ANTS RAAVA,
loomaarst
Jõulukuu on ühest küljest rahukuu – vaikus metsas, aeglaselt langev lumi ja pikad ööd. Teisest küljest on päkapikkudel käed-jalad askeldamist täis, ostukeskustes valitseb kirglik ja tempokas kaubajaht.
Lemmikloomale parim kingitus oled sa ise. Kui võimalik, siis paku talle võimalust olla sinu seltsis ja usun, et loom on õnnelikum, kui mõne uue leluga mängides. Võta aega ja käi oma koeraga rahulikult jalutamas. Kui ta on mõnusalt sõbralik ja seltsiv ning töökaaslased vastu ei ole, võid katsetada neljajalgse sõbra tööle kaasa võtmist. Natuke raamist välja ürituseks võib see kujuneda, aga elu ongi katsetamiseks. Olen näinud päris paljude loomakliinikute tagaruumides mitte patsiente, vaid arstide enda koeri. Kasse küll mitte, kuigi neid on Eestis rohkem kui koeri.
Kui päkapikk tahab koera kingikotti mänguasja tuua, siis vaadaku ta enne rahulikult üle, kas tegu on tugeva ja mittepuruneva asjaga. Lõppkokkuvõttes lähevad kõik mänguasjad lõpuks katki, aga oluline on, et need lagunemisel ei tekitaks teravaid kilde. Mul on riiulis koertele mõeldud mänguketas, mille noor labrador kümne minutiga mängu käigus ribadeks tegi. Ribad, kusjuures, on teravad, vastikud ja allaneelatavad. Just viimane neist sõnadest on oluline, sest loomad katsuvad asju hammastega ning sobivas suuruses asju neelatakse ka alla. Näiteks eelmisel aastal lammutas üks vähem kui põlvekõrgune corgi ära närimisrõnga otsi kinni hoidva plastiku ja neelas osa sellest. Teravate servadega plastikutüki sai kätte ainult operatsiooniga. Väikesteks ja teravateks juppideks puruneda võivaid mänguasju tasub vältida. Hea ost on näiteks tugevast kummist kong, mille saab soovi korral hakkliha täis toppida. Pärast mõnda aega sügavkülmas olekut saab sellest tõeliselt innustav mänguasi. Minu kogemuse järgi on kindla peale minek ka igasugu kuivatatud söögikraam – kõrvad, sabad, kopsutükid. Tõsi küll, enne ostmist tasuks küsida näiteks lõhna kohta, sest vahel on pakendi avamisel paiskuv bukett inimese jaoks päris vänge.
Kui kingitustest räägitud, ei saa läbi kondita. Koerad on konte söönud aastasadu ja tuhandeid, annab mõnusalt tegevust ning kahju loomale, kes on harjunud aeg-ajalt konti järama, see kindlasti ei tee. Küsimus on harjumises, looma vanuses ning ennekõike kontide koguses. Koer sööb rõõmuga ära talle antud kausitäie ribisid või ülimaitsvaid süldikonte, aga edasi võivad tekkida probleemid. Raske ning vähese veesisaldusega laadung koguneb jämesoolde ning selle asemel, et sealt loomulikul viisil väljudes looduse osaks saada, muutub üha kuivemaks ja kivistunumaks. Kõige õigem oleks koera menüü ka jõuluajal võimalikult tavalisena hoida ning heasoovlikel naabritel, kes sooviks üleaedse kutsule lahkelt süldikeedujääke pakkuda, jätta see pigem tegemata. Sooleummistuse kahtluse korral on mõistlik loomaarstile helistada pigem varem kui hiljem. Varem sellepärast, et loomal seedimine kiiremini ja väiksema vaevaga jälle käima saada.
Lõpetuseks palve. Vaadake passist, millal viimati pere lemmikut on vaktsineeritud. Mida rohkem külalisi ja liikumist, seda suurem on võimalus, et külaline toob näiteks parvoviiruse kingituseks maale vanaema juurde kaasa. Tegelikult võib juhtuda ka täpselt vastupidi. Kõike paremat ning kauneid jõule!