Taban ennast igal kevadel ja sügisel mõttelt, et küll oleks hea, kui keegi tuleks appi lehevaalusid riisuma ja neid vedama – oleks koos lõbusam ja saaks kiiremini õue puhtaks.
Meil on küll kujunenud omamoodi koostöö peresiseselt – mina riisun hunnikud valmis ja keegi viib need kord ära. Vahel juhtume seda üheaegselt tegema ja siis saavad räägitud jutud, mis muidu ehk rääkimata jääksid.
Sellised ühistegemised olid meil lapsepõlves kartuli- ja heinamaal, igaühele jagus oma osa neis töödes. Lapsena ei olnud tore kartuleid maha panna, suvel palavuse ja sääskedega võideldes neid rohida ja sügisel vihmaga üles võtta. Torkivat heinakuhja koormaks tallata oli mõnda aega tore, sest sellega sai ju koju sõita, aga pärast pidi sama tööd veel lakas ka tegema.
Aga kui teadsid, et peale põllul või heinamaal rassimist said ise viinerit toika otsas lõkkel sussida ning pärast heinategu sügiseni lakas magada, siis oli see tagantjärele mõeldes justkui preemia eest.
Koostegemine jätkus kooli ajal põldudel katuleid noppimas käies ja metsa istutades. Ega see kartul või puu meid innustanud-rõõmustanudki tookord – ikka pigem teistmoodi koolipäev ja koos tegemine olid need, mis ärevuse ja rõõmu hinge tõid.
Õnneks on nüüd juba aastaid kord aastas päev, mida ootan sama kindlalt nagu jõule ja jaanipäeva – see on Teeme Ära talgupäev!
Minule talgupäev meeldib – saab ära teha midagi, mis annab rõõmu ja kasu paljudele ning tulemus on kohe silmaga näha.
Koostegemised pole pelgalt millegi ärategemised. See on omaette sotsiaalne projekt inimesi omavahel suhtlema saada.
Juhtub ka nii, et need, kellega seni oldi teretuttavad, hakkavad edaspidi koos jalutamas käima, saadakse teada, et naabrimees on kuldsete kätega töömees või et vanemad on olnud koolis pinginaabrid ja tulutult püüdnud teineteisega aastaid kontakti saada.
Jutuajamiste käigus kurdetakse muresid, jagatakse rõõme, sünnivad uued ideed ja projektid, millega elu maal edasi võiks viia.
Möödunud sügisel sündis seltsing Kolga Vald, et koos korraldada Kolga ja ümberkaudsete külade elu nii, et siin oleks hea elada. Selle aasta talgud korraldas samuti seltsing.
Võtsime suurelt ette ja tegime talguid eri paikades: Kolgas, Kahalas ja Uuri külas. Registreerus 76 inimest, kuid osalejaid oli kindlasti rohkem.
Puhtaks said nii teeperved, Kahala järve kaldad, hiiemets, vana mõisa kivimüür ja tulevane üritustepaik Rahva Maja juures.
Rahva Maja juures kogunesid kõik talgulised talgute lõppedes talgusuppi ja pannkooki sööma. Vahetati muljeid, oldi mõnusalt väsinud aga õnnelikud.
See pisut eufooriline tunne, mis pärast talgutöid valdab, kestab veel mõnda aega. Need inimesed, kellega koos tööd sai tehtud, kuuluksid justkui salaühingusse, millesse saab vaid kord aastas liikmeks astuda.
Kui keegi veel kahtleb, kas järgmisel aastal tulla talgutele või mitte, siis kindasti tulla, sest see tunne, need inimesed, need tegemised, need hetked on seda väärt ja vaid talgutel osalenu saab uhkusega öelda: „Me tegime ära! Me tegime seda jälle!“
