KADRI SEEDER, Kuusalu vallast Kalme külast
Valimised on ukse ees ja paljud on ka juba oma otsuse teinud, sealhulgas mina.
Väga loodan, et kõik kodanikud kasutavad oma õigust ja võimalust valida meile parim esinduskogu. Kodanike kohustusi riigi ees ei ole nii palju, et oleks võimatu leida viis minutit eelhääletamise jaoks ID-kaardiga või tunnike ammu ette teada päevast oma meelsuse avaldamiseks. Pigem on küsimus hoiakutes.
Eesti rahvastiku arv on pisut üle miljoni, valimisõiguslikke 900 000 ringis. See teeb meist ühe väiksema omariiklusega rahva Euroopas, aga ka maailmas.
Ometigi on neid, kes ei usu, et nende hääl valimistel midagi määraks. Mida peavad siis sakslased või prantslased tundma, nende esinduskogud on küll suuremad, kuid valijaid kümnetes kordades rohkem?
Veelgi kummalisem on mõelda, et paarkümmend aastat tagasi võitlesime me sellise innuga (või õigemini lauluga) õiguse eest määrata ise, mis meie riigis toimub, ja nüüd ei viitsi seda õigust kasutada. Lihtsalt ei viitsi. Usun, et kõige suuremad jamad inimkonna ajaloos on juhtunud just sellepärast, et need, kes saavad aru, mis toimub, ei pea oluliseks või ei viitsi reageerida, ja teised ei saa aru, mis toimub. Seega pean passiivsust või ignorantsust kõige ohtlikumaks nähtuseks ühiskonnas.
Kui me kõik arvaksime, et minust ei sõltu midagi ja valimistele ei läheks, siis tegelikult sellest sõltuks üsna palju – valimised kukuks lihtsalt läbi. Aga ka see nõuaks organiseerimist ja üksmeelt. Ehk siis, võib-olla tõesti, minust üksikult ei sõltu väga palju, kuid meist sõltub ju tegelikult kõik. Kui mina oma häält ei kasuta, siis otsustavad need, kes hääletavad, ka minu eest, kes järgmised neli aastat Toompeal troonib? Ja mis õigus on mul siis veel viriseda?
Ei saa süüdistada ainult erakondi pealiskaudsetes reklaamikampaaniates ja tühjades lubadustes, vaid ka iseendid selle alla neelamises. Mõju on vastastikune.
Erakondade naiivsetest ja kallitest lubadustest kubisevad reklaamikampaaniad ei näita just sügavat usku valijate vaimsesse potentsiaali. Loosungid „meiega võidad“ või „aitab“ kaasa rääkima ei kutsu.
Sellest nõiaringist välja saamise võti on aga ikkagi valija käes, tehes tarku ja läbimõeldud valikud. Ja mis veelgi olulisem – osaledes valimistel ning ideaalis hiljem ka saadikute aruandeüritustel.
Olles, peamiselt küll oma töö tõttu, läbi analüüsinud kuue suurema erakonna programmid ja näinud poliitika toimimist suhteliselt lähedalt, julgen anda kaks soovitust valimisteks.
Esiteks: vaadake läbi erakondade valimisprogrammid, kas või põgusalt. See aitab hinnata, kas erakonna valimisreklaamid on programmiga kooskõlas, kuivõrd suudetakse oma maailmavaadet süsteemselt esitada või kas erakonnal üldse on seisukohad teid huvitavates küsimustes.
Teiseks: kui valimisprogrammid ei aita otsustada, siis valige kandidaati. Usun, et olenemata erakondade distsipliinist või programmidest, suudavad normaalsed ja aatelised inimesed riigikogus paremini meie asja ajada kui sinna pooljuhuslikult sattunud, peamiselt hea palga või võimu peal väljas olevad tegelased.
