Lavastus Anija meeste mälestuseks

5608
1960. aastal Eesti Riikliku Kirjastuse väljaantud raamatu esikaane kujundas Vive Tolli.

Kui ühe paiga nimi pannakse kirjaniku poolt romaani pealkirja, on see peavõit. Maailmas on palju kohti, mis saanud kuulsaks seal sündinud kirjanike tõttu, Eestis on tuntumad sellised kohad muidugi Palamuse jaAlbu, millest ei teaks vast midagi, kui poleks olnud Lutsu ja Tammsaaret. Aga mõnikord valib kirjanik ka koha, millega tal isiklkku seost ei ole.

Kes ei teaks, et Eduard Vilde ajaloolise triloogiakeskmine osa kannab pealkirja „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“. Üldtuntud on kafakt, et hästi see käik neil ei lõppenud. Niisiis pigem miinusmärgiga ajaloosündmus kui midagi, mille üle nii väga peaks uhkust tundma. Aga ometi on Vilde selle raamatuga Anija nime eesti kultuuri- ja kirjandusloosse kirjutanud ning seal ta seisab. Vankumatult.

Vilde kirjutas oma ajaloolise triloogia pärast seda, kui oli endale juba nime teinudseiklus- ja armastusjuttudega ning saanud väga populaarseks. On isegi öeldud, et Vilde õpetas eestlased ajalehte lugema. Ilmusid ju tema lood ajalehtedes järjejuttudena, mille pärast tavaliselt lehte tellitigi. Tema varasem humoristlik jatundeküllane looming tagas autorile lugejate armastuse. Ning kui küpsemaks saanud kirjanik pöördus 19. sajandi lõpuaastail tõsisemate teemade poole, võeti seegi hästi vastu.

KirjanikEduard Vilde kasvas Virumaal mõisateenijate lapsena, kelle vanematel oli võimalik anda pojale Tallinnas saksakeelne haridus. Temataolised noormehed valdavalt lihtsalt saksastusid. Rahvusliku ärkamise ajal sündinudtulevane kirjanik hakkas aga varakult märkama mõisnike ebaõiglust eestlaste suhtes ja on seda oma loomingus paljukujutanud. Tõenäoliselt tugineb isiklikel üleelamistel eesti lastekirjanduse klassikasse kuuluv „Minu esimesed triibulised“. Vildest sai järjekindel eestluse eeskõneleja sel ajal, kui rahvusliku liikumise kõrgpunkt oli möödas. Just see aeg,mil viimseni kurnatud Põhja-Eesti teomehed1858. aastal oma õiguste eest välja astusid, vääris kirjaniku tähelepanu.

Esimesena valmis 1902. a romaan „Mahtra sõda“, mis jutustab Mahtra mõisa teomeeste vastuhakust. Vilde seisukoht on üsna üheselt selge – ainult ise saab eesti mees ennast aidata. „Arhiivimaterjalide kõrval kasutas Vilde kaasaegsete ja sündmustest osavõtjate käsikirjalisi mälestusi, kirju, ajaloolaste uurimusi, ajaleheartikleid ning külastas ise tegevuspaiku. Ed. Vilde enda järgi on triloogia välispidiselt revolutsioonilise atmosfääri sünnitis,pealegi oli pool sajandit tagasi toimunuga tegelemine paratamatu, sest tsaristlikust tsensuurist olenevalt olevikku ei tohtinud paljastada, pidi siis katsuma minevikku paljastada, et kaudegi luua rõhutud massides vihkavat meeleolu kõige vastu, mida see ammuiganenud süsteem kurja ja kurba oli soetanud.“ (Eesti kirjanduslugu. Koolibri 2001, lk 139–140)

Romaani „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ (1903) ajalooliseks tagapõhjaks on mõisa abiteost keeldunud talupoegade metsik peksmine Tallinnas Vene turul 1858. a 21. juulil. Romaanis on sellest üks peatükk, mis pealkirjastatud samuti kui romaan – „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ – ja teose ülejäänud ehk puhtalt ilukirjandusliku osaga seob seda vaid põhiteema mõisnike ülbus ja ülekohus oma alamate suhtes. Romaani peategelane Mait Luts (Matiias Lutz)on kellegi Läänemaa mõisnikuabieluväline poeg, kelle teenijannast ema ta ühele tublile, aga tuima loomuga talumehele naiseks pani ning silma alt ära kaugele ehk siis romaanis Anijale elama saatis. Kuna ema agaoma vanema poja saksa päritolu ei häbenenud, vaid vastupidi, sai nutikas poisike varsti oma päritolu selgeks. Poiss oli lisaks ka osavate kätega. Kord sattus ta mingil kombel mõisahäärberisse ning näinud mõisniku mööblit, tekkis tal vastupandamatu soov ka ise sellist ilu luua. Selleks oli vaja linna õppima minna, kuid mõisnikule oli iga mullaharija vajalik ja ühtki noort meest maalt ära minna ei lastud. Teiselt poolt olid Tallinna käsitöölisedvaldavalt sakslased, kes tööpuuduse hirmus samuti ei soovinud eestlasi oma konkurentideks, neid lihtsalt ei võetud õpipoisiks. Mait tegi oma unistuse siiski teoks, võttes küll kasutusele äärmuslikud abinõud, nagu oma lihase isa šantažeerimine jaarmusuhted tislermeistri tütrega.

Ajalugu ja ilukirjandus kohtuvad romaanilehekülgedel ühel ilusal suvisel pühapäeval, kui noored tislerisellid, head sõbradhärrad Matiias Lutz ja Konrad Huber tulevadpühapäevaselt jalutuskäigult Mustjõe poolt(see võiks olla praegune loomaaia kant) linna tagasi. Ilm on palav ja Matiias Lutz arvab, et maal peaks sellise põuase suvega juba rukkilõikus käsil olema. Sõber on küll läbinisti linnamees, aga mõlemad on õnnelikud, et nemad kupja piitsa all seda tööd niisuguse leitsakuga tegema ei pea.Saksamaalt tulnud Huber imestab, et keskaeg rusikaõiguse ja röövrüütlitega on ammu möödas, aga sellel maaltoimub midagi imelikku. Matiias Lutz sõnab: „Mis meil sünnib, on kõik seaduslik, ka peksunuhtlus.“ Kohe pärast seda juttukuulevad nad trummipõrinat ning „kroonumuusika rõkkavat heli“.Esimene mõte oli, et jälle mingi sõjaväeparaad ja trügivad uudishimulikult ligi. Näevad nad aga, etpüssidega soldatite vahel viiakse kuhugi talumehi. „Enamasti noored mehed. Kaabud, kintspüksid, pikad juuksed. Nad hoiavad kokku, üksteise külge, nagu hirmunud lambakari. Nende kahvatuist nägudest, nende päraniaetud silmadest paistab ääretu ehmatus. Nad vahetavad üksteisega küsivaid, aga vastust ning seletust saamata vaateid. Üks või teine pöördub sosistava suuga seltsimehe kõrva poole, aga talle kostetakse ainult lühikese peaväristusega. Satub mõni reast välja või jääb poole sammu võrra maha, siis tõukab soldat teda püssipäraga. Ja täägid välguvad päikese käes, ja rasked sammud panevad maa müdisema. /—/ Kes on need talupojad? Mida on nad kurja teinud? Kuhu neid viiake?“ (Eduard Vilde. Kui Anija mehed Tallinnas käisid. ERK. Tallinn.1955, lk 121–122)

Oma imestuseks hakkab Matiias Lutz neid mehi ära tundma, kuni märkab ka oma kasuisa, Konna talu peremeest Jaak Lutsu. Voor viiakse Viru väravast läbi Vene turule ehk siis praegusele Viru väljakule. Pole kahtlust, et läheb peksuks, sest hea virn keppe on kohale toodud ja soldatid sätivad end ringi ümber vangide. Vangide juures askeldajate hulgas tunneb Matiias ära ka Anija mõisniku parun Ungern-Sternbergi.

Vallavanem Villem Kännult, keda „mässupealikuks“ peetakse, küsitakse veel, kas ta alla vannub, mees aga ütleb, et mõisnikele ta alla ei vannu. Ja lähebki lahti halastamatuks peksuks, mille kirjeldamisel Vilde värve kokku ei hoia. Soldatitele antakse viina, kui väsima kipuvad.

Linnarahvas, kes seda kõike uudishimulikult pealt vaatama on kogunenud, hakkab varsti nurisema. Ilukirjanduslik tegelane Konrad Huber karjub: „See on tapmine!“ Suurem osa kodanikke leiab, et selline asi ei tohiks toimuda keset linna. Ajaloolistest tegelastest on Vilde siia sisse kirjutanud suurkaupmehe ja raehärra Rottermanni, kelle nime järgi nüüd tervet Tallinna südalinna kvartalit kutsutakse.Rottermann on vihane, et temale kuuluva maa peal ilma tema loata sellist asja tehakse, aga mõisnikud löövad käega – alamast soost tüüp, kelle jutt ei maksa neile midagi. Kui Rottermann ikka vait ei jää, ähvardatakse tedagi läbi peksta.

Mis juhtus on ju üldiselt teada. 1850. aastail ootasid eesti talupojad uut talurahvaseadust, mis vähendaks vihatud abitegu. 1858. aasta seadusest võiski seda välja lugeda, kuid mitmed sihilikult ebamääraselt tõlgitud klauslid eestikeelses väljaandes täpsustasid, et seadus hakkab sellisel kujul kehtima alles 10 aasta pärast. Allikad, s.o mõisnikud, kirikhärrad, kuulujutud, andsid asja kohta väga vastuolulist infot. Talupoegade käsutuses oli aga seadus ise eestikeelses kohmakas tõlkes ja seda üheskoos veerides (isegi kui kõik lugeda ei osanud) jäi neil asjast ühene mulje: tsaari käsi on all, et meie enam abitegu ei pea tegema, ja asi vask. Sellest hoolimata nõudis mõis neid põllule. Enda käsituses kindlana tulid talumehed aga kokku, leides, et just mõisnikud seadusetähte eiravad. Anija omad läksid Tallinna kubernerihärra juurde õigust nõutama ja said naha peale, Mahtras kiskus asi lausa sõjaks.

Talurahvaseaduse kehtestamisega kaasnenud sündmused näitlikustavad, kuidas kirjaoskuse omandanud talupojast saab kirjapandu tõlgendaja. “Meie ise lugesime!” või vähemalt “Meie mehed [nt Tertsiuse Hans ja teised vallatalitajad] lugesid!” tähendab vahendajateta või vähemalt kontrollitud või omade vahendajate kaudu saadud teadmisi. See loob hoopis teistsuguse poliitilise suhte kirjapandud seadusega kui võimuesindajate suuline informatsioon. Mahtra sõda oli üks selgemaid juhtumeid, kus enam-vähem kirjaoskaja talupoeg kirjasõnast oma tõele ja õigusele tuge otsis ja selle mõjul üles tõusis. (Aet Annist. Kirjaoskuse toimejõud ehk miks Anija mehed Tallinnas käisid? Sirp.9.12.2005)

Nii käisidki kirjaoskajad ja ettevõtlikud Anija mehed pühapäevasel päeval kirikuriides, kaabud peas ja villased põlvpüksid jalas, linnas oma õigust nõudmas, sest nad olid ju seadust lugenud. See käik on ajaloosündmus, mida häbeneda pole vast küll mõtet. Mälestamist teatrietendusega Anija mõisas 155 aastat hiljem on need mehed kindlasti väärt. Vilde on romaani teksti joonealuses ära toonud ka nimed, vanuse ja mitu hoopi keegi sai. Selliste perenimedega rahvast elab Anija vallas praegugi.

Ma ei tea, millest lähtuvalt panid lavastajad Anne Türnpu ja Eva Klemets lavastusele pealkirjaks „Tokerjad“. Lavastuse aluseks olevat teksti pole lugenud. Vilde loomingu ehk vast keskmisest veidi parema tundjana seostub minul see sõnanooreestlasi pilkava novelliga „Uuel teel“. Aga mis seos on sellel Anija meestega? Pigem ei mõtleks siit edasi, sest see näib olevat tupiktee.

Eesti keele seletav sõnaraamat annab sõnale tokerjas sellise seletuse: tokerjas, (pulstunult) sassis. Pole just meeldiv vaatepilt. Ehk vast siis see – viimseni allasurutud maaharijad, kel polnudmitte mingeid õigusi ega võimalustki oma koormat kergendada? Sellised inimesed on ju armetud, haletsusväärsedki, ometi oli tegemist rahvuslikule ärkamisajale eelnenud olulise sündmusega. Pealkiri annab aga selge vihje, et Vilde romaani dramatiseeringut ei maksa oodata. Küll aga on see meie oma lugu, millest ehk pärast etenduse vaatamist paremini aru saame.