Laste tulevik – meie kõigi ühine mure

1362

Krista Aas, Politseiameti kriminaalosakonna juhataja
Oleks hea, kui võiksime täie kindlusega öelda, et iga laps on Eestis kaitstud, kuid paraku see nii ei ole.  Kõige kurvem on, et sageli seab nooruk oma tuleviku ohtu omaenda mõtlematusest.

Eestis on laste ja noorukite õigusrikkumised enamasti seotud alkoholi ja tubaka tarbimisega. Sagedased on ka vargused ja omavahelised kaklused. Ühelt poolt on mõis­tetav murdeeaga seotud nii-öelda piiride testimine ja soov täiskasvanute kombeid matkida.  Samas näitab politseistatistika, et väiksematest õigusrikkumistest saavad pahatihti alguse korduvad ja  raskemad süüteod, mis võivad lõppeda kriminaalkaristusega.  Just seetõttu tuleb tõsiselt suhtuda  ka esmapilgul vähem­tähtsatena näivatesse pisirikkumistesse. Juba ainuüksi fakt, et noorukit on kuriteo eest karistatud, rikub edaspidiseks suure tõenäosusega tema võimalused saada soovitud tööd ja minna välismaale õppima või tööle.

Möödunud aastal kasvas alaealiste toime pandud väärtegude arv 14 protsenti, eelkõige nende noorukite arvelt, kes rikkusid alkoholiseaduse nõudeid. Siiski oleks ennatlik  väita, et alaealised on hakanud järsult rohkem alkoholi pruukima. Pigem on kasv tingitud asjaolust, et politsei pööras alaealiste alkoholi tarvitamisele suuremat tähelepanu ja seetõttu registreeriti rohkem õigusrikkumisi. 

Alkoholi tarvitanud noored on palju rohkem altid ka hiljem ebaratsionaalsetena näi­vatele tegudele, mis võivad halvimal juhul lõppeda surmaga. Väga ohtlik on kas ise purjus peaga autorooli istumine või alkoholist julgust võtnud kaaslase juhitud autoga sõitma minek. Traagiliste õnnetuste ärahoidmise võti  on noorte eneste oskus ohte hinnata ja võimalikule kaaslaste survele vaatamata öelda „ei“.

Just kambavaimu mõjul ja võimetuse tõttu „ei“ öelda jõuavad noored alkoholi ja sigarettide juurest ka narkootikumide proovimiseni. Üsna levinud arvamus, et uimastite tarvitamine on  pigem linnanoorte probleem, ei pea enam paika, sest ka väiksemates asulates leiavad teismelised endale vanemad „sõbrad“, kelle kaudu narkootikumid, enamasti kanep ja vähemal määral amfetamiin, levivad ka maanoorte seas. 

Väga tõsise tendentsina on sagenemas juhtumid, kus alaealised panevad toime narkokuriteo, olles ise narkoaine vahendajaks. Möödunud aastal langes alaealiste arvele ligi kümnendik kõigist Eestis avastatud narkokuritegudest. Pooled Eestis avastatud narkokuritegudest on sooritanud alla 25-aastased, ligikaudu 80protsenti narkootikumide üledoosi surnud inimestest on vanuses 20-40 eluaastat.

Kindlasti peab nende andmete tõlgendamisel silmas pidama, et alaealiste sooritatud kuritegude arv statistikas sõltub sellest, kui palju antakse alaealistega seotud kuritegudest teada ja sellest, kui palju kuritegusid suudetakse lahendada. Siiski ei kavatse politsei suuremate statistiliste näitajate hirmus vähendada oma osa alaealistega seotud õigusrikkumiste menetlemises ja annab oma parima, et tagada igale Eesti lapsele turvaline ja kindel tulevik. 

Kuid ainuüksi politsei tegevusest ei piisa.  Meie laste tulevik saab olla hea vaid siis, kui oma parima annavad kõik, kes laste tuleviku eest otseselt vastutavad – lapsevanemad ja laste lähedased, lasteaed, kool, omavalitsused ja lõpuks ka riik. Kui üks nendest lülidest oma kohustusi ei täida, on teistel sellevõrra raskem.

Eelmine artikkelVargus Raasiku alajaamas
Järgmine artikkelPärispea 750. aastapäeval käis ligi 1000 inimest