Met­sas­port mõ­jub Keh­ra orien­tee­ru­ja­le MAR­JE VIIR­MAN­NI­LE te­raa­pia­na

221
Keh­ra­lan­na MAR­JE VIIR­MANN sei­sab Jä­ga­la jõe ää­res lap­se­põl­ve ko­du­tä­na­val, kus kul­ge­vad ka te­ma tree­nin­gu­ra­jad.

Eel­mi­sel aas­tal või­tis MAR­JE VIIR­MANN 10 korral ve­te­ra­ni­de Ees­ti meist­ri tiit­li.

Mul­lu Ani­ja val­la tiit­li aas­ta spor­di­te­gu päl­vi­nud Mar­je Viir­mann val­mis­tub 22. ja 23. au­gus­til Lä­tis pee­ta­va­teks ro­gai­ni Eu­roo­pa meist­ri­võist­lus­teks. Möö­du­nud su­vel kroo­ni­ti ta el­va­lan­na Ai­ri Al­ne­ki­ga Ka­ta­loo­nias La Mo­li­nas nais­te su­per­ve­te­ra­ni­de klas­si maail­ma­meist­ri­teks.

Pü­re­nee­des kul­ges 24 tun­ni võist­lus 1500 ku­ni 2500 meet­ri kõr­gu­sel. Mar­je Viir­man­ni sõ­nul tu­li tee­kon­da täp­selt ka­van­da­da, et po­leks pal­ju üles-al­la lii­ku­mist: „Oli kee­ru­li­ne, sest mä­ge­des on tak­ti­ka tei­ne. Va­li­si­me vä­ga hea va­rian­di.”

Vin­ger­pus­si män­gis ilm. Kuu­ma­lai­ne asen­dus äi­ke­se, vih­ma ja õhu­tem­pe­ra­tuu­ri jär­su lan­gu­se­ga.

„Oli­me um­bes 2000 meet­ri kõr­gu­sel ja hak­kas us­ku­ma­tult külm,” rää­kis Mar­je Viir­mann. „Vih­ma­keep oli ju­ba pu­ru­ne­nud, aga vih­ma­jo­pet pol­nud. Loot­si­me jõu­da met­sa tuu­le­var­ju, et seal pan­na kõik kaa­sa võe­tud rii­ded sel­ga, kaar­ti ei jõud­nud­ki va­he­peal vaa­da­ta. Tee­kon­da jät­ka­tes sai­me sel­geks, et oli­me tul­nud na­tu­ke möö­da va­le teed ja punk­ti­ko­hast möö­du­nud. Mäest al­la oli ko­hu­tav vaa­da­ta – ki­vid, tuu­le­murd ja vä­ga järsk. Mui­du­gi ei läi­nud al­la. Kõn­di­si­me pi­kalt punk­te saa­ma­ta, aga lõ­pus pla­nee­ri­si­me ra­da jäl­le häs­ti. Võib-ol­la väi­ke ek­si­mus tõi­gi mei­le edu.”

Lõ­pe­ta­des tun­dis ta vä­ga head emot­sioo­ni ja mõt­les, et ta­haks kind­las­ti veel osa­le­da. Va­ra­se­ma­te ro­gai­ni­de fi­ni­šis se­ga­võist­kon­na liik­me­na oli ta öel­nud re­so­luut­selt – jää­gu see vii­ma­seks. Tõ­si, ka Eduard Puk­ko­ne­ni ja Ma­ti Prei­to­fi­ga saa­tis neid suur edu – 2007. aas­tal tee­nis se­ga­võist­kond Eu­roo­pa meist­ri­võist­lus­tel pronk­si, ve­te­ra­ni­de seas tul­di kaks kor­da Eu­roo­pa meist­riks (2007, 2009) ja kor­ra maail­ma­meist­riks (2008). Vii­mas­tel aas­ta­tel kip­pus mees­te tem­po nai­se­le ko­ha­ti üle jõu käi­ma, see­tõt­tu ot­sus­tas ta proo­vi­da võis­tel­da vei­di hõ­re­da­mas nais­kon­da­de kon­ku­rent­sis.

Ot­sus­ta­vad et­te­val­mis­tus ja ta­he
Ees­ti orien­tee­ru­mi­se meist­ri­võist­lus­te esi­me­se me­da­li päl­vis Mar­je Viir­mann 16aas­ta­se­na ja ve­te­ra­ni­na on te­ma au­hin­na­ko­gu pi­de­valt täie­ne­nud. Kui 2016. aas­tal kor­ral­da­ti ve­te­ra­ni­de maail­ma­meist­ri­võist­lu­sed Ees­tis, ih­kas ta kan­ges­ti või­ta ta­va­ra­jal. Sp­rin­ti nii täht­saks ei pi­da­nud, ome­ti või­tis oma esi­me­se maail­ma­meist­ri­tiit­li tä­nu vä­ga hea­le kes­ken­du­mi­se­le Tal­lin­na tä­na­va­tel sel dis­tant­sil. See­jä­rel päl­vis üle­kaa­lu­ka esi­ko­ha Kõr­ve­maal Pi­kas­saa­rel ta­va­ra­jal.

„Vaim oli val­mis, vorm hea. MMi­del osa­leb üle 200 ve­te­ra­ni, sa­da saa­vad fi­naa­li ja me­da­leid si­hi­vad küm­me­kond. Noo­ru­sa­ja tu­le­mu­sed ei män­gi rol­li, ot­sus­ta­vad et­te­val­mis­tus, ta­he ja kui­das ter­vis on vas­tu pi­da­nud,” rää­kis Har­ju orien­tee­ru­misk­lu­bis­se kuu­luv Mar­je Viir­mann.
Ees­ti meist­ri­võist­lus­tel an­nab li­sas­tii­mu­li me­da­li­jaht – kes aas­ta jook­sul joos­tes, rat­ta­ga ja suus­ka­de­ga orien­tee­ru­des kõi­ge roh­kem me­da­leid või­da­vad, saa­vad au­hin­naks Ta­vi­di viieg­ram­mi­se kul­la­tü­ki. Keh­ra­lan­na on sel­les ar­ves­tu­ses kolm kor­da võit­nud ja kor­ra tul­nud tei­se­le ko­ha­le.

Öö­päe­va­pik­ku­seks ro­gai­niks val­mis­tu­des on Mar­je Viir­mann võt­nud et­te ka­he-kol­me­tun­ni­seid tree­nin­guid, ena­mas­ti Kõr­ve­maal, sa­mu­ti osa­le­nud Ela­mus­ret­ke­de mat­ka­del. Met­sa­vai­ku­ses har­ju­ta­mi­ne mõ­jub te­raa­pia­na: „Mul­le meel­dib to­hu­tult tree­ni­da tu­ge­va tuu­le­ga. Puu­lat­va­des käib möll, ra­jal kuu­len tuu­le mü­ha ja tun­nen end na­gu väi­ke kär­bes tor­mi­se loo­du­se kes­kel.”

Üle 40 aas­ta spor­ti­mist on õpe­ta­nud Mar­je Viir­man­ni en­da pii­re tund­ma: „Ini­me­se­le on kaa­sa an­tud min­gi res­surss, mi­da tu­leb tar­galt ka­su­ta­da. Ma ei ta­ha end ühe aas­ta­ga ri­ba­deks tõm­ma­ta ja siis haa­vu lap­pi­da. Pean lii­ku­ma ja en­nast häs­ti hoid­ma. Va­hel, kui ja­lad on pä­rast pik­ka võist­lust vä­ga kan­ged, on ras­ke tree­nin­gu­le min­na, kuid just siis tu­leb lii­ku­da, sest see pa­ran­dab taas­tu­mist.”

Jook­su ja kaar­di lu­ge­mi­se ta­sa­kaal
Orien­tee­ru­ma hak­kas Mar­je Viir­mann Keh­ra kesk­koo­li õpi­la­se­na aas­ta va­ne­ma ven­na jäl­ge­des, kes käis ing­li­se kee­le õpe­ta­ja, esi­me­se eest­lan­na­na NSV Lii­du meist­riks tul­nud Mai­re Laht­met­sa tree­nin­gu­tel. Ju­ba vä­he­se har­ju­ta­mi­se jä­rel saa­tis tüd­ru­kut edu.

„Ma po­le füü­si­li­selt eri­ti an­de­kas ega vä­ga kii­re jooks­ja. Sain jook­su ja kaar­di lu­ge­mi­se os­ku­se ta­sa­kaa­lu. Olu­lis­tel võist­lus­tel suut­sin kes­ken­du­da, vaim pi­das pin­ge all vas­tu,” rää­kis Mar­je Viir­mann.

1984. aas­tal sün­dis tü­tar Kad­ri, järg­mi­sel aas­tal jäi noor ema kol­la­tõp­pe, õn­neks ker­ge­mal ku­jul. Sun­ni­tud puh­kus mõ­jus ilm­selt häs­ti, 1986. aas­tal tu­li ta Al­ma­tõ lä­he­dal Kar­ka­ra­lins­kis kal­ju­sel maas­ti­kul NSV Lii­du meist­riks ta­va­ra­jal.

Fa­vo­riit Ali­da Zu­ku­le Lä­tist oli kii­re jooks­ja. Mar­je Ida­vain (se­da ni­me kan­dis ta 1983-1995) star­tis te­ma jä­rel. Mi­tut puh­ku said nad kont­roll­punk­ti­des kok­ku ja kaht­lus­ta­ti, et eest­lan­na jook­sis soo­si­ku sa­bas. Koh­tu­nik tun­nis­tas, et nad tu­lid kont­roll­punk­ti eri suu­nast. Hõ­be­me­da­li päl­vis Ri­ju Jo­han­son Zu­ku­le ees.

1989. aas­tal Soo­me klu­bi­ga Län­si-Uu­den­maan Suun­nis­ta­jat lii­tu­des ava­nes Mar­je Ida­vai­nul või­ma­lus tree­ni­da põh­ja­naab­ri­te mit­me­ke­sis­tel maas­ti­kel. See an­dis väär­tus­li­ku ko­ge­mu­se. Kol­mel aas­tal jär­jest või­tis ta NSV Lii­du meist­ri­võist­lus­te me­da­li (1989 pronks, 1990 hõ­be, 1991 kaks pronk­si, li­saks ne­li tea­te­võist­lu­se me­da­lit).

„När­vi­pin­get ma ei tund­nud, sest kuu­lu­sin kind­lalt Ees­ti koon­di­ses­se. Ve­ne­las­te­le oli võist­lus elu­li­selt olu­li­ne, nad pa­bis­ta­sid ja mõt­le­sid liialt, kui­gi oleks või­nud mind üle joos­ta,” lau­sus ta.

Tä­nu­tun­de­ga mee­nu­tas Mar­je Viir­mann tree­ner Tõ­nu Rai­di pä­de­vust: „Tõ­nu oli vä­ga pü­hen­du­nud. Ha­ri­du­selt maa­mõõt­ja, kes uu­ris pal­ju tree­ni­mi­se ük­si­kas­ju. Ta võt­tis mi­nust kõik, mis võt­ta oli. Tõ­nu oli mul­le ka psüh­ho­loog ja mä­nedžer.”

Maail­ma­meist­ri­võist­lus­tel
star­tis Mar­je Viir­mann esi­mest kor­da 1991. aas­ta au­gus­tis Tšeh­hi­maal. Kind­ra­li­te putš Mosk­vas kuk­kus lä­bi ja Ees­ti kuu­lu­ta­ti taa­si­se­seis­vaks. NSV Lii­du koon­di­se tree­ne­rid said aru, et eest­la­sed võist­le­vad pu­na­li­pu all vii­mast kor­da. Pronks­me­da­li võit­nud Six­ten Sild võt­tis pje­des­taa­li­le tõus­tes si­ni­must­val­ge li­pu, mil­le oli and­nud Root­si vä­li­seest­la­ne.

Mar­je Viir­mann mee­nu­tas võist­kon­na­kaas­la­se vaa­gi­mist: „Pa­gan, ma vist ei to­hi se­da lip­pu võt­ta, aga mis nad mul­le muud te­ha saa­vad kui tea­te­võist­kon­nast väl­ja jät­ta. Aga ise tea­vad!”

Tü­tar­de üle uh­ke
Tipps­port­la­se mõ­ne­ti mu­re­tu elu jäi sel­ja­ta­ha. Suu­sa­ta­mi­se­ga te­ge­le­nud abi­kaa­sa Ur­mas Ida­vain mõis­tis sport­la­se ar­gi­päe­va, pa­ra­ku lõ­puks pe­ree­lu kan­na­tas: „Olin lii­ga sa­ge­li ko­dunt ära võist­lus­tel ja tree­nin­gu­tel.”

Ük­si tüt­reid kas­va­ta­des tun­dis Mar­je Viir­mann va­ja­dust naas­ta ko­du­kan­ti. Ta üt­les, et mis­sioon min­na Kad­ri­nas­se ko­ha­li­ku EPT toe­tu­sel spor­ti te­ge­ma sai täi­de­tud. Ta lei­dis orien­tee­ru­ja­te abi­ga ame­ti­ko­ha vii­mist­lus- ja kä­si­töö­riis­ta­de hul­gi­müü­gi­ga te­ge­le­va OÜ Fe­re müü­gi­tii­mis.

Va­nae­ma­na tun­neb ta rõõ­mu Tal­lin­nas ela­va tüt­re Kad­ri Zuk­ke­ri kol­me lap­se üle, ema­na hin­dab noo­re­ma tüt­re Trii­ne Viir­man­ni si­hi­kind­lust. Ta lõ­pe­tas Tal­lin­na ühis­güm­naa­siu­mi kuld­me­da­li­ga ja as­tus õp­pi­ma Maast­rich­ti üli­koo­li ma­jan­dust, prae­gu elab Ams­ter­da­mis ja töö­tab Phi­lip­sis.

„Võt­si­me õp­pe­lae­nu ja Trii­ne sai kät­te elu­kind­lus­tu­se­ga ko­gu­tud sum­ma. Siis ko­gus õpin­gu­te kõr­valt töö­ta­des ela­mi­seks ra­ha. Pin­ge­li­sel ma­gist­riaas­tal töö­ta­mi­seks tal mah­ti ei jää­nud. Mak­sin oma mak­sud, üle­jää­nud ra­ha ja­ga­sin tüt­re­ga poo­leks,” rää­kis ta.

Töö­sõi­dult Tar­tust tul­les pea­tub Mar­je Viir­mann sa­ge­li Val­ge­ho­bu­se­mäel, Ne­li­jär­vel või Aeg­vii­dus, pa­neb tree­nin­gu­rii­ded sel­ga ja siir­dub met­sa: „Tä­nu orien­tee­ru­mi­se­le on mul hea ter­vis, tut­vus­ring­kond, loo­du­sar­mas­tus. Edu on ol­nud loo­de­tust roh­kem. See on suu­re töö tu­le­mus, ka ve­te­ra­ni­na võis­tel­des.”