ANNEMARI ADLERI kirjutatud lugu oma vanaemast HILDA ADLERIST oli 5.-6. klassi õpilaste konkursitöödest parim.
Vanaema HILDA ADLER ja lapselaps ANNEMARI loevad sellel pildil mälestuslugu koos üle.
Okupatsioonide Muuseum, Eesti Memento Liit ja MTÜ Siberi Lood korraldasid mälestuste kogumise konkursi Siberi Kodu. Konkursile saadeti 108 mälestuslugu. Neist valmis raamat, mida esitleti leinapäeval, 14. juunil Okupatsioonide Muuseumis toimunud tänuüritusel.
Tänuüritusele olid kutsutud ka Loksa gümnaasiumi 5. klassi õpilane Annemari Adler, kes saavutas oma vanuseklassis esikoha. Ta osales seal koos ema Külli Adleri ja juhendaja, Loksa gümnaasiumi emakeeleõpetaja Urve Toompuuga. Jagati tänukirju ja auhindu.
Võitja, juhendaja ja meenutaja said raamatu küüditatute mälestustest „Siberi kodu“ kätte kooliaasta lõpuaktusel.
Pühapäeval, 15. juunil korraldati võitjatele ja nende sõpradele preemiaekskursioon Vigala lähistel asuvasse Põrgupõhja punkrisse – metsavendade radadele. Annemari osales ekskursioonil koos ema, juhendaja ja parima sõbra Lilli-Ann Linnoga.
Annemari kirjutas oma vanaema Hilda Adleri Siberi-mälestustest. Vanaema küüditati 10aastase lapsena 14. juunil 1941 Viinistult koos ema Hilda-Elisabethi ja isa Toomas Kainiga, vendade Bruno, Kaupo ja Toomase ning õe Lainega. Toomas Kain arreteeriti ja saadeti Sverdlovski oblastisse vangilaagrisse. Pere küüditati Tomski oblastisse Tšainski rajooni Maiga külla. Koos nendega viidi Viinistult ära veel 7 peret.
Toomas Kain oli töötanud 1940. aastani Tallinna Laevaühisuse nõuandva direktorina, pere elas Tallinnas, alguses Vana-Kalamajas, hiljem Nõmmel.
Kainide pere oli sunnitud 1940. aastal kolima Viinistule oma Lepa tallu. Pärast sõda õnnestus enamikul pere liikmeist pääseda koju tagasi, vanemad vennad Bruno ja Kaupo olid vahepeal arreteeritud ja saadetud vangilaagrisse. Pere küüditati uuesti, seekord Koplaševo linna.
73 aastat tagasi küüditati Viinistult veel perekonnad Linkruus (kaks peret), Piibemann, Manitski, Malm ja Ranniko, koju tagasi õnnestus tulla kogu perena vaid Kainidel. Kõigil teistel maeti keegi pereliikmetest Siberi mulda.
Hilda Adler on aastaid elanud Viinistul Lepa talus ja Hindreku talus, praegu elab ta tütre juures Loksal.
Annemari Adler ütleb, et vanaema jutu kirjapanek võttis päris kaua aega. Kõigepealt kirjutas ta mälestusi otse arvutisse, osa juttu võttis diktofonile.
Oma konkursitöö kokkuvõttes on Annemari kirjutanud: „Elu, millest vanaema rääkis, tundub minu jaoks õudne ja uskumatu. Ma olen õnnelik, et elan praegusel ajal, ja loodan, et mitte kunagi enam ei pea minu perekond ega üldse keegi sellist ülekohut läbi elama.“
