MTÜ Pohiranna juht, Virve külavanem ja pohiranna keele säilitamise üks eestvedajaid MAILA VELSTRÖM, kas 1. märtsil korraldatav jututuba on midagi muud, kui on olnud senised arutelud selle keele püsimajäämise teemal?
„Jah, on. Tahame rääkida lihtsatest igapäevastest asjadest pohiranna keeles, et sõnu meelde tuletada. Soov on pajatada jutte nii meie praegusest elust kui ka ajaloost. Palume kodudest kaasa võtta vanemaid asju, jutustame nendest – kas oma peremärk ja selle kohta lugu või töövahendid alates võrgukäbidest kuni söega triikraua ja lokitangideni.
Juttudes kõlavad sõnad paneme kirja, et koostada pohiranna keele väike sõnaraamat või vestmik, midagi sellist, nagu mulkidel on oma mulgikeelne vestmik.“
Keda jututuppa ootate?
„Kõiki, kes pohirannat veel räägivad. Ja ka neid, kes on kuulnud ja tunnevad huvi või natuke mäletavad. Kui mõnda sõna ei oska, aitame. Kui me ei katsu rääkida, siis ei leia ka pärleid ehk aegade hõlma vajuma kippuvaid sõnu üles.
Vaatame, mis välja tuleb. Osad sõnad on külade kaupa natuke erinevad. Oleme Juminda külavanema Karli Lambotiga vaielnud, kuidas mõni sõna kõlab.“
Kui palju on veel pohiranna keele oskajaid?
„Ligi aasta tagasi 26. märtsil oli esimene videvikutund, kus rääkisime pohiranna keeles, tegime Ene ja Jaan Velströmiga eeltööd. Lugesime kokku rannainimesi, keda veel teame, et nad võiksid seda keelt rääkida. Saime 37 inimest meie Juminda poolsaarelt ning mõned Pärispea poolsaarelt.
On olnud ka üllatusi, suvi viis kokku Tallinnas elava inimesega, keda ei olnud paarkümmend aastat näinud, temal tuli pohiranna paremini välja kui minul, kes ma olen siin kogu aeg elanud.“
Millistes külades on pohiranna oskajaid rohkem?
„Kolga-Aablas on, Virvel, Jumindal, Tapurlas. Kui alustasime aastaid tagasi rannakülade päevadega, siis oli üks osa ka rannakeele tutvustamine, Helje Lillepool Pärispealt ja Sirje Mikiver Turbuneemest sisustasid selle, ka Helve Tamm Kolga-Aablast.“
Kuidas on õigem öelda, kas rannakeel või pohiranna keel?
„Vanasti ütlesime rannakeel. Nüüd olen raamatuid uurinud, rannakeeleks nimetatakse kogu põhjaranniku keelemurret. Meie keelt on räägitud Juminda ja Pärispea poolsaare tippudes. Need on Eesti põhjapoolsemad, meie keele kohta on õige öelda pohiranna keel. Seda kuulsime lapsena kodudes. See on eriline keel, Kuusalu kihelkonnas üles kirjutatud regilaulud on ju pohiranna keeles.“