„Õigel hetkel õigete uste avamine rakendab kõik ülejäänu, mis annab võimaluse ennast parimal viisil teostada,“ ütleb Lahemaa Pärimuskoja perenaine LIIS BURK.
Iisaka lambakasvatuse- ja käsitöötalu on Kuusalu vallas Uuri külas tegutsenud turismivaldkonnas paarkümmend aastat. Lammaste pidamise ja käsitöötegemise kõrval hakati tutvustama ka Eesti muinaskultuuri ja talu ajalugu. Praeguseks on selle tegevuse kõrvale kasvanud Lahemaa Pärimuskoda, mis võtab turismigruppe vastu koos Iisaka taluga, aga võõrustab ka ainult oma külalisi ning tegutseb väljaspool.
Pärimuskoda peavad Iisaka peretütar Liis Burk ja ta abikaasa Roland Burk. Mullu valmis neil Iisaka talu kiviaiaga ümbritsetud karjamaa nurgas püstkoda, mille kõrvale õue on tehtud tulease. Lahemaa Pärimuskoda on kaubamärk ehk bränd, tegevust korraldab MTÜ Isade Meel.
Iisaka talu on kirikukirjades mainitud juba 18. sajandil. Mare ja Väino Veersalu pere naases pärast kolhoosiaja lõppu Iisakale ja hakkas taastama osaliselt varemetesse vajunud hoonestust, Iisaka maadel toimetab praeguseks viies põlvkond. Lambakasvatuse võttis 2015. aastal üle poeg Priidu Veersalu oma perega. Käsitööd teevad vanapere koos tütarde Ulla Moksi ja Liis Burkiga.
Oma lambad on ka Liis ja Roland Burkil, nemad peavad villalambaid, Iisaka talul on lihalambad. Seda, kuidas nad oma loomi talitavad ja pärimuskojas toimetavad, näitati 23. veebruaril ETV saates „Maahommik“. Saadet on võimalik ERRi kodulehel järele vaadata
Lahemaa Pärimuskoda ootab külalisi Põhja-Eesti Leader-tegevusgruppide koostööprojekti „Pealinnast piirilinna“ külastusnädalavahetusel, laupäeval-pühapäeval, 18. ja 19. mail. Kusjuures laupäeva õhtul avatakse pärimuskojas öökohvik. Menüüs on pakukala, labidaliha, orgikana, tuhamunad, kivileib, savikapsas, sütel valmistatud peedid-kaalid. Joogiks pakutakse kindlasti Lahemaa Pärimuskoja üht tõmbenumbrit pässikutõmmist. Pererahvas palub tulijatel end ette registreerida, et teaks, kui palju toidukraami varuda.
MTÜ Isade Meel on loodud, et edasi kanda ja tutvustada esivanemate meelelaadi, õpetatakse vanu koduste tööde oskusi, loodusega käsikäes olemist.
Roland Burk: „Kui Iisaka perre tulin, nägin, et tehakse vinget asja, lisaks talukülastusele on siin Kahala järve ääres muinaskivi, hiied, kalmed. Pakkusin, et külaliste jaoks üles pandud vana sõjaväetelgi võiks maha võtta, asemele ehitada korraliku püstkoja. Kümned inimesed käisid abis püstkoda ehitamas – Iisaka pere ja ka sõbrad. Sel kevadel meisterdasin sisse suurema tuleaseme, Liis valmistas pikad padjad, lambanahad olid pinkidel eelmisest aastast.“
Liis Burk rõhutab, et pärimuskoda ei reklaamita väljarentimiseks, vaid pererahvale tullakse külla: „Me eesmärk on hoida muinaskultuuri ning meie juuri ja pärimust au sees, tuua seda tänapäeva inimestele lähemale. Meie pere süda ja pilk vaatavad rohkem metsa ja looduse poole, pakume seda ka teistele.“
Pärandtehnoloogia magister ja pärimuspulmade uurija
Liis Burk lõpetas Kolga keskkooli 2004. aastal, edasi läks õppima Tallinna Ülikooli ja sai bakalaureuse kraadi sotsioloogias. Magistriõppeks valis mõni aeg hiljem Viljandi Kultuuriakadeemia, aastal 2016 lõpetas õpingud pärandtehnoloogia magistrina. Lõputöö kirjutas pärimuspulmadest. Samal aastal Liis ja Roland abiellusid, pulmades tehti läbi põlised pulmatraditsioonid, oli ehtne pärimuspulm.
„Oleme Eesti Pärimuslaulude Seltsingu liikmed, käime esinemas, ka pulmades laulmas. Sageli arvatakse, et pulmatraditsioonid tähendavad beebinuku mähkimist ja puupaku lõhkilöömist, kuid need on nõukogudeaegsed traditsioonid. Paljude jaoks on uudis, et esiemade-isade aegu olid pulmades samuti peiupoisid ja pruuttüdrukud, nagu näeme mängufilmides ja peame seda läänelikuks kombeks. Ka avavalss oli omal ajal pulmades – toimus pruudi esitlemine, tants näitas, et pruudi jalad olid terved ja tugevad,“ jutustab pärimuskoja perenaine.
Edaspidi on plaanis välja anda pärimuspulmade kohta trükis ning Liis Burk märgib, et on aidanud korraldajana mõnel teiselgi paaril pärimuspulma pidada.
Kaugemas tulevikus on soov pärimuskoja ettevõtmistega end ära elatada, praegu käib ta ka palgatööl – on Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu arendusjuht.
Pässikujook on puuseene tõmmis
Roland Burk on pärit Tamsalust. Kuigi üles kasvanud väikelinnas, sõnab, et on metsapoole vaimuga ja meeldib kalal käia ning looduses viibida. Metsas hakkamasaamist õppis Roland ka kaitseliitlasena ning oskusi ja huvi on juurde andnud koos toimetamine läheduses elava ellujäämisinstruktori, matkade korraldaja Erki Vaikrega, kellega koos tehakse huvilistele lõkketoite, looduses toimetuleku koolitusi ja palju muud. Burkid ja Vaikred korraldavad ka Esktrömi marssi Kolga mõisas ning loodustegevuste, ajaloolise käsitöö ja pärandkultuuri festivali Bushcraft.
„Olen õppinud tisleriks. Praegu palgatööl ei käi, tegelen lammaste, pärimuskoja väljaehitamise ja pässikuga. Lahemaa on pikk ja lai, käin ringi, kogun musta pässikut, mille rahvusvaheline nimi on chaaga. Apteekides nimetatakse seda kasekäsnaks, kuigi pässikut saab ka muudelt puudelt, mitte ainult kaselt,“ kõneleb Rolan Burk ja lisab, et tegu on tõelise tervisejoogi ning tugeva antioksüdandiga, mille joomine tugevdab immuunsust. Hommikuti võib seda tarvitada kohvi asemel. Pässikut ei keedeta, vaid tehakse tõmmist. Eriti kange on, kui on tõmmanud kolm-neli päeva.