Ei juhtu tihti olukordi, kus raha jääb üle, eriti veel, kui räägime kodanikeühendustele suunatud toetuse, kohaliku omaalgatuse programmi (KOP), rahast. Ometi juhtus nii, et ligi 950 000 krooni on Harju maakonna eelarve jääk järgmiseks aastaks. Sellepärast küsimus, mida teha ülejäänud miljoniga?
Tegelikult on kaks lahendust. Esimene, raha saavad teised maakonnad, kus ülejäägi probleemi ei ole, näiteks Hiiumaa, Võrumaa. Harju maakonna arengu seisukohast on see muidugi kahetsusväärne juhtum, kuid raha eesmärgipärase kasutuse aspektist õiglane viis.
Teine võimalus on see, et maakonnas, eriti linnapiirkondadest, tuleb taotlejaid juurde ning esitatakse rohkem ja paremaid projekte. Mõistagi on teine viis eelistatum, kuid kas ka reaalne?
KOP on suunatud omaalgatuse soodustamiseks ja kogukonna aktiveerimiseks, KOPi kaudu on Harju maakonna ühendusi toetatud viimase 10 aasta jooksul umbes 17 miljoni krooniga. KOPi viimasesse vooru laekus 142 taotlust, sellest 41 linna ja 100 maapiirkonnast. Üldistatult saab välja tuua, et toetust küsitakse enamasti kohalike kultuuri või teeme-koos-midagi-põnevat sündmuste, erinevat sorti soetuste, heakorratalgute ja investeeringute, näiteks mängu-spordiväljakute jaoks.
Iseenesest esitati palju projekte ja ka häid projekte, kuid üldhinnangul jättis paljude projektide ettevalmistuse tase soovida. Kõik tegevused on vähem või rohkem on vajalikud ja toetavad kogukonna arengut, kuid üha enam on näha „küsime-mida-iganes“ või „teeme-endale-tööd tendentsi“. See kõik kajastub taotlejapoolses ettevalmistuses. Struktuurifondide kaks perioodi on ilmselgelt inimesed ja organisatsioonid ära hellitanud. Tasuta lõunaid ei ole ning ei peagi olema. On tekkinud arusaam, et niinimetatud eurorahasid on lõpmatu hulk ning kõik asjad, tegevused, sündmused on vajalikud ja peavad olema toetatud.
Avaliku raha kasutamine peab olema eesmärgi- ja sihipärane. Aga kui taotluses eesmärke ei olegi? Suurim probleem vaatamata arvukatele projekti kirjutamise koolitustele on ikkagi selles, et ühendused ei oska piisavalt väljendada oma ideed, selle vajalikkust põhjendada, eesmärgistada tegevusi, näiteks kiige rajamine ei ole eesmärk omaette, vaid tegevus. Ei osata ka analüüsida projekti jätkusuutlikkust. Seda kõike eriti investeeringu ja ehitusprojektide puhul.
Üsna hitiks on kujunenud erinevad soetused – telgid, keraamikaahjud, niiduktraktorid, elektergeneraatorid, esitlustehnika jne, mis iseenesest on tore. Ent teatud asjade puhul saab kindlasti läheneda ka teistmoodi. Ei ole põhjendatud printeri ostmine selleks, et külapäeva jaoks materjale välja printida. Igal seltsil ei ole vaja oma traktorit, generaatorit, telki või termoseid. Sündmuste korraldamiseks võib ju naaberseltsidest asju laenata. Nii on endal odavam ja mis peamine – vastutus on väiksem. Asja omamine on eestlasele väga omane, samas projekti raames soetatud või loodud vara vastutusest ei ole pahatihti aru saadud. Kõige eest vastutab taotleja, isegi siis, kui omavalitsus või kes iganes spetsialist on ühendust valesti nõustanud.
Selge, et 1-2 inimest MTÜ eesotsas ei saa omada kõike kompetentsi ja seda pole vajagi. Selleks on välja arendatud riiklik tugisüsteem – maakondlikud arenduskeskused, mille teenused on klientidele tasuta. Lisandunud on ka kohalikud LEADER-tegevusgrupid, kes samuti omavad projektipõhise tegevuse alast kompetentsi. Neid teenuseid tasub kasutada.
Kahju on vaadata, kui raisatakse kõikide aega – taotleja, konsultandi, menetleja, hindaja ja teiste aega, kui tulemust ei tule. HEAK konsultandina on eriti kahju sellest, kui esitamisele lähevad need projektid, millest oled näinud vaid taotlust, aga mitte eelarvet, pakkumusi jne. Sellisel juhul ei saa oodata ka konsultandilt head tulemust.
Niisiis, mida teha ülejäänud miljoni krooniga? Pooldan endiselt teist varianti, kuid selleks tuleb taotlejatel saada paremaks ning hindajatel teha rohkem koostööd erinevate toetusprogrammide projektide hindamisel.
