MTÜ Laurentsiuse Selts juhatuse esimees SULEV VALDMAA, oktoobri alguses tutvustasite Sõnumitoojas pika kirjutisega Kuusalu pastorit, eesti kirjakeele loojat Eduard Ahrensit, kelle mälestusmärgi jaoks kogute annetusi. Umbes samal ajal võttis Facebooki-grupis „Arenev Kuusalu vald“ sõna Eduard Ahrens, kes tutvustab end Kuusalu pastori ja ägeda usuvõitlejana. Tema Facebooki kontol on pastor Ahrensi foto. Ta viitab postituses Teie artiklile, pahandab enda monumendi kavandi ja odava hinna üle ning tutvustab baltisakslasena oma suhtumist matsirahvasse, keda kirjatarkus teeb peast ogaraks ning koole pole õige neile avada. Kuidas sellesse suhtute?
„Mina selle grupi vestlusi järjekindlalt piilumas ei käi, aga kohe, kui liba-Ahrens esimesed postitused tegi, tuli see Laurentsiuse Seltsi liikmete seas jutuks. Oleme väga hämmingus, et sedasi anonüümselt esinetakse. Kui on midagi öelda, tuleks võtta avalikult sõna, et oleks, kellega vaielda. Oleme e-kirjadega ja telefonitsi rääkinud seltsi liikmetega liba-Ahrensi sõnavõttudest, taunime niisugust tegevust.
Leiame, et selliste avaldustega diskrediteeritakse ka neid inimesi, kes on Ahrensi mälestusmärgi heaks annetanud. Need postitused tahavad näidata, otsekui ei oleks Eduard Ahrens nii väärikas, kellele peaks ausamba panema. See inimene, kes Ahrensi nimel kirjutab, ei ole ajaloolane, ta ei mõista Ahrensi-aegset konteksti.“
Kas Laurentsiuse Selts on solvunud?
„Ei ütleks, et solvunud, aga hämmingus. Sellised sõnavõtud on meie tegevuse kahjustamiseks, hoogu see juurde ei anna annetuste kogumisele. Põhjus või eesmärk on meile mõistmatud. Esineda surnud inimese nime all, seda võiks nimetada ka identiteedi varguseks. Väga harimatu tegevus, see on kasvatamatus, eetika puudumine. Kui on julgust, võiks ta tulla varjust välja, tagamõtteid selgitada.“
Kuusalu elanik Mari Paenurm nimetab Ahrensi nimel Facebookis esinemist mütoloogilis-sotsioloogiliseks eksperimendiks reaalajas. Pärast liba-Ahrensit võtsid samas grupis ajalooliste isikutena sõna ka liba-Lönnrot, liba-Kentmann, liba-Aberg ja isegi liba Mikk Kivi, kes oli Kolga mässu üks eestvedajaid. Iseenesest huvitav, et sotsiaalmeedias tekkis seesugune arvamustevahetus, ehk sai mõni ajendi uurida nende isikute kohta infot juurde.
„Seda võib ka niiviisi hinnata, aga see kõik on väga pealiskaudne. Laurentsiuse Selts ei pea õigeks selles grupis sõna võtta ja hakata selgitama. See oleks imelik. Otsekui laskumine samale tasemele. Mul on juba peaaegu valmis artikkel, mis selgitab Ahrensi suhtumist talurahva haridusse, kogun veel materjali ja tahaksin selle peagi lehes avaldada.“
Ahrensi võimalikust haridusvaenulikkusest on Kuusalu-mail kõneldud ka varem. Meiegi toimetusele on paar inimest öelnud, et ei anneta mälestusmärgi jaoks, sest neile on räägitud, kuidas Ahrens põlgas eestlasi ning ei lasknud Kuusalu-mail avada talurahvakoole.
„Ei oska ette kujutada, kustkohast selline teave on tulnud, et ta suhtus talurahvasse halvasti. Kui ta on ainsa sakslasena pandud kõrvuti Eesti rahvusliku liikumise tegelastega 1899. aastal trükitud postkaardile Eesti elu edendajana, siis pidi postkaardi koostaja vastutama, et inimene on seda väärt. Ma ei näe Ahrensi enda tekstides negatiivseid hoiakuid talurahva suhtes.
Võib-olla on Ahrensi koolide-vastasuse väited tulnud Gustav Vilbaste kirjutistest. Tutvusin tema materjalidega, ta oli botaanik ja koduloolane, aga mitte ajaloolane. Ta on mitmel korral teinud väljavõtteid Ahrensi aruannetest sinodile, aga tõlgendanud neid ajastu konteksti väliselt.
Laste kodus õpetamine oli 19. sajandi keskpaiga haridusstandard. Ahrens kirjutas igal aastal oma raportis, et Kuusalu kihelkonnas oskavad sajast lapsest 96 lugeda. Ahrens elas ajal ja oludes, kus talupoegadel ja ka mõisnikel puudusid võimalused koolide avamiseks. Ta oli pragmaatiline ja seisukohal, et koole pole vaja, kui kodudes suudeti lapsed lugema õpetada. Kus koduõpetus kannab vilja, seal oleks kool nuhtluseks, arvas ta. Ahrensi järel tuli pastor Kentmann ja Uuris avati kool, mis kohe mõneks aastaks seisma jäi. Ju ei olnud neis oludes vajadust Kuusalus veel kooli pidada. Aga kirjutan sellest edaspidi oma artiklis.“
Kuidas on Ahrensi mälestusmärgi jaoks annetuste kogumine läinud?
„Väga hästi. Saksmaal kogutakse samuti selle jaoks raha. Riigilt saime 10 000 eurot, rahvalt kogusime eelmiste aastatega 10 000 eurot, nüüdse agressiivse kampaaniaga oleme saanud 15 000 eurot. Puudu on 10 000 eurot, et kuju pronksi valada. Nimelisi 1000euroseid ja suuremaid annetusi on tulnud palju, kuju enda pinnale enam ära ei mahu, kunstnikud mõtlevad lahenduse. Igal juhul nimed jäädvustame kuju juurde, nii on Laurentsiuse Selts lubanud. Käisin rääkimas Kuusalu valla eelarvekomisjonis ja loodan, kui hakatakse tegema valla kolmandat lisaeelarvet, siis võetakse ka Laurentsiuse Seltsi taotlus arvesse. Ka annetuste kogumine jätkub.“
