Kehra gümnaasiumi ajaloo– ja ühiskonnaõpetuse
õpetaja
Viisin Kehra kooli 7.-9. klasside seas läbi küsitluse, uurisin, millised ootused on õpilastel õpetajatele, milline on hea õpetaja, kas ja kuidas tuleks õpetaja tööd hinnata. Tulemused olid kohati üllatavad – vastati põhjalikult ja arukalt, teema läks õpilastele korda.
Küsimusele, kus paluti välja tuua kolm isikuomadust, mis peavad olema inimesel, kes tahab saada õpetajaks, leidsid õpilased lausa 47 erinevat omadussõna. Valikut tuli ka põhjendada. 10,2 protsenti õpilastest leidis, et õpetaja peab eelkõige olema abivalmis – mitte cool, chill, naljakas ega lahe, vaid just nimelt abivalmis. 8,8 protsenti õpilastest arvas, et õpetaja peab olema tark – mis on päris etteaimatav vastus. Kõige populaarsemate vastuste sekka mahtusid veel kannatlik, sõbralik ja rõõmsameelne. Muidugi peab hea õpetaja olema ka tugevate närvidega, tore, usin, tahtejõuline, otsustusvõimeline, loomulikult range, julge ja valju häälega. Välja toodi veel värvikaid omadusi, mille põhjal saab väita, et eesti keele õpetajad on õpilaste keelepagasiga head tööd teinud.
Kas meie koolis on head õpetajad? Küsimusele vastas enamik jaatavalt, kuid leidus ka teisitimõtlejaid. Lisaks palusin arutleda teemal, kui õpilased saavad õppimise eest hindeid, siis kas õpetajate tööd peaks kuidagi hindama ning kui jah, siis kuidas. 65 protsenti vastanutest oli hindamise poolt. Need, kes hindamist ei pooldanud, põhjendasid näiteks nii: ei pea hindama, kuna nad teevad niigi rasket tööd, või nii: ei pea, nad teavad ise, kas nad on head või mitte. Hindamise pooldajad tõid välja väga palju põnevaid meetodeid, pessimistlikumad näited: õpetajate palka võiks vähendada, kindlasti peab tööd hindama, et õpetajad kuuleksid kriitikat. Leidus ka palju konstruktiivseid ettepanekuid: teha rohkem küsitlusi, iga paari kuu tagant võiks õpilased õpetajatele tagasisidet anda, kord kuus võiks välja anda parima õpetaja tiitli, tunni lõpus võiks õpetajale hinde panna. Üks õpilane arvas nii: „Õpilasel peaks olema võimalik igat õpetajat individuaalselt hinnata ja see hinnang läheb direktorile lugemiseks.“ Leiti ka, et see teema on rohkem „noorte õpetajate värk“.
Olen õpetajatöö efektiivsuse teemat käsitlenud varem ülikoolitöödes, mistõttu õpilaste mõtteid oli väga huvitav lugeda. Tundub, et õpilased tahavad ja julgevad anda tagasisidet, neilt tuleb lihtsalt küsida. Iseasi, kui avatud on õpetaja tagasiside vastuvõtmisele ja sellest järelduste tegemisele.
Kurvaks tegid vastused küsimusele, kas võiksid kunagi saada õpetajaks? Mõni üksik õpilane vastas, et tahab või vähemalt kaalub seda varianti. Enamasti leiti, et pole piisavalt tark või nii kannatlik, et õpilastega hakkama saada.
Õpilased jagasid ka soovitusi, kuidas koolis töötades rõõmsat meelt säilitada: õpetajate palka peaks tõstma, õpetajad ei tohiks koolis töötada üle viie aasta järjest, nad peaksid saama tasuta psühholoogi juures käia, tegelema oma hobidega, tervislikult toituma, mediteerima, vahel reegleid rikkuma, õpetama nii, nagu nad tahavad, et neid õpetataks, nad ei tohiks teha endale ega teistele suurt koormust. Üks õpilane arvas: „Õpetajad peaksid õpilastega läbi saama ja ka neilt mõnda õppima, et püsida nooruslik ja rõõmus. Õpetaja peaks olema ise enda moodi, mitte üritama olla keegi muu.“
Õpilaste mõtted mõjusid värskendavalt. Soovitan ka teistel õpetajatel küsitlusi korraldada.
