Sarja „Poiss sai 50“ viimases raamatus „Muidumees“ kujutab MIHKEL TIKS oma eluperioodi Kolgakülas.
Raamatu „Muidumees“ autor MIHKEL TIKS elab Krimmi poolsaarel Jaltas.
Juuni alguses tuli trükist Loksa endise vallavanema, kirjanik Mihkel Tiksi tetraloogia „Poiss sai 50“ viimane osa „Muidumees“. See algab aastaga 1995, kui autor asus perega elama Kolgakülla Männiku tallu, kirjeldab tema vallavalitsuse liikmeks ja hiljem vallavanemaks saamist ning umbusaldamist, Loksa linnas poliitikaga tegelemist, sealgi oma mõttekaaslastega võimule jõudmist ja sellest taas ilmajäämist, lõpuks poliitikas pettumist. Lugejale avaneb autori pereelu, tema ootused ja lootused ning ka pettumused.
„Muidumees“ lõpeb minekuga Krimmi poolsaarele Jaltasse, kus kirjanik tähistab suvel 2003 oma 50ndat sünnipäeva. Ta arutleb raamatus, keda võiks külla kutsuda, loetleb inimesi alates lapsepõlvest ning ka: „Loksa valla volikogu. Maletreener Gogini. Keda veel? Mihhail Gorbatšovi oleks peaaegu unustanud. Mis sest, et nad kõik omavahel tuttavad ei ole, küll Ai Petri pidulauas ühise keele leiab.“
Sarja viimane raamat, mis hõlmab endas ligi kümmet aastat Loksa piirkonna lähiajalugu, on Loksa raamatukogus väga populaarne, oodatakse järjekorras, et seda saaks lugeda. Enamasti on kogu aeg laenutuses ka kolm varasemat osa „Mängumees“, „Elumees“ ja „Ärimees“.
Mihkel Tiks räägib sarjas endast kõrvaltvaatajana, kirjeldab õpetaja T. lahtise peaga poisi eluetappe, igale aastale on pühendatud peatükk: „Sari kujutab endast ilukirjanduslikus vormis mälestusi läbi poole sajandi. Vaevalt on inimkonna ajaloos olnud drastilisemat muutusteperioodi kui kahekümnenda sajandi teine pool. Minu lapsepõlves viiekümnendate aastate stalinistlikus Nõukogude Liidus ei olnud me majas kellelgi telefoni ega televiisorit, aastal 2002 võisin oma lüüasaamisest Eesti Vabariigi vabadel ja demokraatlikel valimistel lugeda sama päeva õhtul kodus internetist. Mul oli õnn vahetult läbi elada imepäraseid sündmusi – esimesed vabadusetuuled, laulev revolutsioon, impeeriumi lagunemine, oma riigi ülesehitamine – kõige selle tähendust suutsin alles takkajärele hinnata.“
Ta nendib, et soov jätta oma kirevast elust maha mingi märk, klappis kirjastuse Tänapäev plaanidega ja nii saigi neli osa belletristlikke memuaare kaante vahele: „Olen kogu elu kirjutanud päevikut, mis täitis psühhoterapeudi ülesannet. Sissekanded olid suuremalt jaolt ajendatud üle elatud sündmustest ja piinavast tundest, et ma ei suuda olla ülesannete kõrgusel, olgu siis profikorvpalluri, teatriametniku, kultuuriajakirja peatoimetaja või vallavanemana. Laias laastus on iga aasta kohta olemas üks päevik. Ehkki sügavale hinge läinud hetked, näiteks vallavanema umbusaldamisel valitsenud õhkkond volikogu istungil, või tunne, mis valdas kohtuotsust lugedes, püsivad meeles ka üles tähendamata, sain päevikust hiljem tuge, et üksnes mälule lootma jäädes ei paneks kirjutamisel väga mööda.“
Mõnigi Loksa kandi inimene on imestanud, et Mihkel Tiks on „Muidumehe“ raamatus kuri nii enda kui oma lähedaste vastu, väga avameelne ja karm.
Ta kommenteerib, et kirjandusteos, mis pretendeerib subjektiivse tõe kajastamisele, saab paratamatult julm, sest elu ise on loomult halastamatu: „Minu eesmärk ei olnud luua ilusat ega liigutavat lugu, vaid kujutada kunstipärases vormis tegelikkust, nagu see mulle läbi aastate paistis.“
Palju elevust ja arutelu on põhjustanud raamatutegelaste nimevalik – Kunnar Vahtras on Gunnar, mõned on ka oma õigete nimedega, teised hoopis hüüdnimedega – Konksmoor, Konksmann, Hüpikmehike.
Mihkel Tiks selgitab: „Varjunimede all esinevad need inimesed, kellest ma „poisi“ elukäiku kujutades mööda ei saanud, kuid nad polnud avaliku elu tegelased ega oleks tõenäoliselt soovinud ennast raamatus näha. Nimed olen muutnud ka nendel prototüüpidel, kes tagantjärele kujutades kerkisid silmade ette grotesksete või karikatuursetena. Ma ei tahtnud kellelegi otse näpuga näidates haiget teha, pealegi tundus, et lugejal on lõbusam mõistatada, kes on kes.“
Ta kinnitab, et ei tundnud ega tunne mingit vimma või soovi kellelegi kätte maksta, kirjutades ei olnud muid ambitsioone peale kirjanduslike: „Igaüks tegutseb elus oma parema äranägemise järgi, mistõttu kõik, mis sündis, pidigi just niimoodi sündima. Mõte sellest, et teistel asjaoludel oleksin võibolla kohalikku poliitikasse jäänudki, ajab nüüd mulle hirmu peale. Eks ma rohkem ikka üks elukauge unistaja olin kui pragmaatiline poliitik.“
Raamatu kohta saadava tagasiside kohta sõnab ta, et see on olnud äärmiselt napp nii lugejatelt kui ka kirjandusringkonnast: „Mõtlesin saada Nobeli kirjanduspreemia, nüüd rõõmustan, kui külamutid raamatukogust laenutavad. Aga ka Tammsaare polnud kirjutades klassik ja Belinski materdas Dostojevski maapõhja. Aeg eraldab kirjanduseski terad sõkaldest, ükskõik kui populaarne üks või teine autor oma kaasajal ka ei oleks. Suurem osa grafomaane vajub igaveseks unustusehõlma.“
On olnud aga ka juhuseid, kus päris võõras või vähetuttav inimene on osutunud lugejaks ja avaldanud suuliselt või meili teel tunnustust. Olemas on ka lohutust pakkuv kitsuke fännklubi, ehkki lugejad inimesed on sageli tagasihoidlikud ega soovi olla pealetükkivad, tõdeb ta.
„Kirjutasin seda raamatut oma päevikutesse terve elu, ilukirjanduslikku vormi panin teksti viimased seitseteist aastat. Tegin iga peatüki ehk eluaasta palju kordi ümber, kaalusin viimast kui sõna. Kuus Krimmi-aastat kirjutasin ja parandasin iga päev palju tunde. Seetõttu oli meeldiv lugeda Olev Remsu arvustust Loomingus pealkirjaga „Keel võtab keeletuks“,“ jutustab Mihkel Tiks.
„Ilukirjanduslik teos ongi ju keel – see, kuidas midagi väljendatakse. Mu elu iseenesest polnud midagi erilist, tavaliselt on teoste peategelased ikka kangelased või kurjategijad, igal juhul suured isiksused, aga mina püüdsin kunstipäraselt kujutada ambitsioonikat keskpärasust, kes mitmel alal üritab ja alati ebaõnnestub. Raamat sündis aega ja vaeva nõudvalt, ent kirjutamine pakkus naudingut, kui õnnestus leida mõttele adekvaatne sõnastus.“
Ta lisab: „Kui loete „Mängumeest“, „Elumeest“, „Ärimeest“ või „Muidumeest“, siis lugege kui ilukirjandust, mitte kui kroonikat. Ajaloolist tõde sealt ei leia, kirjapandu on vaid minu subjektiivne nägemus toimunust, mis loodetavasti siiski intellektuaalset mõnu pakub.“
Oktoobri alguses oli Mihkel Tiks taas nädal aega Eestis. Ta käib kodumaal regulaarselt iga kolme kuu tagant lapsi ja lapselapsi vaatamas. Sellist piiriületamist nõuab välismaalaselt Ukraina seadus.
Naaber Kaisa Linno Kolgakülast: „Raamat „Muidumees“ on voolava ja mahlaka keelega, värvikate kujundite, heade võrdluste ning kirjeldustega. Keeleliselt ja kirjanduslikult kõrgel tasemel. Alguses oli ehmatav, et Mihkel on nii kriitiline ja aus enda ning teiste suhtes. Südamest kirjutatud, kohati väga valus lugeda.“
Kunnar Vahtras: „Faktitruu raamat, aga üsna leebe.“
Pekka Lilja arvustusest „Mihkel Tiksi tammsaarelik romaan“, Eesti Päevaleht: „Tiksi tetraloogias ja Tammsaare pentaloogias on palju sarnaseid jooni: kujutatud ajavahemiku pikkus, teose laiahaardelisus, Indreku ja Mihkli sarnasus, Eesti iseseisvusest tulnud muutus, abielu purunemine jne. Tiks on loonud tetraloogiaga tähtsa sõnakunstiteose, mis aitab paremini mõista ka seda, mis Eestis aastatel 1953-2003 juhtus.“
