Eelmisel aastal võitis MARJE VIIRMANN 10 korral veteranide Eesti meistri tiitli.
Mullu Anija valla tiitli aasta sporditegu pälvinud Marje Viirmann valmistub 22. ja 23. augustil Lätis peetavateks rogaini Euroopa meistrivõistlusteks. Möödunud suvel krooniti ta elvalanna Airi Alnekiga Kataloonias La Molinas naiste superveteranide klassi maailmameistriteks.
Püreneedes kulges 24 tunni võistlus 1500 kuni 2500 meetri kõrgusel. Marje Viirmanni sõnul tuli teekonda täpselt kavandada, et poleks palju üles-alla liikumist: „Oli keeruline, sest mägedes on taktika teine. Valisime väga hea variandi.”
Vingerpussi mängis ilm. Kuumalaine asendus äikese, vihma ja õhutemperatuuri järsu langusega.
„Olime umbes 2000 meetri kõrgusel ja hakkas uskumatult külm,” rääkis Marje Viirmann. „Vihmakeep oli juba purunenud, aga vihmajopet polnud. Lootsime jõuda metsa tuulevarju, et seal panna kõik kaasa võetud riided selga, kaarti ei jõudnudki vahepeal vaadata. Teekonda jätkates saime selgeks, et olime tulnud natuke mööda vale teed ja punktikohast möödunud. Mäest alla oli kohutav vaadata – kivid, tuulemurd ja väga järsk. Muidugi ei läinud alla. Kõndisime pikalt punkte saamata, aga lõpus planeerisime rada jälle hästi. Võib-olla väike eksimus tõigi meile edu.”
Lõpetades tundis ta väga head emotsiooni ja mõtles, et tahaks kindlasti veel osaleda. Varasemate rogainide finišis segavõistkonna liikmena oli ta öelnud resoluutselt – jäägu see viimaseks. Tõsi, ka Eduard Pukkoneni ja Mati Preitofiga saatis neid suur edu – 2007. aastal teenis segavõistkond Euroopa meistrivõistlustel pronksi, veteranide seas tuldi kaks korda Euroopa meistriks (2007, 2009) ja korra maailmameistriks (2008). Viimastel aastatel kippus meeste tempo naisele kohati üle jõu käima, seetõttu otsustas ta proovida võistelda veidi hõredamas naiskondade konkurentsis.
Otsustavad ettevalmistus ja tahe
Eesti orienteerumise meistrivõistluste esimese medali pälvis Marje Viirmann 16aastasena ja veteranina on tema auhinnakogu pidevalt täienenud. Kui 2016. aastal korraldati veteranide maailmameistrivõistlused Eestis, ihkas ta kangesti võita tavarajal. Sprinti nii tähtsaks ei pidanud, ometi võitis oma esimese maailmameistritiitli tänu väga heale keskendumisele Tallinna tänavatel sel distantsil. Seejärel pälvis ülekaaluka esikoha Kõrvemaal Pikassaarel tavarajal.
„Vaim oli valmis, vorm hea. MMidel osaleb üle 200 veterani, sada saavad finaali ja medaleid sihivad kümmekond. Noorusaja tulemused ei mängi rolli, otsustavad ettevalmistus, tahe ja kuidas tervis on vastu pidanud,” rääkis Harju orienteerumisklubisse kuuluv Marje Viirmann.
Eesti meistrivõistlustel annab lisastiimuli medalijaht – kes aasta jooksul joostes, rattaga ja suuskadega orienteerudes kõige rohkem medaleid võidavad, saavad auhinnaks Tavidi viiegrammise kullatüki. Kehralanna on selles arvestuses kolm korda võitnud ja korra tulnud teisele kohale.
Ööpäevapikkuseks rogainiks valmistudes on Marje Viirmann võtnud ette kahe-kolmetunniseid treeninguid, enamasti Kõrvemaal, samuti osalenud Elamusretkede matkadel. Metsavaikuses harjutamine mõjub teraapiana: „Mulle meeldib tohutult treenida tugeva tuulega. Puulatvades käib möll, rajal kuulen tuule müha ja tunnen end nagu väike kärbes tormise looduse keskel.”
Üle 40 aasta sportimist on õpetanud Marje Viirmanni enda piire tundma: „Inimesele on kaasa antud mingi ressurss, mida tuleb targalt kasutada. Ma ei taha end ühe aastaga ribadeks tõmmata ja siis haavu lappida. Pean liikuma ja ennast hästi hoidma. Vahel, kui jalad on pärast pikka võistlust väga kanged, on raske treeningule minna, kuid just siis tuleb liikuda, sest see parandab taastumist.”
Jooksu ja kaardi lugemise tasakaal
Orienteeruma hakkas Marje Viirmann Kehra keskkooli õpilasena aasta vanema venna jälgedes, kes käis inglise keele õpetaja, esimese eestlannana NSV Liidu meistriks tulnud Maire Lahtmetsa treeningutel. Juba vähese harjutamise järel saatis tüdrukut edu.
„Ma pole füüsiliselt eriti andekas ega väga kiire jooksja. Sain jooksu ja kaardi lugemise oskuse tasakaalu. Olulistel võistlustel suutsin keskenduda, vaim pidas pinge all vastu,” rääkis Marje Viirmann.
1984. aastal sündis tütar Kadri, järgmisel aastal jäi noor ema kollatõppe, õnneks kergemal kujul. Sunnitud puhkus mõjus ilmselt hästi, 1986. aastal tuli ta Almatõ lähedal Karkaralinskis kaljusel maastikul NSV Liidu meistriks tavarajal.
Favoriit Alida Zukule Lätist oli kiire jooksja. Marje Idavain (seda nime kandis ta 1983-1995) startis tema järel. Mitut puhku said nad kontrollpunktides kokku ja kahtlustati, et eestlanna jooksis soosiku sabas. Kohtunik tunnistas, et nad tulid kontrollpunkti eri suunast. Hõbemedali pälvis Riju Johanson Zukule ees.
1989. aastal Soome klubiga Länsi-Uudenmaan Suunnistajat liitudes avanes Marje Idavainul võimalus treenida põhjanaabrite mitmekesistel maastikel. See andis väärtusliku kogemuse. Kolmel aastal järjest võitis ta NSV Liidu meistrivõistluste medali (1989 pronks, 1990 hõbe, 1991 kaks pronksi, lisaks neli teatevõistluse medalit).
„Närvipinget ma ei tundnud, sest kuulusin kindlalt Eesti koondisesse. Venelastele oli võistlus eluliselt oluline, nad pabistasid ja mõtlesid liialt, kuigi oleks võinud mind üle joosta,” lausus ta.
Tänutundega meenutas Marje Viirmann treener Tõnu Raidi pädevust: „Tõnu oli väga pühendunud. Hariduselt maamõõtja, kes uuris palju treenimise üksikasju. Ta võttis minust kõik, mis võtta oli. Tõnu oli mulle ka psühholoog ja mänedžer.”
Maailmameistrivõistlustel
startis Marje Viirmann esimest korda 1991. aasta augustis Tšehhimaal. Kindralite putš Moskvas kukkus läbi ja Eesti kuulutati taasiseseisvaks. NSV Liidu koondise treenerid said aru, et eestlased võistlevad punalipu all viimast korda. Pronksmedali võitnud Sixten Sild võttis pjedestaalile tõustes sinimustvalge lipu, mille oli andnud Rootsi väliseestlane.
Marje Viirmann meenutas võistkonnakaaslase vaagimist: „Pagan, ma vist ei tohi seda lippu võtta, aga mis nad mulle muud teha saavad kui teatevõistkonnast välja jätta. Aga ise teavad!”
Tütarde üle uhke
Tippsportlase mõneti muretu elu jäi seljataha. Suusatamisega tegelenud abikaasa Urmas Idavain mõistis sportlase argipäeva, paraku lõpuks pereelu kannatas: „Olin liiga sageli kodunt ära võistlustel ja treeningutel.”
Üksi tütreid kasvatades tundis Marje Viirmann vajadust naasta kodukanti. Ta ütles, et missioon minna Kadrinasse kohaliku EPT toetusel sporti tegema sai täidetud. Ta leidis orienteerujate abiga ametikoha viimistlus- ja käsitööriistade hulgimüügiga tegeleva OÜ Fere müügitiimis.
Vanaemana tunneb ta rõõmu Tallinnas elava tütre Kadri Zukkeri kolme lapse üle, emana hindab noorema tütre Triine Viirmanni sihikindlust. Ta lõpetas Tallinna ühisgümnaasiumi kuldmedaliga ja astus õppima Maastrichti ülikooli majandust, praegu elab Amsterdamis ja töötab Philipsis.
„Võtsime õppelaenu ja Triine sai kätte elukindlustusega kogutud summa. Siis kogus õpingute kõrvalt töötades elamiseks raha. Pingelisel magistriaastal töötamiseks tal mahti ei jäänud. Maksin oma maksud, ülejäänud raha jagasin tütrega pooleks,” rääkis ta.
Töösõidult Tartust tulles peatub Marje Viirmann sageli Valgehobusemäel, Nelijärvel või Aegviidus, paneb treeninguriided selga ja siirdub metsa: „Tänu orienteerumisele on mul hea tervis, tutvusringkond, loodusarmastus. Edu on olnud loodetust rohkem. See on suure töö tulemus, ka veteranina võisteldes.”
