ja pealehakkamist luua töökoht endale ja pakkuda tööd ehk kellelegi teiselegi. Tahame siia kodanikku, kes avab külapoe vaatamata sellele, et igal pool mujal neid suletakse, nagu avati Juminda poolsaarel Leesil. Vajame inimest, kes pakub meile oma restoranis õhtuid elava muusikaga ning võimalust käia nautimas Eesti parimate maalikunstnike loomingut Pärispea poolsaarel Viinistul, kuigi see ei olegi ehk hooajavälisel ajal kuigi rentaabel ettevõtmine. Vajame väikestesse alevitesse julgeid teenusepakkujaid, olgu see siis pitsakohvik Kuusalus või kohvituba Kolgas. Tahab maainimene või mitte, vajame mõnda kohta ka tööstuspiirkonda, karjääri, transpordikoridori – seda kõike mõistliku ja läbimõeldud plaaniga, mis ei unusta seal elavat maainimest, aga on vajalik majandusele.
Voose rahvamajas toimunud Kärajatel kuulsin külaliikumise Kodukant esindaja vahendusel valusat ütlust, mis oli kõlanud varem ühel maaelu tuleviku teemalisel koosolekul osalenult: „Miks peaksime meie siia jääma, kui riik meie juurest ära kolib?“ Jah, kõigi nende aktiivsete maainimeste kõrvale on vaja ka teenuseid, mis on riigi või omavalitsuste pakkuda-korraldada nagu õppeasutused, ühistransport, arstiabi ning turvalisus päästjate ja politsei näol. Seega ootused maaelu jätkumise huvides tegude tegemiseks ei lasu ainult kohalikel sädeinimestel, vaid samaväärselt ka võimulolijatel.
11. aprillil on Kalevi Spordihoones taas Maale Elama mess. Selle eriline fookus leida ettevõtlikke inimesi, kes on huvitatud oma kodu rajamisest maapiirkonda. Tule Sinagi messile, võta kaasa oma nutikad ja ettevõtlikud sõbrad, just selliseid inimesi on maale elama vaja. Kohtume messil!
