Aruküla uue käsitöötoa omanik AIVI HIIBUS Perila külast: „Aasta läks väga hästi, täitus üks mu suur unistus. Olen ammu mõelnud oma töötoa avamisest. Vildin päris palju, seni töötasin kodus, kuid hakkas jääma kitsaks. Mul on oma käsitööfirma OÜ Õnneleidja. Mõtlesin, et võiks olla koht, kus saan ise teha käsitööd ja õpetada teisi. Olen juhendanud Aruküla perekeskuses, aga soovisin siiski päris oma ruume.
Sel aastal leidsin lõpuks koha, kus unistus ellu viia. Saime esialgu kaheks aastaks rendile Aruküla jaama juures asuva endise taarapunkti hoone. Maja seisis aastaid tühjana, omanik oli varem nõus seda ainult müüma, meil läks õnneks, saime rendile. Hoone olukord oli kehv, aga tahtmine oli suur ja võtsime remondi ette. Tegime maja korda, seal ei olnud isegi vett ega kanalisatsiooni. Kõik tegid algusest lõpuni minu abikaasa ja isa.
Töötan ise kahel päeval nädalas Tallinnas raamatupidajana, teistel päevadel olen Arukülas. Korra või kaks teen seal töötubasid, õpetan viltimist, paar korda kuus reedeti käib koos kudumisklubi. Enamasti on tulevad Aruküla naised, aga mõni sõidab ka linnast – asukoht ju hea, raudteejaam on kõrval. Võimalik on ka käsitööd osta.
Edaspidi on soov hakata rongile minejaile ka kohvi ja saiakesi pakkuma, kuid sellega läheb veel aega.“
Põllumajandusettevõtte OÜ Alvar MÜ juhatuse esimees JAANUS KALEV Alaverest: „Oli Harju keskmine aasta. Harju keskmine on teadupärast Eesti parim, kuigi alati saab paremini.
Teeme põllumeestele teenustöid – valmistame rullsilo, kuivatame ja sorteerime teravilja, pakendame ja hoiustame. Pean ka ise väikesel lapil põldu ning võin öelda, et oli hea aasta, jäin saagiga rahule. Majandustulemused on tunduvalt paremad kui eelmisel ja üle-eelmisel aastal.
Teraviljahind on Eestis ja ka maailmaturul tunduvalt tõusnud, see teeb rõõmu. Kuid meele teeb kurvaks Euroopa Liidu uute ja vanade liikmesmaade ebavõrdsus. Eesti talumees saab toetust poole vähem kui Kreeka põllumees, kuid peame ka sellest vähesest hakkama neid toetama. Positiivne on, et riigi ja valitsuse tasandil on hakatud olukorrast aru saama. Iseasi, kas meie häält keegi üldse kuulda võtab. Üldine majandusseis on üsna segane, ei tea, mis saab edasi.
Praegu läheb põhiaur uute ideede käimalükkamisele, plaanime suurendada rapsi ja teravilja kuivatamise mahtu. Vaja on teha palju projekte, seetõttu saame juhatusega tihti kokku.
Talvel hoiame Alavere kandis teid lahti. Sel talvel oleme vedanud teedele hoopis kruusa. Kurb, et taliviljapõllud on vee all.“
Judotreener JURI GRILL Loksalt: „Mere tänava spordihoone läks kinni, judotreeningud toimuvad alates septembrist endise vene koolimaja saalis. Treeningrühma nimekirjas on 12-13 poissi.
Esimesel poolaastal läks meil hästi, Loksa kolm noort judokat saavutasid oma vanuseklassis Eesti meistri tiitli. Juuniorite A klassis ehk kuni 16aastaste seas võitis tüdrukutest Olga Pozolotina. B klassis võistlevad kuni 14aastased, selles võitis Aleksandr Pronko. C klassi ehk kuni 12aastaste arvestuses sai kuldmedali Vadim Lõssakov.
Olga Pozolotina osales ka Euroopa meistrivõistlustel, kuid kaotas kohe esimeses ringis.
Sügisel oli Tartus rahvusvaheline judoturniir, minu õpilastest käisid seal kaks poissi, mõlemad on D klassis ehk kuni 10aastased. Nende vanemad ise viisid lapsed võistlema. Mathias Trilljärv Kolgast sai viienda koha. Vladislav Petrovitšev jõudis 46 võistleja seast finaali, sai hõbemedali.
Rõõmu teeb ka see, et minu kauaaegne õpilane Jevgeni Salejev, praeguseks 22aastane noormees, osales oktoobris Moskvas Unifight light MMil ja saavutas kuni 75 kilogrammiste meeste seas individuaalse kuldmedali. Osalesid 35 riigi esindajad. See on omapärane kompleksvõistlus, koosneb mitmest alast, lõpus oli maadlemine. Jevgeni kasutas judovõtteid ja võitis maadluse.“
Taastusraviarst doktor LJUDMILLA AGAJEVA Loksalt: „Aasta on olnud kõigile väga raske, sest käes on uus kriis. Noortel peredel ei ole kerge, lapsi on vaja korralikult toita, neile riided selga osta. Vanemad inimesed, ka mina nende hulgas, on kogenumad, rohkem kriise üle elanud ja ökonoomitanud, meil on ka paljud asjad olemas.
Olen vaadanud, kuidas neiud proovivad kaubanduskeskuses ilusaid rõivaid peegli ees, siis vaatavad hinnasilti ja viivad tagasi. Toidupoe järjekorras märkan, kuidas ostetakse seda, mida rahakott lubab.
Mina jäin sel aastal aprillis pensionile – lubatud vanusest aasta varem, tänu kolmele lapsele. Tulin Loksa Ravikeskusest ära, oli võimalus ehitada endale koju arstikabinet. Ravikeskuse tulevik on pikemat aega olnud ebakindel, valus oli vaadata, kuidas teadmatus töötajaid rõhus.
Osaühing Dr Agajeva on alles, reklaami ei tee, aga kui helistatakse ja palutakse abi, olen võtnud kodus vastu ning andnud nõu. Arstina olen töötanud 40 aastat, paljud patsiendid on nagu pereliikmed või sõbrad, ikka aitan. Kutsutud on mind mitmele poole tööle, aga ei taha. Hea on olla pensionil.
Viimasel ajal pidin igale teisele mu jutule tulnud inimesele panema diagnoosiks depressiooni. Tohtri juurde ei tulda ju siis, kui kõik on korras. Võtad võõrad probleemid endasse, elad kaasa, see on pikapeale väga väsitav. Nüüd puhkan ja olen nagu metsamoor, loodus ümberringi.“
Kohviku Peatus omanik MAARIKA PLOOM Kehrast: „Lõppev aasta oli meie jaoks edukas. Aprillikuus avasime Kehras kohviku, alguses müüsime peamiselt pagari- ja kondiitritooteid. Siis hakkasime oma tugevaid külgi arendama. Kuna ruumi on vähe, tuli teha valikuid ja jätkame peamiselt kiirtoiduäriga.
Viimased paar kuud on meil olnud väga hea burgerivalik, kliendid on meie burgereid võrrelnud isegi Hesburgeri ja McDonaldsi omadega. Paar nädalat tagasi alustasime ise pitsade tegemist – seda pole Kehras varem olnud. Teeme pitsa valmis algusest lõpuni, kui tellitakse, segame taigna.. Hommikul teeme esimese koguse tainast valmis, päeva jooksul vastavalt vajadusele juurde, et klient saaks alati värske pitsa. Teeme liha-, singi-, seene-, pepperoni- ja tuunikalapitsat.
Algus on läinud päris hästi, endal on põnev. Kehra elanike arvu vaadates näen, et siin on võimalik äri ajada. Kliendid on peamiselt noored, kuid sööma tullakse ka kogu perega, ning käivad isegi vanaemad-vanaisad oma lastelastega. Kui edaspidi tekib nõudlus pitsa kojukande järele, teeme ära.
Praegu alles õpime, aga kui saame abikaasaga äri korralikult käima, tahaks Kehra jaoks veel midagi ägedat teha. Elan Kehras ja näen siin potentsiaali. Kuna mul on kaks väikest last, on üks mõte rajada kusagile korraliku piirdeaiaga mänguväljak.“
Harju-Jaani kirikuõpetaja LEV LEKARKIN Raasikult: „Minu jaoks oli selle aasta kõige rõõmustavam sündmus see, et üks suhteliselt noor inimene lasi mind enne surma enda juurde kutsuda, tahtis pihtida ja lasta end ristida. Mõni päev hiljem ta suri, aga minu jaoks oli tähtis, et enne siitilmast lahkumist tulid tal nii head mõtted.
Positiivne on ka see, et Harju-Jaani hooldekodu jaoks on Leader-programmist tulnud positiivne vastus. Saame raha vana pastoraadihoone rekonstrueerimise projektiks.
Kiriku remondiga seotud probleemid on lahenenud. Laetalade pehkinud otsad on vahetatud, väliskatusel on tervikuna uus plekk. Käimas on viimased tööd, parandatakse käärkambri lage. Laepealne on soojustatud, praegu krohvitakse ja värvitakse, enne jõulu peaks valmis saama.
Osa remondirahast, mis algselt oli mõeldud meie kirikule, läks mujale. Püüdsime küll mõjutada, et saaksime seda raha kasutada uste-akende remondiks, kuid konsistoorium otsustas teisiti. Me ei pane seda pahaks, sest on palju hullemas olukorras kirikuid kui meie oma.“
Kiiu Kõrtsi omanik TÕNU SAAR: „Kõrts on töötanud Kiiu endises kaupluses natuke üle aasta. Kui avasime selle, siis lootsime, et meile lubatakse teha Tallinna-Narva maanteelt otse sissesõit. Kuid paar kuud tagasi ähvardas maanteeamet piirde paigaldada, põhjendades seda liiklusohutuse tagamisega.
Samas just Rein Sikk kirjutas Eesti Päevalehes, et tualette pole maanteede ääres piisavalt ning metsad on reostatud. Maanteeametist kommenteeriti, et Eesti maanteede ääres on piisavalt tualettidega söögikohti. Minu meelest küll ei ole. Pärast Viitnat olekski meie kõrts järgmine söögikoht Tallinna suunas.
Küsisin maanteeametis, kas kohvijoomis- ja söögikohta pole vaja. Vastati, et on vaja, aga juhid sõitku Kiidu sisse liiklussõlme kaudu. Kena ikka küll, kõrts seisab tee ääres ja sealsamas nõutakse, paigaldada tuleks silt, mis viitab – Kiiu kõrtsini on 1 kilomeeter. Elu näitab, et sellist ringi autojuhid ette ei võta.
Seega jääb maanteel liiklejatele kõrts kasutuks.
Hoidsime kõrtsi ligi aasta igapäevaselt lahti, suvel käis ka välismaa turiste, sügisel neid enam pole. Kaks kuud tagasi otsustasime, et töötada tasub reede ja laupäeva õhtul-öösel ning pühapäeval. Nüüd olemegi otsekui ööklubi, muusikat teevad DJ Allan Peramets ja teised. Pidutsema tulevad noored ümbruskonnast ning ka kaugemalt.
Ülejäänud päevadel avame uksed tellimuse peale. Aastavahetuse paiku on tellitud asutuste pidusid. Kogu kõrtsindus sõltub paljuski sellest, kuidas on rahval raha.“
Küülikukasvataja AIVE NIILO Vana Sirge talust Kalme külast Kuusalu vallast: „Kogu aasta töötasime selle nimel, et osaleda Eesti Karusloomakasvatajate Aretusühingu korraldataval küülikute ja tšintšiljade näitusel, mis toimus detsembris. Näitusel hinnatakse küülikute tõuomadusi – luustikku, karvastikku, värvi ning kas täpid ja plekid on õiges kohas.
Ettevalmistus algas emade-isade valimisest. Kui pojad olid ühekuused, tegime pesakondade esmase ülevaatuse, siis vaatasime veel neljakuuseid ning kuuekuuseid. Lõplik valik sai tehtud nädal enne näitust.
OÜl Vana Sirge Küülik on tänavu 300 küülikut, valiku tegime 150 seast. Näitusele läksime 19 loomaga – rex chinchilja tõugu, uus-meremaa valgete ja suurte heledate hõbeküülikutega. Farmide arvestusse võeti kümne parema looma tulemused. Meie kõik kolm uus-meremaa valget said kõrgemad punktid, nad on otsekui punkaritutiga või nagu kohtunik ütles – juustega. Ka oma lõpukõnes mainis kohtunik meie valgete juukseid.
Saime lõppkokkuvõttes farmidest teise koha. Kolm isast küülikut osteti Lätti tõugu parandama.
Seega on olnud väga hea ja töökas aasta, oleme rahul. Tegeleme küülikukasvatusega teist aastat, mullu tulime näituselt tagasi kolmanda kohaga.
Elusküülikute müük on kõige tulusam, aga enamasti kaupleme lihakeredega. Küülikukasvatus on me peres jätkuvalt hobi, tuleb käia ka mujal tööl.
Öeldakse, et esimesed kaks aastat peamiselt investeerid, sisse toob vähe.“
