Lumelükkamisest Kuusalu vallas

1032

Eelmises Sõnumitoojas ilmunud lugu talviste teehooldustööde kulukusest paneb vägisi mõtlema, kas ametnikud Kuusalu valla eelarvet koostades eelmise aasta lumerohkest talvisest õppetunnist sugugi midagi ei õppinud. Vallavanema väljaütlemised, et igaüks vaadaku ise, kuidas tuisuga oma koduhoovist välja pääseb, panevad pehmelt öeldes nördima. Ütluse näitlikustamiseks on toodud vallakodaniku tahtmine jõuda öösel kella 4 ajal lennukile – see on võimalik, kui tellid traktori lund lükkama oma raha eest. Kui palju selliseid juhtumeid vallaelanikul talve jooksul ette tuleb, võib vast ühe käe sõrmedel kokku lugeda.

Aga mida peab tegema tavaline valla maksumaksja, kes ei jõua hommikul kella 8ks tööle, sest tuisk on möllanud terve öö ja nagu vallavanem lubab – teed tullakse lükkama alles 5 tunni jooksul pärast tuisu lõppemist? Mida peab tegema päästetöötaja, kui ta ei ela alevis, vaid kodus, mis jääb suurest teest mõnesaja meetri kaugusele? Kuidas jõuab ta tööle, et olla abiks inimeste päästmisel? Kas selle eest, et me ei ela alevis kortermajades, kus pole muret ei kütmise ega teede lahtilükkamisega, vaid me osutame seda teenust endale ise, ja mitte sugugi tasuta, nagu võib tunduda kortermaja elanikele, karistab vald meid tasulise lumeteenusega? Kuidas muidu aru saada sõnadest, mis mustvalgelt kirjas ajalehes: „Kui soovitakse lumetõrje teenust muul ajal, mitte korralise lükkamise käigus, tasub elanik selle eest ise.”

Pean tunnistama, et tegelikult me olemegi kogu aeg ise oma teid lumest lahti lükanud, sest muidu ei oleks enam meie peres viite maksumaksjat, vaid meid oleks korduvate tööluuside pärast ammugi töölt lahti lastud ja küllap oleksime siis sunnitud elama valla sotsiaalabist. Oleme olnud väga mõistvad selles osas, et hommikul vara valla traktor meie teeotsa lahti ei ole jõudnud lükata, sest on tähtsamaid teid, kus toimetada. Kuid niipea, kui võimalust on olnud, on suur traktor tulnud ja tee puhtaks lükanud.

Detsembris kurikuulsa Monika lumetormi ajal ei olnud mul võimalik 2 päeva jooksul koju pääseda, meie pere kaks meest koos oma traktoritega nägid pöörast vaeva mitte ainult meie, vaid ka naabrite „väljakaevamisel”. Me ei olnud pahased, et valla teehooldaja pääses meie juurde siis, kui suurem osa tööst oli meil endil ära tehtud. Me ei olnud ju ainsad hädalised. Saame aru, et selline lumetorm on paras loodusõnnetus ja sellega tuleb leppida. Kuid samasugust mõistmist ootaks ka valla poolt – vald võiks hinnata seda, et inimesed ilma igasugust rahalist abi nõudmata aitavad teid lahti hoida, mitte aga ähvardama valla elanikke tasulise lumekoristusega. Jah, vallavanem tõdeb õigesti – elame maal, kus tuiskab teed täis. Aga kas see on mingi uudis? Tasudes maamaksu ja tulumaksu, ei oota ma vallalt muud, et minu pere pääseks õigel ajal tööle – ikka selleks, et vallale tulumaksu laekuks ja mida eeldatavalt jaotatakse eelarves vallaelanike huve silmas pidades. Me ei ole mingid müstilised tädi Maalid, kellel ainsaks mureks näib olevat sõit poe poole. Kui jätkus raha masu ajal valla juhtide palgatõusuks, siis peaks seda jätkuma ka lumetõrjeks.

Tahan väga tänada meie kodukandi teede lahtilükkajat härra Triisbergi, kes oma tööd on teinud väga hästi! Ja ka kõiki teisi valla teehooldajaid, kes selles tuisurohkes talves on palju vaeva näinud.