ENN KIRSMAN,
Kuusalu vallavolikogu haridus- ja noorsootöökomisjoni esimees
Tunnen vajadust öelda välja, mida ma arvan vabariigi valitsuse järjekordsest kavatsusest sulgeda (ajutiselt?) kõik koolid kuni jõuluvaheaja lõpuni, 11. jaanuarini. Põhjendus on arusaadavalt Covid-19 viirus.
Nõustun sellega, et midagi peab ju viiruse kasvava leviku tingimustes tegema ja laste koolist koju saatmine on üks võimalik lahendus. Samas ei usu ma, aga võib-olla on minu usk lihtsalt nõrk, et see peale sunnitud „koduarest“ lõpeb 11. jaanuariga. Julgen kihla vedada ja kaotaksin suurima heameelega selle kihlveo, et sunnitud eneseisolatsiooni olukord jõuluvaheaja lõpuga läbi ei saa, vaid kestab kardetavasti pikemalt. Kui pikalt, ei oska ennustada, võib-olla koguni kevadeni.
Mis saab edasi? Kui kaua kannatab lapsi ja õpetajaid teineteisest lahus hoida ilma, et laste haridus sellest kannataks?
Kevadisel sulgemisajal nägime, et juba paari kuu pikkune distantsõppes viibimine jätab märgatava jälje laste teadmiste ja oskuste kvaliteedile, rääkimata nende vaimsest heaolust. Kui praegu välja kuulutatud „koduarest“ peaks kestma kauem kui kaks nädalat, tuleks vabariigi valitsusel ja riigikogul viivitamatult hakata kaaluma negatiivsete tagajärgede võimalikke leevendamise meetmeid.
Ühe meetmena pakun välja võimaluse, et 2020/2021. õppeaastal teises, aga võib-olla ka juba esimeses, kuni kaheteistkümnendas klassis õppijate nominaalset õppeaega põhikoolis või gümnaasiumis pikendatakse ühe õppeaasta võrra.
Ehk siis käesoleval õppeaastal 2. klassis õppivad lapsed saavad võimaluse õppida põhikoolis veel 8 aastat, mitte 7, nagu praegune seadus ette näeb. 3. klassi õpilased õpiksid veel 7 aastat jne ning 9. klasside õpilased saavad võimaluse õppida veel ühe aasta põhikoolis. Praegune 12. klassi õpilane saab võimaluse õppida gümnaasiumis veel ühe, 11ndikud kaks ning 10ndikud kolm aastat.
Selline meede tasandaks kaugõppel olemisega kaasnenud augud õpilaste teadmistes, sest lisanduva aastaga saavad õpetajad korvata need puudujäägid, mis paratamatult kaasnevad pealesunnitud distantsõppega. Otsus oleks kindlasti pretsedenditu ja kallis, aga meie laste tulevik on meie jaoks ju veelgi kallim.
Analoogne olukord on ju kunagi juba olnud. 1980ndate aastate lõpus võeti vastu otsus, et Eestis seatakse sisse senise 11aastase õppeaja asemel 12aastane. Siis viidi järgmisest õppeaastast esimese klassi lõpetanud õpilased kolmandasse, teise lõpetajad neljandasse ning kümnenda lõpetajad kaheteistkümnendasse klassi. Tollel aastal esimesse klassi astujad said aga võimaluse läbida uus 12aastane õppekava.
Kui viirus saab algava aastaga taltsutatud, siis õpiksid alates 2021. aasta septembrist esimesse klassi astujad ikka põhikoolis üheksa aastat, sama aasta teise kuni üheksanda klassi õpilased aga kokku kümme aastat. Kümnendasse klassi astujad saaksid gümnaasiumihariduse kolme, üheteistkümnendasse ja kaheteistkümnendasse klassi astujad ning kevadel kaheteistkümnenda klassi lõpetama pidanud õpilased aga neli aastat.
Usun, pakutav lahendus oleks piisav, et meil ei tekiks Covid-19 „hariduspuudega“ õpilaste põlvkonda, millest on viimasel ajal nii palju juttu olnud, ning Eesti saaks ka aastate pärast uhkustada oma peaaegu maailma parima haridusega õpilastega.