Loksal on kiirabi olnud 25 aastat

3065

Möödunud kolmapäeval olid Loksa kiirabis valves TOOMAS HALJASTE, MERIKE TAMMEMÄE ja TATJANA BUDNIK. Kuna abivajaja juurde saadetakse lähim kiirabibrigaad, võib juhtuda, et Loksa meedikud suunatakse ka Kuusallu, Kehrasse või Võsule.
Hiljuti sõlmis Loksa Ravikeskus taas tervishoiuametiga lepingu kiirabibrigaadi rahastamise kohta –  aastaks 2009.

Loksa kiirabi juht Toomas Haljaste tõdeb, et kuigi 1. veebruaril täitus 25 aastat Loksa kiirabi moodustamisest, sünnipäevapidu seekord ei peetud – ajad rasked ning eelarves peoraha pole. Küll aga saadi 2. veebruaril kokku tavapärasel, iga kuu esimesel tööpäeval toimuval töökoosolekul, analüüsiti möödunud kuul tehtut, räägiti tulevikust.

Loksa kiirabis töötavad neli parameedikut, neli juhtivõde ja neli õde ning päevane dispetšer. Korraga on valves ja sõidavad väljakutsetele kolm inimest – juhtivõde, õde ja parameedik. Töötajaid on kokku 13, neist põhikohaga 11. Teised käivad abis osalise tööajaga.

Kõik 25 aastat on brigaadis töötanud Toomas Haljaste ja dispetšer Maimu Ilves, rohkem kui 20 aastat erakorralise meditsiini õed Lilia Kurilenko ja Urmas Herman ning parameedikud Ain Roster ja Sergei Didikin. Juhtivõde Merike Tammemäe on ametis olnud 16 aastat. Teiste töötajate staaž on 5 aastast 5 kuuni.

Detsembrist 2007 on brigaadi käsutuses uus kiirabiauto Mercedes Benz Sprinter, mis maksis 1,2 miljonit krooni. Koos varustusega peaks kiirabi kasutuses oleva tehnika maksumus lähenema 2 miljonile kroonile.

Supp jäi söömata
Sõnumitooja on Loksa kiir­abi juubelitest kirjutanud varemgi – nii kümme kui ka viis aastat tagasi. Seekord oli kindel soov rääkida pikemalt Merike Tammemäega, kes on pärit Loksalt ning elab Vihasoos. Tema ema Maimu Ilves on Loksa haigla, hiljem ravikeskuse üks kauaaegsemaid töötajaid – ta on olnud 30 aastat registratuuris.

Juhtivõde Merike Tammemäe, õde Tatjana Budnik  ja  parameedik Toomas Haljaste olid valves eelmisel kolmapäeval. Kella 11 paiku sõitsid nad patsiendiga Tallinnasse haiglasse ning leppisime kokku, et tagasiteel Loksale võetakse ajakirjanik autosse.  Et siis paistab, kaua rääkida õnnestub, sest võib tulla uus väljakutse.

Ravikeskuse sööklas olid kella 13 ajal taldrikud supiga laual, et kiirabiseltskond jõuaks lõunastada. Parameedik ja õde jõudsid, kuid Merike Tammemäe mitte – täpselt siis, kui jutud olid räägitud ja pildid tehtud, helises telefon ning kiirabi pidi sõitma uuele väljakutsele.

„Meil on mikrolaineahi, olen ennegi söönud lõunat alles kell viis õhtul. On ka nii olnud, et soojendame toitu kolm korda, sest enne söömahakkamist oleme pidanud välja sõitma,” lohutas ta.

Iga päev isemoodi
„Ühelgi hommikul ei tea, milliseks päev kujuneb,” rääkis Merike Tammemäe. Just asjaolu, et ükski valvekord ei sarnane teisega, on tema sõnul see, mis kiirabitöö juures meeldib.

„Ma ei sobiks kindlasti laua taha istuvat tööd tegema. Meie amet on vaheldusrikas ja küllap ikka vajan adrenaliini, et kiirabisse olen jäänud. Püüame oma tööd teha nii, et oleks õigesti otsustatud ja  tegutsetud ning saaksime aidata. Eks kõik tahavad, et läheks hästi ja meist oleks abi.”

Merike Tammemäe lõpetas Loksa I keskkooli 1990. aastal ning läks õppima Tallinna Meditsiinikooli velskri eriala. „Lapsepõlv möödus haiglas, see valik oli loogiline,” selgitas ta.

Kui diplom käes, tuli ta 1993. aasta mais Loksa haiglasse tööle. Jõudis kuu aega olla haiglaõde, kui tookordne peaarst Laima Paartalu ütles, et tuleb minna kiirabisse.

„Siis sõitsime välja autojuhiga kahekesi. Mina pidin üksi tegutsema ja otsustama, sest autojuhid polnud veel parameedikute kursuseid läbinud. Päris hirmul olin. Õnneks sai kasutada haigla valvearstide abi, teinekord tulid nad ka kodudesse kaasa, kui oli keerulisem olukord.”

Varem helistati kiirabisse otse ning abikutsujalt sai olulisema info kohe kätte, viimastel aastatel on vahendaja roll häirekeskusel. Missugused kõned sinna tulevad, kuidas toimub valik, seda kiir­abibrigaad teada ei saa – neile antakse info kuhu minna ja mis juhtunud.

Ehkki kogu valvepiirkond alates Harju maakonna piirist vastu Lääne-Virut kuni Kuusaluni on teada, ei tunta siiski kõiki talusid ega teeotsi. Kui kohalejõudmine liiga keeruliseks osutub, ühendatakse häirekeskuse kaudu kutse esitajaga. Teinekord on ka siis raske mõista, missuguse maja juurde sõita.

„Ükskord juhtus sedasi, et meile pidi teeotsa auto vastu tulema. Hakkasime selle järel sõitma, pärast selgus, et oli vale masin. Õnneks midagi hullu sellest viivitusest ei juhtunud,” jutustas Merike Tammemäe. „Meile öeldakse talu nimi, aga need on paljudes külades ühesugused. Turbuneemes on majadel sildid talunimedega, ka kõigis teistes külades võiksid olla viidad või sildid. Meile, ja usun, et ka päästjatele oleks suur abi.”

Kõrged vererõhud, südamehädad
Maal tuleb kõige rohkem käia üksikute vanainimeste juures vererõhku mõõtmas ja alandamas. Ka on palju südamehädasid. Viimasel ajal on neid kutseid jäänud vähemaks ning kiirabirahvas arvab, et seda tänu tublidele perearstidele. Loksa perearstid sõidavad nädala sees kutse peale haigete juurde koju. Vastuvõttude ajal pääsevad inimesed kergelt nende jutule, pikka eelregistreerimist ei nõuta.

Nädalavahetusel saab krooniline haige vajadusel esmast abi kiirabilt. Toomas Haljaste jutustas, et eakamad haiged rahunevad tihti juba sellest, kui vaadatakse seisund üle, öeldakse, et midagi hullu pole ning soovitatakse olemasolevaid rohtusid võtta. On juhtunud ka, et rohi on otsas või unustatud tabletti võtta.

Ja nagu üksikute inimestega tihti on, tahavad nad oma muredest pikemalt kõnelda. Merike Tammemäe ütles, et tema kuulab võimalusel jutud alati ära ja püüab lohutada, kui just ei pea kiiresti järgmisele väljakutsele sõitma.

Talvel libedaga kiputakse kukkuma. Tihti tekitavad närvipõletikud nii hullu valu, et kutsutakse kiirabi. On sedagi juhtunud, et tugev valu rinnakus osutub hoopis närvivaluks, mitte südamehädaks. Kuid kohale tuleb minna, esmane diagnoos teha, et oleks selge, kuidas edasi tegutseda.

Toomas Haljaste: „On ka naljakaid juhtumeid olnud. Vaatad memmekese üle, ütled, et häda pole südames, aga tema hoopis solvub. Või siis selline juhus, noorpere kutsus kiirabi hirmuga, et vanamemmel on insult, sest ei kõnelnud juba mitu päeva. Läksime sinna, vanaproua sõnas meile pahuralt, et mida mul nendega rääkida oli.”

Teinekord on aga asi naljast kaugel. Toomas Haljaste tõi näite: „Pidime kiirustama ühte külasse kõhuvaluga naise juurde, kui tuli teade, et kutse „Charlie” ehk kiire – Loksal Solnõško juures on kellelgi käsi katki ja  suur verejooks. Pöörasime ringi, kihutasime Loksale tagasi, seal aga selgus, et purjus noormehel oli pihus pudelikilluga tekitatud väike kriim. Samas oli kõhuvaluga naine jäänud meid ootama, kuigi selline häda võib olla vägagi tõsine asi. Õnneks juhtub häirekeskuse  niisugust praaki harva. Enamasti on väljakutsed asjalikud, meie meedikud teevad tänuväärset tööd.”  

Iga kutse kohta koostatakse kiirabikaart kahes eksemplaris, üks jäetakse patsiendile. Toomas Haljaste toonitas, et see tuleks alles hoida, järgmine kiirabi­brigaad saab vajadusel vaadata, mis on tehtud. Kaarti võib perearstile näidata, kuid ei tohiks sinna jätta.

Kui on autoavarii, sõidavad sageli sündmuskohale nii kiir­abi kui ka päästekomando. Varem oli avariisid rohkem – seal, kus Tallinna-Narva maanteel läksid enne Loksa risti kaks erisuunalist teed kokku üheks. Seda ohtlikku kohta enam pole ning kiirabil on tänu sellele tööd vähem. Avariisid juhtub rohkem suvel, siis on ka muid väljakutseid palju, sest rannakülad täituvad puhkajatega.

2008. aastal oli väljakutseid mitmest varasemast aastast vähem – mõjutas ka vihmane ja jahedam ilm. Tänavu on pooleteise kuuga olnud 180 väljakutset.