LEV LEKARKIN, EELK Harju-Jaani koguduse diakon
Üks põhjanaabrite kirikuõpetaja ütles, et Soome noored, kes valdavas enamuses käivad leerikoolis esitavad tihti selle loo pealkirjas sõnastatud küsimuse. Nad usuvad küll Jumala olemasollu, kuid Jeesuse missioon on arusaamatu. Oletan, et sama küsimus on paljudel meiegi rahva liikmetel.
Mind ennastki vaevas see probleem usuliste otsingute algusaastatel. Jeesust küll tunnustasin, kuid ei saanud tema rollist eriti aru.
Püüdsin Jumalale meeldimise eesmärgil mitte patustada ja arendada ennast täiuslikumaks, et siis olla ka teistele inimestele eeskujuks ning suureks aitajaks. Millegipärast seostus minul see eesmärk tervisliku toitumise ja paastumisega.
Iseenesest on ju säärane püüdlus väga hea, kuid lõpeb kahte liiki läbipõrumisega. Esiteks, inimene arvab, et ta ongi juba paremaks saanud – paljudest teistestki paremaks saanud – aga enesele märkamata on ta juba pattu langenud, sest tema süda on muutunud suureliseks ja vähem edukate üle kohutmõistvaks.
Teiseks võib minna nii, nagu minul – paastumiste ajal olin juba oma saavutuste üle uhke, kuid sellele järgnes totaalne läbikukkumine, sest mõistliku söömisele ülemineku perioodi asemel hakkasin juba esimesel päeval sisse kugistama kõike, mis külmkapis leidus.
Kogu minu isetehtud pühadus varises põrmuks. Arvasin, et Jumal on minu, kui lootusetu juhtumi, hüljanud, kuid eksisin. Eksisin nii, nagu tõenäoliselt paljud, kes arvavad, et Jumal teeb tegemist vaid heade ja edukate inimestega.
Aja jooksul selgines, et Jumal ei hülga patuseid inimesi, vastupidi – just sellistele inimestele mõeldes ongi ta läkitanud Jeesuse, et vabastada inimesed patusüüst.
Issanda ingel ilmutas Joosepile, et ta peab Maarjast sündivale lapsele panema nimeks „Jeesus, sest tema päästab oma rahva nende pattudest“ (Mt 1: 21).
Heebreakeelne nimi Jeesus tähendab eesti keeles Päästja. Jeesus oma patuta eluga täitis Jumala käsud, lunastades meid võlast, mis meil on Jumala ees.
Oma süütu surmaga lepitas ta Jumala viha, kui ta võttis meie patud enda peale ja kandis karistuse, mis meile oleks pidanud osaks saama.
Oma väelise surnuist ülestõusmise läbi kingib ta igavese elu kõigile, kes temaga on liidetud ristimise ja usu läbi. Sellest kõigest tulenevalt nimetatakse Jeesust ka Õnnistegijaks (Õndsaks tegija), samuti Aitajaks, Rahuvürstiks, Immaanueliks (Jumal on meiega).
Tänu temale antakse meie üleastumised andeks, meie patud kaetakse kinni ja Jumal ei tuleta neid enam meelde.
Jõulude ajal, mil teeme ja saame kingitusi, küsitakse meie käest, kuidas toimime taevase kingituse, Jeesusega.
Me ei saa ju teda lihtsalt „riiulile asetada“, see võrduks tema hülgamisega, sest tegu on elava Jumala Pojaga, Issandaga, Taevase Kuningaga. Või võtame ta vastu ja tahame teda tundma õppida käies kirikus ja tulles leerikooli teda kuulates ja kuuletudes?
Jõulusõnumile ja algavale uuele aastale mõeldes soovin, kallid lugejad, et see Jeesuslaps võiks sündida ja leida kindla koha veel teie paljude südametes.
