MARIA AN­TONS-VAL­NER aval­das fän­ni­de abil luu­le­raa­ma­tu „Elu(luu)le“

333
Luu­le­raa­ma­tus­se „Elu(luu)le“ süm­bo­lid ku­jun­da­nud ANU VAL­NER ja luu­le­tus­te au­tor MA­RIA AN­TONS-VAL­NER.

Park­si kü­la ela­ni­ku MA­RIA AN­TONS-VAL­NE­RI luu­le­ko­gu­mi­ku aval­da­mist toe­ta­sid
ühis­ra­has­tusp­lat­vor­mis Hooand­ja.ee 92 hooand­jat.

„Ja­gan õn­ne­li­ku nai­se­na elu suu­re pe­re, hul­ga lem­mik­loo­ma­de ning mit­me ame­ti ja ho­bi va­hel. Mi­nu suu­ri­mad ar­mas­tu­sed li­saks pe­re­le on luu­le­tu­sed ja loo­dus. Vii­mas­te kuu­de jook­sul on muu­sad mi­nu vas­tu hel­ded ol­nud: luu­le­tu­si on sün­di­nud pea iga päev,“ kir­ju­tas kuue lap­se ema Ma­ria An­tons-Val­ner en­da tut­vus­tu­seks in­ter­ne­tip­lat­vor­mis Hoo­and­ja, kus soo­vis toe­ta­ja­te abi­ga ko­gu­da luu­le­raa­ma­tu jaoks 2000 eu­rot. Pro­jekt ko­gus loo­de­tust enam – kok­ku 2215,22 eu­rot 92 toe­ta­jalt.

„Esial­gu oli plaa­nis trük­ki­da luu­le­raa­ma­tut 300 ek­semp­la­ri, aga ku­na ra­ha tu­li roh­kem, siis trükkisi­me 400,“ rää­kis ta.

Lä­hiaas­ta­te loo­min­gu aval­da­mi­se­le and­sid tõu­ke Fa­ce­boo­ki-sõp­ra­de tun­nus­ta­vad kom­men­taa­rid ja soo­vid, et sot­siaal­mee­dias aval­da­tud luu­le­tu­sed võiks kok­ku koon­da­da, sest Fa­ce­boo­kis meel­di­ma ha­ka­nud salme oli fän­ni­del hil­jem ras­ke lei­da.

„Kom­men­tee­ri­ti, et üks või tei­ne luu­le­tus vä­ga kõ­ne­tas, oli ot­se­kui nen­de en­da tun­ne­test või mõ­te­test. See pa­ni mõt­le­ma, et an­naks väl­ja raa­ma­tu. Pöör­du­sin kir­jas­tu­se Hea Te­gu poo­le, nen­de kül­jen­dus ja ku­jun­dus on mul­le so­bi­nud. Sa­ma kir­jas­tu­se abil aval­da­sin 2014. aas­tal las­te luu­le­raa­ma­tu,“ kõ­ne­les Ma­ria An­tons-Val­ner.

Ka too­kord sai ta tu­ge Hooand­jalt, toe­ta­jaid oli 15. Siis oli te­gu luu­le­raa­ma­tu­ga, mil­lel on kaks poolt – üks las­teaia­põn­ni­de­le ja tei­ne suu­re­ma­te­le las­te­le. Ühel pool on esi­kaa­nel peal­kir­ja­na „Val­ge ja must“, tei­sel pool „Must ja val­ge“.

Au­gus­ti lõ­pus il­mu­nud ko­gu­mik „Elu(luu)le“ on ma­hu­kam, sin­na on koon­da­tud 147 luu­le­tust. Need rää­gi­vad pea­mi­selt ar­mas­tu­sest, va­lust, loo­du­sest ning isik­li­kest mõ­tisk­lus­test, väär­tus­hin­nan­gu­test ja us­ku­mus­test. Sel­lest tu­le­ne­valt on raa­mat ja­ga­tud nel­jaks osaks: „Ar­mas­tu­se(luu)le“, „Elu(luu)le“, „Va­lu(luu)le“ ja „Loo­du­se(luu)le“. Luu­le­tus­test ena­mik on sün­di­nud vii­mas­tel aas­ta­tel, va­lu-tee­ma­lis­te seas on ka 20nda­tel eluaas­ta­tel kir­ju­ta­tut.
Luu­le­tu­sed on tee­ma­de kau­pa trü­ki­tud eri kir­jas­tii­lis ehk šrif­tis, mil­lest ar­mas­tus­luu­le­tus­te­le an­nab isik­li­ku­ma tun­ne­tu­se käe­kir­ja-sar­na­ne šrift. Kõi­gi­le osa­de­le on li­sa­tud ku­jun­du­se­na au­to­ri 13aas­ta­se tüt­re Anu Val­ne­ri loo­dud süm­bo­lid.

„Rää­ki­sin Anu­le, kui­das neid visandlikke sümboleid et­te ku­ju­tan. Et elu­luu­le­tus­te juu­res peaks ole­ma mi­da­gi päi­ke­se­tee­ma­list, loo­du­se osas taim, ar­mas­tu­se osas lui­ged, va­lu­luu­les murdunud või väl­gu­ga pih­ta saa­nud puu. Rin­gi­ku­jun­di mõt­les väl­ja Anu, joo­nis­tas te­le­fo­nip­rog­ram­mis, näpp ot­se­kui pint­sel,“ kir­jel­das ema.

Anu Val­ner on osa­le­nud graa­fik Kris­ta Sim­so­ni maa­li­laag­ri­tes, eel­mi­sel õp­peaas­tal õp­pis te­ma käe all Kuu­sa­lu Kuns­ti­de Koo­li kuns­tik­las­sis.

Luu­le­raa­ma­tu ku­jun­du­se koh­ta sõ­nas Ma­ria An­tons-Val­ner veel, et li­saks kõ­va­de­le kaan­te­le pak­kus kir­jas­tus, et see võiks väl­ja nä­ha vei­di luk­sus­li­kum, pehme laminaadiga ning jär­je­hoid­ja­paelaga.

Lu­ge­ja­te ta­ga­si­si­de on seni ol­nud vä­ga hea. Ilu­sa­ma­teks peab au­tor kom­men­taa­re: „Sa kir­ju­tad nii ilu­sa­te ja sa­mas liht­sa­te sõ­na­de­ga, et ka need ini­me­sed, kes mui­du luu­lest suurt mi­da­gi ei pea, os­ka­vad Si­nu sal­mi­de­ga sa­mas­tu­da.“, „Mõ­ni on ko­he nii ilus-va­lus, et salv­rä­ti­pakk peab kõr­val ole­ma, ja tei­ne jäl­le ma­nit­seb en­nast ole­ma pa­rem.“, „Oled võt­nud end alas­ti, täis ilu ja sü­ga­vust.“

Ma­ria An­tons-Val­ner sel­gi­tas, et va­lu­luu­le on tal sa­ge­li pu­has väl­ja­mõel­dis: „On sün­di­nud pi­gem rii­mi­dest ja ük­si­ku­test lau­se­test kel­le­gi käest kuul­du­na või raa­ma­tust loe­tu­na. Ar­mas­tu­se­luu­le­ga juh­tub va­hel sa­ma­moo­di. Loo­du­se- ja elu­luu­le on tul­nud sa­da prot­sen­ti ehe­dalt ja reaal­se­test olu­kor­da­dest. Elu­luu­let võib pi­da­da ka ot­se­kui ene­sea­bi teks­ti­deks.“
Ta töö­tab Rah­va Raa­ma­tu raa­ma­tu­laos, komp­lek­tee­rib kaup­lus­tes­se, raa­ma­tu­ko­gu­de­le ja vee­bi­poe tel­li­ja­te­le eda­si­saat­mi­seks raa­ma­tuid. Töö raa­ma­tu­te­ga vä­ga meel­dib, sest lu­ge­mi­ne on ta suur kirg, ala­ti on igaks ju­huks raa­mat ko­tis. Loeb ena­mas­ti bus­sis, kui sõi­dab Tal­lin­nas­se töö­le ja ta­ga­si. Ee­lis­tab tõ­sie­lul põ­hi­ne­vat kir­jan­dust – ar­mas­tus­lu­gu­sid, ka­tast­roo­fi­põ­ne­vik­ke, elulugusid.

Pe­re kuuest lap­sest va­nim on täis­kas­va­nu, hak­kab lõ­pe­ta­ma kut­se­koo­li. Ne­li kesk­mist last õpi­vad Kuu­sa­lu kesk­koo­lis 9., 7., 5, ja 3. klas­sis. Pe­sa­mu­na on 6aas­ta­ne, käib Kol­ga las­teaias.

Nen­de ema rõõ­mus­tab oma Fa­ce­boo­ki-sõp­ru li­saks luu­le­tus­te pos­ti­ta­mi­se­le ka sa­ge­das­te vai­mu­ka­te lü­hi­teks­ti­de­ga las­te, abi­kaa­sa, ta en­da dia­loo­gi­dest ja üt­le­mis­test. Leid­li­ku sõ­na­sead­ja­na teeb ta tel­li­mi­se pea­le luu­le­tu­si juu­be­li­teks ja muu­de pe­re­kond­li­keks täht­päe­va­deks ning on kir­ju­ta­nud ar­vu­kalt sal­me oma las­te koo­li- ja las­teaia­pi­du­de tar­vis.