Aasta on jõudmas sügisesse presidentide valimise virvarris. Meenutagem kevadet, kus meedia suure tähelepanu all valiti meie riigi spordimaastikule uus juht, Eesti Olümpiakomitee president. Vaevalt see kedagi külmaks jättis, meedia tegi sellest suursündmuse. Ilmselt on sport ja selle korraldus osa meie rahvustundest.
Vabariigi president on Eesti riigipea. Nii on kirjas põhiseaduses, mis sätestab ka presidendi valimise korra, ta ülesanded, volitused.
Eesti Vabariigi Presidendi valimised on veel kirglikumad ja kahtlemata nii kodumaise kui välismaise meedia kõrge tähelepanu all. Nii peabki olema, sest Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik riik, kus kõrgeim võimukandja on rahvas ja valimistega on võimalik rahva tahet realiseerida.
Nende valimiste fookusest on kõrvale jäänud presidendi otsevalimise võimalus. Parlamentaarne demokraatia erineb USAle, Venemaale, Prantsusmaale ja teistele riikidele omasest presidentaalsest demokraatiast oluliselt. See otsevalimine pole pelgalt valimisprotsess, vaid tähendaks Eesti põhiseadusliku korra sisulist ümbervaatamist. Seda ei ole õigusteadlased liiga õigustanud ega põhjendanud ja seega on jäädud praeguse süsteemi juurde.
Mis on need ülesanded, mida president täidab, ja ootused, mida eelseisval nädalavahetusel valitavalt presidendilt ootame? Ülesanded on kirjas põhiseduse paragrahvis 78, selle 20. alapunktis. Kuivõrd on ülesannetes peamiselt tehnilised regulatsioonid, siis üks oluliseim punkt on esindada Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises. Seda ülesannet ei täida kõhutunde, hea väljanägemise ega pelgalt nõunike abiga.
Meil pole väga palju välispoliitika, majanduse ja julgeolekupoliitika asjatundjaid. Piiratud võimalustega välisesindused on tublid, aga ootavad siinseid sisendeid. Euroopa ühine välis- ja julgeolekopoliitika püüab pakkuda lahendusi tervikule, arvestades vastastikuseid huvisid USAs, Venemaal, Hiinas, teistes regioonides.
Meil on suveräänust tagav välispoliitika, mis vajab juhtimist ja väärikat esindamist. Kahtlen selle omandamises kiirkursustel enne presidentuuri algust. Mõistagi eeldab see oma rahva usaldust meie riigi toimimiseks. President on kindlasti lepitaja rollis ja seda põhiseaduspäraselt, sest just lepitaja rolli on põhiseaduse koostajad meie presidendilt eeldanud. See ei tähenda otsest kohtuniku rolli osapoolte vahel, vaid tasakaalu otsimist probleemide lahendamisel.
Põhiseaduse koostajad ei osanud ilmselt ette näha, et kandidaatide paljususel võib presidendi valimine osutuda komplitseerituks – 68 poolthääle võimalus riigikogus valituks saamiseks töötab vaid istuva presidendi jätkamisel või erakondade väga vähese esindatuse puhul. Praegused kuus erakonda riigikogus on küpse demokraatia reaalsus ja poliitikaülese kandidaadi leidmine pea võimatu.
Valijameeste kogu on hea lahendus ja tõstab omavalitsuste rolli otsustusprotsessis. Häiriv on aga punkt, et kandidaat peab ka valijameeste kogus saama üle 50 protsendi toetuse. Kahju, aga teoreetiliselt on võimalik seegi valimisvoor läbi kukutada, kui teises voorus on kaks võrdselt tugevat kandidaati, aga tühjaks jäetud või rikutud sedelid ei võimalda kummalgi kandidaadil saada üle 50 protsendi toetust. Siis hakkab valimisprotseduur otsast peale. See oleks kindlasti õiguskorda demoraliseeriv ja kandidaate suuresti häiriv. Kas selline olukord juhtub või mitte, tuleks siiski seda põhiseaduse punkti muuta.
Ootan, et riigipea oleks väärikas välispoliitika esindaja ja hea tasakaalustaja riigi ees seisvate küsimuste lahendamisel.
