Meenutab kõige kauem Anija valla Pikva külas elanud JAAN KUTSAR.
Jaan Kutsar kolis koos perega Pikvale 1936. aastal. Ta käis kuus aastat Pikva koolis ning hiljem Kehtnas parteikoolis, kus omandas agronoom-organisaatori elukutse. Kolhoosis tegi ta enda sõnul kõiki töid peale lüpsmise. Jaan Kutsar on üks neist kohalikest inimestest, kelle meenutused on avaldatud vastvalminud raamatus „Pikva lood”. Ta võttis Sõnumitooja toimetusega ühendust, et jutustada kolhoosiajast.
Pikva küla Peetri talu ostsid Jaan Kutsari vanemad koos inventariga ühe miljoni sendi eest. Üks esimesi mälestusi on tal 1941. aasta juunist, kui oli 8aastane. Koos külapoistega oli käidud Raastu talu õuel maasikaid varastamas. Mindi selgi korral. Söödi maasikaid, kuni üks neist märkas, et selja taga seisab mees.
Poisid tahtsid ära joosta, ent nägid, et mehi on veel ning üks sihib relvaga. Taluõuel oli aga aednik koos oma naisega ning viimane hüüdis, et poisse ei tulistataks, kuna nood on maasikavargad. Poisid pääsesid minema ning kuulsid alles hiljem, et talu ümber olid vene sõdurid, kes tulid talurahvast – Puhkisid – küüditama.
Aastaid hiljem ostis Jaan Kutsar kolhoosilt Raastu talu aednikumaja, kus nad elavad abikaasaga siiani: „Endal on ka nüüd maasikad õue peal, aga teises kohas.“
Kolhoosiaeg
Pikva külas loodi 1949. aastal Stalini-nimeline kolhoos, mille esimeheks valiti Elmar Kuuskrand. Jaan Kutsar meenutab, et tol ajal pidi igas rajoonis olema üks Stalini nimega kolhoos. Järgmisel aastal toimunud haldusreformi järel sai sellest Kose rajooni kolhoos. Jaan Kutsar oli kolhoosis komsomoli allorganisatsiooni sekretär. Aastate 1953-1954 kohta räägib ta, kuidas allorganisatsiooni taheti liikmeid juurde saada.
„Kose rajooni komsomolikomitee esimene sekretär palus mul külast noored lauda juurde kokku kutsuda.
Stalini kolhoosis ei olnud komsomoli allorganisatsioonile juurdekasvu ja tema tahtis noortele selgitada, miks on hea hakata kommunistlikuks nooreks. Kokku kutsusin 7-8 inimest, kaks neist töötasid kolhoosis, ülejäänud olid külast. Nägime eemalt, kuidas sekretär tuli uhkelt valges ülikonnas meie poole. Lauda juures oli pull köiega kinni seotud. Kui mees laudale lähenedes pulli märkas, pistis ta jooksu. Küllap astus pull sammu tema suunas ning ta arvas, et loom on lahti.“
Kokkutulnud noored läksid laiali ning Jaan Kutsar kutsuti hiljem büroo ette. Komsomolikomitee I sekretär väitis, et Jaan Kutsar ässitas talle pulli kallale koosoleku saboteerimiseks, ning nõudis, et ta komsomolist välja visatakse. Teised bürooliikmed leidsid, et see pole vajalik, ning Jaan Kutsarile otsustati määrata kõige karmim karistus – arvestuskaardile kandmine. Sellega jäi kommunistlikule noorele märk külge, et on midagi halvasti teinud.
„Hiljem avastasin, et arvestuskaardil ei olnud midagi. Keegi tegi ilmselt vea ja unustas,“ arvab Jaan Kutsar.
Samast sekretärist sai 1962. aastal Pikva kolhoosi esimees. 1966. aastal tuli vahepeal koolis käinud Jaan Kutsar kolhoosi tagasi, töötas seal autojuhina. Aasta hiljem tekkis probleeme, kui kolhoosi esimees läks puhkusele ning käis tööajast sanatooriumis.
„Ta sai selle eest topeltraha. Kõigepealt puhkusetasu ja maksti ka palka, kuigi ennast tööl ei olnud.“
Jaan Kutsar kirjutas seepeale vabariigi rahvakontrolli esimehele Otto Merimaale, kes otsustas sekretärilt ära võtta kahe aasta sanatooriumis käimise tasu. Pärast seda juhtumit olid neil omavahelised suhted rikutud ning Jaan Kutsar lahkus Pikva kolhoosist 1969. aastal.
Mootorrattaga aeti lehm alla
Kord võtsid täitevkomitee esimees ja aseesimees viina. Nad olid Kehras täitevkomitee majas jaamahoone juures. Kui natuke oli juba võetud, hakati mootorratastega kiitlema. Mõlemad pidasid enda oma paremaks. Lõpuks veeti kihla, kumb jõuab enne mootorrattaga Anijal ära käia. Koos hakati Kehrast minema, kuid Anija keskuse lähistel kõndis lehm teele ja esimees sõitis talle otsa. Loom hukkus ning esimees viidi haiglasse.
Jaan Kutsar meenutab kolhoosipidusid: „Kõige tähtsam pidu oli oktoobrirevolutsiooni tähistamine. Lauad olid alati toitu täis, tehti õlut, viina oli kõvasti, sest see oli odav. Kord aitasin tüdrukutel sööke valmistada, siis öeldi, et määriksin võid leivale ainult äärtesse. Keskele pidavat niikuinii midagi peale minema ja niimoodi hoiti võid kokku.“
Kuna kolhoosil oli kuulus nimi, saadeti sinna tihti esinema tuntud lauljaid Estonia teatrist. Jaan Kutsar mäletab, et on istunud Georg Otsaga peolaua ääres vastamisi ning löönud klaase kokku.
