Loo­maars­ti jõu­lu­jutt

ANTS RAA­VA,
loo­maarst

Jõu­lu­kuu on ühest kül­jest ra­hu­kuu – vai­kus met­sas, aeg­la­selt lan­gev lu­mi ja pi­kad ööd. Tei­sest kül­jest on pä­ka­pik­ku­del käed-ja­lad as­kel­da­mist täis, os­tu­kes­kus­tes va­lit­seb kirg­lik ja tem­po­kas kau­ba­jaht.

Lem­mik­loo­ma­le pa­rim kin­gi­tus oled sa ise. Kui või­ma­lik, siis pa­ku tal­le või­ma­lust ol­la si­nu selt­sis ja usun, et loom on õn­ne­li­kum, kui mõ­ne uue le­lu­ga män­gi­des. Võ­ta ae­ga ja käi oma koe­ra­ga ra­hu­li­kult ja­lu­ta­mas. Kui ta on mõ­nu­salt sõb­ra­lik ja selt­siv ning töö­kaas­la­sed vas­tu ei ole, võid kat­se­ta­da nel­ja­jalg­se sõb­ra töö­le kaa­sa võt­mist. Na­tu­ke raa­mist väl­ja üri­tu­seks võib see ku­ju­ne­da, aga elu on­gi kat­se­ta­mi­seks. Olen näi­nud pä­ris pal­ju­de loo­mak­lii­ni­ku­te ta­ga­ruu­mi­des mit­te pat­sien­te, vaid ars­ti­de en­da koe­ri. Kas­se küll mit­te, kui­gi neid on Ees­tis roh­kem kui koe­ri.

Kui pä­ka­pikk ta­hab koe­ra kin­gi­kot­ti män­guas­ja tuua, siis vaa­da­ku ta en­ne ra­hu­li­kult üle, kas te­gu on tu­ge­va ja mit­te­pu­ru­ne­va as­ja­ga. Lõpp­kok­ku­võt­tes lä­he­vad kõik män­guas­jad lõ­puks kat­ki, aga olu­li­ne on, et need la­gu­ne­mi­sel ei te­ki­taks te­ra­vaid kil­de. Mul on riiu­lis koer­te­le mõel­dud män­gu­ke­tas, mil­le noor lab­ra­dor küm­ne mi­nu­ti­ga män­gu käi­gus ri­ba­deks te­gi. Ri­bad, kus­juu­res, on te­ra­vad, vas­ti­kud ja al­la­nee­la­ta­vad. Just vii­ma­ne neist sõ­na­dest on olu­li­ne, sest loo­mad kat­su­vad as­ju ham­mas­te­ga ning so­bi­vas suu­ru­ses as­ju nee­la­tak­se ka al­la. Näi­teks eel­mi­sel aas­tal lam­mu­tas üks vä­hem kui põl­ve­kõr­gu­ne cor­gi ära nä­ri­mis­rõn­ga ot­si kin­ni hoid­va plas­ti­ku ja nee­las osa sel­lest. Te­ra­va­te ser­va­de­ga plas­ti­ku­tü­ki sai kät­te ai­nult ope­rat­sioo­ni­ga. Väi­kes­teks ja te­ra­va­teks jup­pi­deks pu­ru­ne­da või­vaid män­guas­ju ta­sub väl­ti­da. Hea ost on näi­teks tu­ge­vast kum­mist kong, mil­le saab soo­vi kor­ral hakk­li­ha täis top­pi­da. Pä­rast mõn­da ae­ga sü­gav­kül­mas ole­kut saab sel­lest tõe­li­selt in­nus­tav män­gua­si. Mi­nu ko­ge­mu­se jär­gi on kind­la pea­le mi­nek ka iga­su­gu kui­va­ta­tud söö­gi­kraam – kõr­vad, sa­bad, kop­su­tü­kid. Tõ­si küll, en­ne ost­mist ta­suks kü­si­da näi­teks lõh­na koh­ta, sest va­hel on pa­ken­di ava­mi­sel pais­kuv bu­kett ini­me­se jaoks pä­ris vän­ge.

Kui kin­gi­tus­test rää­gi­tud, ei saa lä­bi kon­di­ta. Koe­rad on kon­te söö­nud aas­ta­sa­du ja tu­han­deid, an­nab mõ­nu­salt te­ge­vust ning kah­ju loo­ma­le, kes on har­ju­nud ae­g-ajalt kon­ti jä­ra­ma, see kind­las­ti ei tee. Kü­si­mus on har­ju­mi­ses, loo­ma va­nu­ses ning en­ne­kõi­ke kon­ti­de ko­gu­ses. Koer sööb rõõ­mu­ga ära tal­le an­tud kau­si­täie ri­bi­sid või üli­maits­vaid sül­di­kon­te, aga eda­si või­vad tek­ki­da prob­lee­mid. Ras­ke ning vä­he­se vee­si­sal­du­se­ga laa­dung ko­gu­neb jä­me­sool­de ning sel­le ase­mel, et sealt loo­mu­li­kul vii­sil väl­ju­des loo­du­se osaks saa­da, muu­tub üha kui­ve­maks ja ki­vis­tu­nu­maks. Kõi­ge õi­gem oleks koe­ra me­nüü ka jõu­lu­ajal või­ma­li­kult ta­va­li­se­na hoi­da ning hea­soov­li­kel naab­ri­tel, kes soo­viks üleaed­se kut­su­le lah­kelt sül­di­kee­du­jää­ke pak­ku­da, jät­ta see pi­gem te­ge­ma­ta. Soo­le­um­mis­tu­se kaht­lu­se kor­ral on mõist­lik loo­maars­ti­le he­lis­ta­da pi­gem va­rem kui hil­jem. Va­rem sel­le­pä­rast, et loo­mal see­di­mi­ne kii­re­mi­ni ja väik­se­ma vae­va­ga jäl­le käi­ma saa­da.

Lõ­pe­tu­seks pal­ve. Vaa­da­ke pas­sist, mil­lal vii­ma­ti pe­re lem­mi­kut on vakt­si­nee­ri­tud. Mi­da roh­kem kü­la­li­si ja lii­ku­mist, se­da suu­rem on või­ma­lus, et kü­la­li­ne toob näi­teks par­vo­vii­ru­se kin­gi­tu­seks maa­le va­nae­ma juur­de kaa­sa. Te­ge­li­kult võib juh­tu­da ka täp­selt vas­tu­pi­di. Kõi­ke pa­re­mat ning kau­neid jõu­le!