Mina ja Tõnu. Linnutee

1384

„Kontsert Tõnule. Linnutee” Kuusalu spordikeskuses 21. mail 2011. Korraldaja: Kolga Rahva Tantsu Selts. Vahetekstid: Saima Kallionsivu. Esitasid Kaupo Parve, Kristin Parve, Joonas Pürg. Kuusalu laulupoisid, juhendaja Taavi Esko. Rahvatantsurühmad Harjumaalt. Üldjuht Karin Soosalu.

„Legend juba eluajal” on pisut kulunud väljend, kuid antud kontekstis paratamatu. Kui Kuusalus toimub „Kontsert Tõnule”, siis on selge, kellele see on pühendatud. Ei ole tarvis pikki selgitusi. Kavalehelt sai allakirjutanu teada, et Tõnu Lindvet on Kuusalu valla aukodanik.

Mina ja Tõnu
Tõnuga kohtusin esmakordselt millalgi 90ndate aastate alul. Ta tõi „Ugala” teatrisse grupi noori. Olid need tema õpilased koolist või tantsurühm, ei oma siinkohal tähtsust. Pärast etendust avaldas ta soovi tutvustada noortele teatrit seestpoolt ja kohtuda „teatriinimesega”. See kuulus mu toonaste tööülesannete hulka. Noored tüdinesid ja õige pea kadusid bussi. Tõnul kiiret ei olnud ja nii me tutvusimegi. Et Kuusalu kant ristub mu eluteega, oli loomulik, et kohtumisi oli hiljemgi. Jutte meil jagus. Mul oli ikka tunne, et oleme „erilised” sõbrad, aegu hiljem tajusin, et seda tunnet jagavad kümned, kui mitte sajad. Sajad, kui mitte tuhanded. Kuidas muidu seletada, et suur hulk inimesi vabast ajast ja tahtest teevad kontserdi kummardusena Õpetajale. Et see toimus Tõnu 70. sünniaastapäevaga seotult. Hoomamatu kui tähtede asetus linnuteel.

Linnutee
„Meie rahvatants on mitte ainult ilus vaid ka meisterlik, tuleb hingepõhjast ja südamest,” lausus kord Tõnu ja nii on kirjas. Kontserdi läbiv joon  oli rahvatants, südamest tulev ja meisterlik, kaunilt pikitud vahetekstidega Tõnu kirjadest tuttavatele. Ütlen kohe ära, et kogu lavastus oli tervikuna südamlik, naiselikult soe. Oleks oodanud mõnda „tõnulikku ulakust”, näiteks ebaõnnestunud keemiakatset, väikest pauku. See oli nagu kogu aeg õhus, aga ei juhtunud. Tekstides tuli mõni seik kuuldavale, näitlikustamine oleks ilmselgelt elevust toonud. Aga esitajad olid head. Kaupo Parve iseäranis – tema kasuks räägib lavakogemus ja isiklik tutvus algallikaga.

Rahvatantsuga on nii, et jääb kommenteerimata. Oskusteavet napib. Tantsijatel oli sära silmis, oli siis tegemist kolmanda klassi rühma või „vanade kaladega”. Rühmade arvukus meenutas mõne maakonna rahvatantsu päeva, rühmi ei jõua siinkohal loetledagi. Rütmimurdja oli „Võimlemiskava”, mida esitasid Eesti Tantsujuhtide Rühma, Kapaku ja Kose Gümnaasiumi noorterühma sportliku kehakuju  ja sportlikult riietatud meestantsijad. Naispublik tõusis saalis püsti. Võimsalt mõjus ka „Tuljak” lõputantsuna kõikide osalenud segarühmade esituses. 

Eraldi tuleb kiita helitehnilist lahendust, ilma milleta poleks asi olnud võimalik. Spordisaal on ruum, mis kajab, sööb pooled sõnad, muusikast rääkimata. Ülar Enn ja ta meeskond (Eventech) saavutasid selle, et sosin jõudis ka viimase kuulajani, takt ja rütm oli üheselt mõistetavad nii tantsijaile kui publikule.

Millest oli veidi kahju – liig palju siniseid toolipõhju vaatas vastu. Kuigi publikut oli omajagu, rohkem kui esinejaid. Kas oli põhjuseks kaunis kevadpäev, kohustuslikud aiatööd, sauna-grillipeo ettevalmistused või vähene reklaamimüra. Ei tea.

Kontserdi lõppedes põrkusin uksel 40ndates mulle tundmatu meesterahvaga. Kuuldes, et kontsert on läbi, vaatas ta nõutult ringi: „Ma tulin otse Soomest, varem ei jõudnud, tead, Tõnu oli mu klassijuhataja.”  Ja pisar oli tal silmanurgas…