MIH­KEL TIKS: „Mu ke­ha on Krim­mis, hing Ees­tis, vaim rän­dab il­mas rin­gi.“

En­di­ne Lok­sa val­la­va­nem ja Kol­ga­kü­la ela­nik MIH­KEL TIKS rää­kis ko­du­kü­la rah­va­le oma uuest raa­ma­tust „Krim­mi vang“ ning elust Krim­mi pool­saa­rel.

„Olen üle ela­nud nii oku­pat­sioo­ni al­gu­se kui lõ­pu, aga tei­ses jär­je­kor­ras – Ees­tis nä­gin lõp­pu ja Krim­mis viis aas­tat ta­ga­si al­gust,“ ju­tus­tas Mih­kel Tiks Kol­ga­kü­la rah­va­ma­jas.
Ta tu­li Krim­mi ko­dust Ees­tis­se paar nä­da­lat ta­ga­si, no­vemb­ri lõ­pus. Mõ­ni nä­dal va­rem il­mus trü­kist te­ma au­to­biog­raa­fi­li­se ro­maa­ni „Krim­mi vang“ esi­me­ne osa, mis kir­jel­dab elu Krim­mis Uk­rai­na ajal. Raa­ma­tu on väl­ja and­nud kir­jas­tus Tä­na­päev, „Krim­mi vang“ või­tis kir­jas­tu­se 2018. aas­ta ro­maa­ni­võist­lu­se.

Mih­kel Tiks täp­sus­tas koh­tu­mi­sel, et ta ro­maan oli pa­rim, kuid sai tei­se ko­ha ehk hõ­be­me­da­li, esi­mest koh­ta väl­ja ei an­tud: „Kon­kur­si­le esi­ta­sin ro­maa­ni ter­vi­ku­na, pol­nud plaa­nis ja­ga­da ka­heks. Kir­jas­tu­sest lu­ba­ti, et toi­me­ta­ja teeb et­te­pa­ne­kud, kui­das kär­pi­da. Kuid ot­sus­ta­ti väl­ja an­da ka­hes eta­pis. Tei­ne osa on Ve­ne ajast, ala­tes aas­tast 2014 on Krim­mis Ve­ne­maa võim. Tei­ne osa il­mub tõe­näo­li­selt uue aas­ta al­gu­ses, ole­neb, kui­das Tä­na­päev jõuab väl­ja an­da.“

Na­gu Mih­kel Tik­si mi­tu va­ra­se­mat teost, on ka see raa­mat järg eel­mis­te­le ro­maa­ni­de­le te­ma en­da elust. Va­ra­se­mas nel­jao­sa­li­ses sar­jas „Poiss sai 50“ on ena­mik te­ge­la­si oma õi­ge­te ni­me­de­ga, leiab Lok­sa val­la ja lin­na, seal­hul­gas Kol­ga­kü­la ini­me­si. „Krim­mi van­gis“ on ni­med muu­de­tud.

Kol­ga­kü­la koh­tu­mi­sel esi­ta­tud kü­si­mu­se­le, kas raa­ma­tu­te väl­jaand­mi­ne toi­dab ära, vas­tas ta, et kir­ju­ta­mi­se­le ku­lu­nud tun­di­de ar­vu jär­gi võib öel­da – see on pu­has ho­bi: „Kir­ju­tan aeg­la­selt. Na­gu ik­ka, pean päe­vi­kut, sealt ko­pee­rin, siis täien­dan. Ma ei pea end kir­ja­ni­kuks, olen kir­jan­dus­li­ke hu­vi­de­ga Ees­ti pen­sio­när. Oma 450eu­ro­se pen­sio­ni­ga olen Krim­mis ri­kas vä­lis­maa­la­ne. Seal­ne kesk­mi­ne pen­sion on um­bes 150 eu­rot, ela­tus­ta­se on ma­dal ja ka hin­nad oda­va­mad.“

Vor­mis­tab 13,5 aas­tat ik­ka sa­ma sa­dat ruut­meet­rit
Mih­kel Tiks mee­nu­tas, kui­das ko­lis pe­re­ga 25 aas­tat ta­ga­si oma va­nae­ma ja isa tal­lu Kol­ga­kül­la. Oli ko­gu­kond­li­kult ak­tiiv­ne ja te­ge­les ko­ha­li­ku po­lii­ti­ka­ga, val­la­va­nem oli 11 kuud (aas­ta­tel 1999-2000 – toim). Kol­ga­kü­las jõu­dis ela­da 12 aas­tat, Krim­mi jäi 2006. aas­tal, kui ko­du­ne elu muu­tus ras­keks.

„Ve­ne­las­tel on üt­lus, et kui ta­had ju­ma­lat naer­ma aja­da, siis rää­gi tal­le oma plaa­ni­dest. Sõit­sin too­kord Krim­mi, et vaa­da­ta, mis on saa­nud sel­lest kan­dist, kus olin paar­küm­mend aas­tat va­rem käi­nud. Kee­gi mind ko­ju ta­ga­si ei kut­su­nud, jäin sin­na, vaa­ta­sin, Krim­mis oleks hea kin­nis­va­raä­ri te­ha, ost­sin paar ma­gu­sa­na tun­du­nud ob­jek­ti. Siis puu­tu­sin kok­ku Uk­rai­na bü­rok­raa­tia­ga. Usu­te või mit­te, kolm­teist ja pool aas­tat on möö­das, aga ik­ka vor­mis­tan se­da sa­ma sa­dat ruut­meet­rit ehk sot­kat,“ kõ­ne­les ta ja lu­bas, kui kol­me­kor­ru­se­li­seks ehi­ta­tud ga­raaž ja sel­le juur­de kuu­luv maa Jal­tast 12 ki­lo­meet­ri kau­gu­sel Ko­rei­zi kü­las saab vor­mis­ta­tud ja müü­dud, tu­leb Ees­tis­se ta­ga­si.

„Uk­rai­na ajal oli amet­lik ra­ha griv­na, kuid kin­nis­va­ra­äri ae­ti dol­la­ri­tes, mi­da kut­su­ti tin­gü­hi­ku­teks. Al­les see­jä­rel, kui mak­sin 5000 dol­la­rit, teh­ti vo­li­ko­gu ot­sus, ha­ka­ti maa­toi­mi­kut koos­ta­ma, see suu­na­ti kin­ni­ta­mi­se­le Sim­fe­ro­po­lis­se, eda­si Kiie­vis­se, asi võt­tis aas­taid, kuid tun­dus, et saab kor­da. Aga siis keh­tes­ta­ti Uk­rai­nas maa hin­da­mi­se uued alu­sed, vo­li­ko­gus­se kuu­lu­nud kü­la­va­nem põ­ge­nes Mosk­vas­se ja jäi­gi sin­na, vo­li­ko­gu esi­mees an­ti koh­tu al­la. As­jaa­ja­mi­ne jäi seis­ma, tu­li aas­ta 2014 ning Ve­ne või­mu­ga pi­din alus­ta­ma kõi­ke ot­sast pea­le.“

Mih­kel Tiks mär­kis, et imes­tab, kui­das saab püs­ti pü­si­da riik, kus lu­ba­du­sed ei pea, aga ome­ti­gi pü­sib: „Seal­ses kul­tuu­ris on ini­mes­tel tun­ne, et lu­ba­dus on­gi omaet­te te­gu. Sel­le­le ei pea järg­ne­ma mi­da­gi, liht­salt – sai lu­ba­tud, aga ei tul­nud väl­ja. Tea­tak­se, et sõ­na ei pee­ta, ja sel­le­ga ol­lak­se ko­ha­ne­nud. Mi­na ei har­ju.“

Uk­rai­na ajal va­lit­ses te­ma sõ­nul bar­dakk ehk kor­ra­la­ge­dus ning kor­rupt­sioon. Kui os­tis su­vi­la­koo­pe­ra­tii­vis ma­ja­ga krun­di, tõm­bas ju­ha­tu­se esi­mees eel­mi­se oma­ni­ku ni­me kaus­ti­kus ma­ha, kir­ju­tas te­ma oma ase­me­le ja oli­gi vor­mis­ta­tud. Ve­ne ajal on Krim­mis kord kar­mim ja kee­gi ei jul­ge vor­mis­ta­ma­ta kin­nis­tut os­ta. Ja nii peab­ki ta lõ­pu­ni mi­ne­ma oma ga­raažist ma­jaks ehi­ta­tud sot­ka amet­li­kuks te­ge­mi­se­ga.

Ees­ti tun­dub ilus ja pu­has
Mih­kel Tik­silt kü­si­ti Kol­ga­kü­las, mis tun­ne on Krim­mist Ees­tis­se tul­la. Ta vas­tas, et Ees­ti on ilus ja pu­has: „Sil­ma hak­kab eest­las­te hoo­lit­se­mi­ne oma ko­du­de eest. Ise­gi väi­ke­lin­nad na­gu Rap­la, Võ­ru või Tü­ri tun­du­vad na­gu nu­ku­lin­nad. Mi­nu lap­se­põl­ves oli Rap­la sa­ma­su­gu­ne rää­mas alev, na­gu on kü­lad Krim­mis. Nüüd imet­len, et ilu­sa­mat ja hoo­lit­se­tu­mat koh­ta kui Lok­sa po­le­gi. Ees­tis on pal­ju muu­tu­nud, eri­ti kui mõel­da, et nii meie kui Krimm oli­me mõ­le­mad NSV­Lis. Tu­len Tal­lin­nas­se sa­ma­su­gus­te tun­ne­te­ga, na­gu 1990nda­te aas­ta­te al­gu­ses käi­si­me Soo­mes – mõ­jub kät­te­saa­ma­tu ka­pi­ta­list­li­ku pa­ra­dii­si­na.“

Loo­dus on Krim­mis ilus, vaa­ted ime­li­sed. Te­ma seal­se ko­du ve­ran­dalt ava­neb vaa­de Mus­ta me­re pa­no­raa­mi­le, ga­raaži uk­selt näeb Ai Pet­ri kal­ju­seid mäe­kül­gi. Ma­ja juu­rest las­kub me­re äär­de poo­le tun­ni­ga. Ran­nas on prah­ti pal­ju, tee­ra­jad lä­he­vad lä­bi prü­gi ja koe­ra­jun­ni­de. Prae­gu­sel ajal su­vi­ta­jaid enam po­le, saab uju­da ja ja­lu­ta­da pri­vaat­selt.

„Must me­ri lä­heb kül­maks jaa­nua­ris. Krim­mi õhu­tem­pe­ra­tuur on Ees­ti omast kesk­mi­selt küm­ne kraa­di võr­ra kõr­gem. Krim­mi päi­ke on ere ja soo­jen­dab ka tal­vel. Ke­vad on muut­lik, ja­he­dus pü­sib kaua. Al­les pä­rast li­ha­võt­teid lä­heb ilu­saks, kui­gi me­ri on külm veel juu­ni kes­kel,“ tut­vus­tas kir­ja­nik seal­seid olu­sid.

Ees­ti koh­ta lau­sus ta veel, et kes siin­se elu üle vi­ri­seb, min­gu kol­meks kuuks Uk­rai­nas­se.