Me sai­me hak­ka­ma!

HEL­JU KA­DA­KAS,
Pi­ka­ve­re mõi­sa­koo­li di­rek­tor

Ini­mes­te tur­va­tun­de üks te­ki­ta­ja on ru­tiin­. Me kõik va­ja­me se­da ru­tii­ni-tur­va­tun­net. Tä­na­vu­ne ke­vad lõi ru­tii­nie­le­men­did pa­ra­ku tu­han­deks kil­luks ja me osa­le­si­me just­kui el­lu­jää­mis­kur­su­sel. Kur­su­sel ol­les me sa­ge­li ei mõis­ta, miks me siin ole­me, kui ras­ke see kõik on, mil­lal lõ­peb, mi­da mei­le an­nab. Kur­su­se lõp­pe­des, tõe­li­se el­lu­jää­nu­na, tun­ne­me aga pea­le vä­si­mu­se ka min­git ime­lik­ku ra­hu­lo­lu­tun­net, et sai­me hak­ka­ma ja ole­me val­mis järg­mis­teks kat­su­mus­teks.

Pi­ka­ve­re mõi­sa­koo­lis on tra­dit­sioo­nid vä­ga olu­li­sed, ka tea­tud mõt­tes ru­tiin­sed ele­men­did, mis leia­vad aset kindlatel kuu­del ja aas­taae­ga­del. Sel­leks, et el­lu jää­da ning koos ko­gu­kon­na, õpi­las­te ja las­te­va­ne­ma­te­ga erio­lu­kord või­du­kalt lä­bi­da, oli va­ja ka lõp­pe­nud õp­peaas­tal osa­ta säi­li­ta­da oma tra­dit­sioo­nid ja nen­de väär­tu­sed erio­lu­kor­da­des üm­ber ko­han­da­da.

Meie õp­peaas­ta lõ­peb ke­va­de­ti õue­sõp­pe­ga, mi­da nii õpi­la­sed kui õpe­ta­jad ala­ti vä­ga oo­ta­vad. Eri­ti veel, kui il­mad ju­ba ilu­sad ja päi­ke pa­la­valt klas­si­ruu­mi kiir­ga­mas. Ka sel ke­va­del, kui ta­va­pä­ra­se koo­li­töö ase­mel õp­pi­sid lap­sed ko­du­des, ot­sus­ta­si­me ko­gu mees­kon­na­ga ühen­da­da dis­tant­sõp­pel toi­mu­va õues­õ­ppe prak­ti­li­se te­ge­vu­se­ga. Se­da enam, et lap­sed ki­be­le­sid ee­ma­le nu­ti­sead­me­test. Kok­ku sai­me pro­jek­tõp­pe. Sel­le ees­märk oli või­mal­da­da õpi­la­sel õp­pe­ka­va­ga sä­tes­ta­tud tead­mi­si ja os­ku­si oman­da­da ak­tiiv­selt ning si­se­mi­selt mo­ti­vee­ri­tud moel. Õpe­ta­jad suu­na­sid pla­nee­ri­mis­prot­ses­si, kuid ku­na oli­me siis­ki dis­tant­sõp­pel, pa­ni­me koos­töös lap­se­va­ne­ma­te­ga suurt rõh­ku ühi­se töö­ta­mis­os­ku­se ku­jun­da­mi­se­le ning õpi­las­te tead­mis­te ja os­kus­te si­du­mi­se­le reaal­se elu­ga. Pal­ju­de­le õpi­las­te­le oli sää­ra­ne toi­me­ta­mi­ne uud­ne ja idee väl­ja­mõt­le­mi­ne va­jas ae­ga. Kui idee oli ole­mas, tu­li oma tööd pla­nee­ri­da, te­ha joo­nis, ar­ves­ta­da aja-, ee­lar­ve- ja ma­ter­ja­li­ku­lu­de­ga. Kui plaa­nid pai­gas, oli va­ja reaal­selt käed kül­ge pan­na. Töö käi­gus tu­li pi­da­da ka pro­jek­ti­päe­vi­kut. Taas olid lap­sed just­kui va­nas heas õue­sõp­pes, aga uud­ses olu­kor­ras, mis va­jas roh­kem ise­seis­vat hak­ka­ma saa­mist.

Pro­jek­tõp­pe ajal said lap­sed ka­su­ta­da kõi­ki reaal­seid os­ku­si, mi­da me oma las­te­le õpe­ta­me ja eluks kaa­sa an­na­me. Uud­se ko­ge­mu­se põh­jal te­gid nad peen­raid, aia­mööb­lit, lin­nu­ma­ju, kap­pe, prü­gi­kas­te, peen­ra- ja lil­le­kas­te, val­mis ka ka­na­de­le ma­ja koos ae­di­ku­ga. Ka ime­li­sed lil­le­kas­tid meie mõi­sa­par­gis on ühe õpi­la­se pro­jek­ti­töö tu­le­mus. Val­mis­ta­ti veel eri­ne­vaid roo­ga­sid, ja­ga­ti ret­sep­te ja küp­se­ta­mi­se­nip­pe. 5. ja 6. klas­si õpi­la­sed pi­did oma esit­lu­sed tõl­ki­ma ing­li­se keel­de. Mõ­ned te­gid se­da suu­li­selt, mõ­ned kir­ja­li­kult. Kõik pro­jek­tid olid suu­re­pä­ra­sed. Lap­sed te­gid val­mis ime­li­si as­ju! Kui tu­li­gi et­te olu­kor­di, et mõ­ni ei saa­nud al­gu­ses ve­da­ma, siis pä­rast ei saa­nud pi­da­ma. Nen­de töö­rõõm oli nii suur, et an­dis in­du ka ko­ju uu­si as­ju meis­ter­da­da.

See uus ko­ge­mus te­gi meid kõi­ki tu­ge­va­maks, an­dis juur­de pal­ju uu­si os­ku­si ja tead­mi­si, sa­mu­ti kind­lust, et saa­me koos hak­ka­ma iga uue väl­ja­kut­se­ga.

Kõi­gi meie koo­li õpi­las­te pro­jek­tõp­pe ajal val­mi­nud vah­va­te töö­de­ga saab tut­vu­da Pi­ka­ve­re koo­li ko­du­le­hel.