Keskkonnainspektsiooni valvetelefonilt selgitati – metsloomi meelitab linna toit.
Sõnumitooja poole pöördus Kehra kõrval Lehtmetsa külas elav Valter Jürna. Ta oli nõutu – hiljaaegu langes rebaste saagiks kaks kana ning rebased luusivad ümbruskonnas pidevalt, kuid midagi ette võtta ei saa.
„Meil on tupiktänav, rebaseid näeme siin sageli. Küsisin tuttavalt jahimehelt abi, kuid linnas pauku teha ei tohi,“ rääkis ta.
Jürnad peavad kanu kolmandat aastat, kiskjate saagiks langesid nende kanad esimest korda.
„Arvan, et süüdi on nii tuhkrud kui rebased. Ühel kanal oli veri välja imetud, teine oli ära viidud – tuhkur seda teha ei jõua,“ ütles Taimi Jürna.
Ühte rebast kohtas ta oma koduõues: „Oli lausa trepi peal, ei kartnud midagi, tahtis tuppa tulla. Tegi natuke kõhedaks küll, ikkagi metsloom, ei tea kunagi, kuidas käitub, ja tõmbasin ukse ruttu kinni. Väga ilus rebane oli, suure koheva sabaga ja heas toitumuses, vaatas mulle läbi klaasi teraselt otsa.“
Taimi Jürna jutustas, et Kehra hoolekandekülas, kus ta töötab, pidi öövalvur suvel pidevalt rebast minema ajama – siis olid ka seal kanad ja jänesed. Naabrilt on ta kuulnud, et sageli luusivad rebased nende tänaval kahekesi.
„Üks pesa pidi olema meie kandis kivihunnikus, teine raudteeperrooni all,“ teadis ta.
Rebased ka kesklinnas
Sõnumitooja palus kehralasi anda teada, kellel on kodukandis olnud kokkupuuteid rebastega. Mitu inimest kirjutasid, et on linnas rebaseid kohanud – nii keskväljaku kaupluste juures kui ka linna servades.
„Mutikesed söödavad tänavakasse ja sealt saab ju ka rebane süüa. Arvan, et sellepärast nad käivadki – mitte niivõrd kanavargil, kui kassidele jäetud toidupalu söömas,“ arvas hiljuti ühel õhtul Kehra kortermajade piirkonnas koduaknast uhket rebast silmanud Tuuliki Rohtla.
Ka Kleer Keret Tali kinnitas sama: „Olen näinud rebaseid kortermajade vahel kassitoitu söömas. Nad on selgeks saanud, kuhu tädid kassitoitu panevad, ning käivad neid radu mööda.“
Vitali Kutsumov, kes elab eramute piirkonnas Põrgupõhjas, kinnitas, et seal näeb rebaseid liikumas üle päeva.
„Umbes aasta tagasi läks mul kaduma kass ning siis otsisin kogu selle piirkonna väga põhjalikult läbi. Leidsin suure pesakonna, nägin nelja-viit rebast. Nad elavad Põrgupõhja garaažide taga suurel platsil, pesa on vanade betoonpaneelide hunnikus,“ kirjeldas ta.
Kuigi Vitali Kutsumov läks neile üsna lähedale, rebased teda ei kartnud: „Pigem tekkis endal kõhe tunne, kui õhtupimeduses mahajäetud platsil prügihunnikute vahel oli neli-viis rebast ümber.“
Samuti Põrgupõhjas elav Monika Mäeorg, kes on kogu elu elanud Kehras, on just viimasel kahel aastal märganud seal rebaseid luusimas, möödunud suvel nägi rebast mitu korda kõndimas Põhja tänaval: „Umbes samal ajal käis rebane ka meie aias, sõi ära koeratoidu, koer magas sel ajal kuudis. Naaber kardab, et rebane viib mõne kana minema, mina kardan kasside pärast, meil on kaks kassi, kes käivad vabalt õues. Kui kanaaiad saab teha võimalikult turvaliseks, siis kassile ei ütle, et püsi oma aias. Meil üks kass jäi juba kadunuks.“
Ka Taimi Jürna arvas: „Võib-olla sellepärast ongi Kehras hulkuvaid kasse vähe, et rebased hävitavad kassipojad ära.“
Ärge hoidke toidujäätmeid õues!
,Keskkonnainspektsiooni valvetelefonilt öeldi Sõnumitoojale, et sellist riiklikku instantsi, kes hakkaks rebaseid linnades kinni püüdma või välja tõrjuma, ei ole olemas.
„See oleks justkui sõelaga vee kandmine, sest rebaste populatsioon on Eestis küllaltki suur. Jahimees linnas püssi lasta ei tohi ning ka metsas ei hakka keegi rebast laskma,“ selgitas valvetelefonile vastanud Inga Käär.
Kuid inimesed saavad tema kinnitusel üsna palju teha selleks, et metsloomad linna ei tuleks: „Väljas ei tohiks hoida koerte söögikausse ega panna kompostihunnikusse midagi, mis levitaks toidulõhna. Rebane soovib süüa, ta tunneb lõhna juba kaugelt ja tuleb selle peale kohale. Eriti noor rebane, kes üldjuhul inimest veel väga karta ei oska.“
Ta lisas, et marutaudi pärast muretsema ei pea, seda haigust pole Eestis enam mitu aastat. Küll aga on koertele nakkav rebaste kärntõbi: „Ka seetõttu peaksid inimesed olema hoolikad, et rebased ei pääseks neile hoovi – seal ei peaks olema midagi, mis neid meelitab. Praegu võib rebane tahta isegi õunu, mis on puude alla jäetud.“
Kasse rebased üldjuhul ei murra, kuid väikeseid kassipoegi võivad nad püüda küll, vastati valvetelefonilt.
„Inimeste suhtes on rebased üldjuhul pelglikud. See, kes hakkab juba tuppa trügima, on pigem hulljulge erand, tegelikult pole rebane inimese suhtes agressiivne ega ründa. Kui rebane on tulnud koduaeda, tuleks teda hirmutada ja ära ajada,“ soovitas Inga Käär.
Ta märkis, et looma- ja linnuriigis toimub kohastumine inimeste ja nende elukeskkonnaga ning metsloomad on aru saanud, et linnast on toitu kergem kätte saada kui metsast: „Paraku on inimesed loodusest väga kaugenenud, ei tule selle peale, et kompostihunnikusse visatud supipõhi meelitab ka loomi ligi.“
