Lahemaal elada on privileeg, aga paneb ka suurema vastutuse

744

Kus veel saab inimene kindel olla, et tema kodumaja lähedale ei kerki kõrghoonet, või et see ei jää ette rajatavale maanteele, mille tõttu kaob park, põlispuu või kivikalme ning sellega koos sajandite ajalugu ja pärimus.

Kus veel saab inimene kindel olla, et näiteks linnast tulnud naabrimees ei ehita väljakujunenud puuarhitektuuriga külla klaasist ja metallist suvemaja. Kus veel pole vaja muretseda sellepärast, et elukeskkonda võiks kahjustada mõni keskkonda saastav ettevõte.

Sellise kindluse annab täna vaid looduskaitseala. Ka Lahemaa on looduskaitseala, kuid veidi teistmoodi. Aastaid ettevalmistatud ja 1971. aastal vormistatud Lahemaa rahvuspark oli tookordses Nõukogude Liidus esimene omataoline. See on peaaegu sada aastat hiljem ajast, mil esimene rahvuspark loodi USAs Yellowstone’i, geisrite, kuumaveeallikate ja maalilise Kaljumäestiku rüppe 1872. aastal.

Rahvusparkide erilisus, mida ka Lahemaa rahvuspargi loojad silmas pidasid, peitub selles, et lisaks loodusväärtuste hoidmisele väärib hoidmist ka selle ala kultuuripärand ehk rahvuse pärand – sellest ka sõna „rahvuspark”. Olgu selleks siis ajaloolised ja kultuuriloolised paigad,  maastikud, mille kujundamisel on inimene osalenud või elulaad.

Viimane on kolmest nimetatud komponendist ehk kõige muutlikum osa. Elulaad muutub üldise eluoluga, mis omakorda kujuneb riigi üldises sotsiaal-majanduse arengus. Paradoks seisnebki selles, et kultuuripärandi ja loodusväärtuste hoidmiseks on vaja, et ka väljakujunenud elulaad säiliks. Selline, mis ei koormaks looduskeskkonda, ja sellest tulenevalt ei kahjusta inimese elukvaliteeti.

Selles seisnebki suuresti tänapäeva rahvusparkide, aga ka kõigi teiste looduskaitsealade dilemma – kuidas hoida kultuuri- ja loodusväärtusi nii, et need säiliksid ka järeletulevatele põlvkondadele.

Täna on arutlusele pandud Lahemaa rahvuspargi uuendatud kaitse-eeskiri, mis määrab rahvuspargi eesmärgid ja piiritleb alad (vööndid), kus inimtegevusele on seatud erineval määral piiranguid.

Piirangute seadmine on üks, kuid mitte ainuke osa eesmärkide saavutamiseks vajalikest eeldustest. Keerukama osa moodustavad tegevused, mida tingimata tuleb ellu viia  selleks, et kultuuri- ja loodusväärtused säiliksid. Sellised tegevused lepitakse kokku kaitsekorralduskava koostamise käigus, see on etapis, mis järgneb kaitse-eeskirja kehtestamisele valitsuses.

Vajalikke tegevusi saab kavandada suuresti vaid koostöös kohalike elanikega, sest nende kaasabita ei ole võimalik rahvuspargi eesmärke täielikult saavutada. Niisiis sõltub loodushoid, sh rahvuspargi hoidmine eelkõige koostööst kõigi osapoolte vahel, keda väärtuste hoidmine puudutab ja kellest sõltub.

Suur küsimus on – mida saame teha selleks, et saavutada 1971.aastal seatud Lahemaa rahvuspargi eesmärgid – hoida Põhja-Eestile omast kultuuripärandit ja loodusväärtusi tänastele ja järeletulevatele põlvedele.

Siin peavad selle küsimuse endale esitama nii elanikud ise, kui nende esindusorganisatsioonid (seltsid ja ühingud), arendajad ja kohalikud omavalitsused.

Koostöös spetsialistidega tuleks kõigil asjaosalistel panustada parimate lahenduste väljatöötamisele, mis aitavad kaasa põliste väärtuste hoidmisele. Lihtsaid lahendusi ei ole, kuid koostöö kaudu on võimalik paljugi saavutada.

Kaitseala on eriline ala ja seal elada on suur privileeg, samas aga ka suurem vastutus oma otsuste ja tegude eest, sest nendel on suurem ja pikaajalisem mõju meie rahvuslikule pärandile.