Lahemaa on lahe maa

961

Aastas külastab Lahemaa rahvusparki tuhandeid inimesi, ka on see rahvuslik aare paljude inimeste kodu.  Lahemaa võeti kaitse alla juba 1971. aastal, oleme ta olemasoluga harjunud ning aja jooksul kiputakse unustama, miks ja kelle jaoks me seda erilist ala kaitseme. Kuigi elatakse vaid ühe inimea jagu, ei tohi unustada, et ka meist järgnevatele põlvkondadele tuleb säilitada elamisväärne keskkond koos väärtustega. Rahvuspargiks olemine toetab alalhoidlikku looduskasutust, tutvustab rahvuskultuuri ja loodust ning võimaldab pidevat väärtuste olukorra ja muutuste seiret.
 
Lahemaa kui esimene omataoline
Lahemaa oli esimene rahvuspark Nõukogude Liidus ning eestlaste jaoks oli see võimalus legaalselt rõhutada rahvuslikkust. Lahemaa rahvuspark hoiabki Põhja-Eestile iseloomulikku loodust ja kultuuripärandit.  Seal ringi sõites on võimalik näha Eesti ajalugu – hajakülasid, sumbkülasid, kalurikülasid, vanu talukomplekse, mõisaarhitektuuri, muinasmaastikku, kivikalmeid, ajaloolisi asulakohtasid ja loomulikult maastikku ning loodust oma erivärvides. Lahemaa klindipervel paiknevatel loopealsetel on elatud üle 4000 aasta ning rannakülade kohta on teateid juba 13. sajandist.

Viimne pelgupaik ebapärlikarbile
Lahemaal valitsevad valdavalt okasmetsad, mille vahel voolavad lõhejõed: neist suuremad Loobu ja Valgejõgi. Linde on Lahemaal kohatud 222 liigist – mere-, ranna-, niidu- kui ka metsalinde. Hulganisti leidub kaitsealuseid ja haruldasi taime-, seene-, looma- ja linnuliike – registreeritud on kuue I kaitsekategooria liigi ja 38 II kaitsekategooria liigi elupaigad ja kasvukohad.

Iga päev hävib maailmas üle 100 liigi ning see on tingitud peamiselt elupaikade hävimisest või nende kvaliteedi langemisest. Põhjuseid on veelgi.

Nii on Eestis just Lahemaa  viimaseks elupaigaks  ebapärlikarbile, kes on meie loomastiku suurim haruldus ja kahjuks väljasuremise äärel. Selle haruldase liigi elupaiga­eelistus on ürgselt puhtad, kiirevoolulised ja hapnikurikkad jõed.

Lahemaale on heldelt kive puistatud – ta  on rändkividest rikkaim piirkond kogu Põhja-Euroopa jäätumisalal. Suurim kivikülv asub Käsmu metsas 400 hektaril. Arvukatest rändrahnudest on tähelepanuväärseimad Juminda poolsaarel lebav Majakivi ning Painuva kivi, Tammispea rahn ja Jaani-Tooma Suurkivi Eru lahe ääres.

Lahemaa kaitse-eeskiri on ajast ja arust
Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri kehtestati 1997. aastal. Selle kuraditosina aasta jooksul on paranenud teadmised kaitseala kaitseväärtustest. Lahemaa on rikas haruldaste elupaikade poolest, näiteks vanad loodusmetsad rabamännikutest põliskuusikuteni, rabad ja siirdesood, klint koos pervel olevate loopealsete ja klindinõlval asuvate pangametsadega, liivased ja mudased pagurannad, püsitaimestuga kivirannad jpm. Mõningate kaitsealuste elupaikade puhul suudame loodust säilitada vaid inimese kaasabil, teisel puhul aga peab inimtegevus olema minimaalne. Sellest lähtuvalt on tehtud ettepanekud kaitsekorra muutmiseks. Kaitsekorra muutmisel lähtutakse uuringutest ja seirest, mida Lahemaal on pidevalt tehtud. Nii annavad meile olulist sisendit poollooduslike koosluste, märgalade, samblike, sammalde, seente ja selgrootute inventuur, korduvalt on uuritud kaitsealuseid taimi, kontrollitud lindude pesapaiku ning teostatud soolindude seiret jm. Lahemaa puhul on väga oluline kultuuripärandi aspekt ning selles valdkonnas on  inventeeritud esiajaloolisi väärtusi ning kaitsekorralduskava väljatöötamiseks on tellitud uuring, mis käsitleb eelkõige kultuurmaastikke, rannikualade planeerimise põhimõtteid ning arhitektuuri. Teadmised väärtuste kohta on paranenud ning lähtuvalt tulemustest on korraldatud kaitset nii, et säiliksid kaitseväärtused.

Kehtiv kaitse-eeskiri on jäänud ajale jalgu. Uue kaitse-eeskirja koostamisel tuleb arvestada looduskaitseseadusega ning kohustustega, mis võeti  Euroopa Liiduga liitumisel – tagada  Euroopas väärtustatud elupaikade ning kaitsealuste liikide säilimist. Vahepeal lisandunud teadmiste põhjal tuleb korrastada piiranguid – likvideerida need sealt, kus nad ei toeta kaitse-eesmärkide saavutamist ning on asjatult arengul jalus, ja luua uusi kitsendusi nendele aladele, kus kaitse pole piisavalt tagatud.

Uuendatav kaitse-eeskiri on avalikustamise etapis 
Lahemaa rahvuspargi uut kaitse-eeskirja hakati koostama juba 2002. a. Kaitse-eeskirja koostamise protsessi on kaasatud inimesi nii asutusesiseselt kui ka väljastpoolt. Kaitse-eeskirja eelnõu koostamise töörühmas on eelmisel aastal osalenud Vihula ja Kuusalu vallavalitsus, RMK, maaomanikud ja Keskkonnainspektsioon ning kokku toimus aasta jooksul 7 laiendatud töörühma koosolekut. Oma eksperthinnangu kaitse-eeskirja eelnõule andsid eksperdid Taimo Aasma, Eerik Leibak ning Kaili Preismann koostöös Pille Tomsoniga.

Eeskirja menetluse järgmise etapina toimub praegu avalikustamine ning selle käigus saadeti kõigile 4500 rahvuspargi maaomanikule tähitud teated. Avalikustamine kestab 30. aprillini ning selle perioodi jooksul on kõikidel võimalik esitada Keskkonna­ametile küsimusi ja ettepanekuid kaitse-eeskirja kohta. Peale avaliku väljapaneku lõppemist saadetakse kõikidele kirjadele hiljemalt kahe nädala jooksul vastus. Pärast avalikku väljapanekut korraldab Keskkonnaamet avalikud arutelud, millest antakse teada külavanematele, kohalikele omavalitustele ning info avaldatakse ajalehtedes, kodulehel ja infotahvlitel. Eeldatavalt toimuvad need mais-juunis.

Kaitseala piiridega ning kaitse-eeskirja eelnõuga saab tutvuda Keskkonnaameti Viru regiooni Palmse ja Rakvere kontoris, Harju-Järva-Rapla regiooni Tallinna kontoris, Kadrina, Vihula ja Kuusalu vallavalitsustes ning Loksa linnavalitsuses. Eelnõu tekst ja kaart on veebilehel www.lahemaa.ee. Vastuväiteid ja ettepanekuid Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja kohta saab esitada kirja või e-post teel Keskkonnaametile (Kunderi 18, 44307 RAKVERE, e-post laane-viru@keskkonnaamet.ee) 30. aprillini 2010.