„Uus tase Lahemaal oleksid läbirääkimised kogukonna ja riigi vahel,“ sõnas rahvusvahelisel konverentsil Juminda Poolsaare Seltsi kõneisik, riigikogu liige ARTUR TALVIK.
Kui Palmse mõisas räägiti oktoobri alguses toimunud rahvusvahelisel konverentsil kultuuripärandi kaitsest koostöös kogukondadega, said lisaks keskkonna- ja muinsuskaitsjatele sõna ka kohaliku kogukonna esindajad Marti Hääl ja Artur Talvik Juminda Poolsaare Seltsist.
Mõlema sõnum oli, et koostöö peaks olema paindlikum, rohkem peaks saama langetada otsuseid kohalikest vajadustest lähtuvalt ja nii, et oleks tagatud jätkusuutlik elu Lahemaa rahvuspargis.
Marti Hääl kõneles teemal „Kogukonnakeskne pärandikaitse Lahemaa rahvuspargi kaitsekorralduses“. Artur Talviku teema oli „Millest me räägime, kui me räägime kogukonnast?“.
Konverentsile „Kogukonnad, kultuurmaastikud ja pärand“ kogunesid keskkonna- ja muinsuskaitsjad Eestist, Lätist, Leedust, Suurbritanniast ja paljudest teistest Euroopa Liidu maadest, esinejad oli ka Venemaalt ja Gruusiast.
Konverentsi teine päev oli pühendatud pärandkultuurmaastike majandamisele. Sõna said ka raskeveohobuste pidaja Ennu Tšernjavski Vanakülast ja Sae lambakasvatustalu perenaine Imbi Jäetma Uuri külast.
MARTI HÄÄL: oleme jõudnud uuele tasemele
Tammistu külavanem Marti Hääl kirjeldas oma ettekandes, kuidas hakkas Lahemaa rahvuspargi teemaga rohkem tegelema viis-kuus aastat tagasi, kui maaomanikele saadeti uue kaitse-eeskirja projekt ning algas ka uue kaitsekorralduskava avalik menetlemine.
„See oli kui ärkamise hetk. Nägin oma külas, kuidas löödi käega, arvati, et niikuinii kohalike inimestega ei arvestata. Mul on õigusteaduste taust, sisuliselt tõlkisin keskkonnaametist külarahvale saadetud tekste, mis oli neile kui hiina keel. See on väga suur väljakutse ametnikele kogukondade kaasamisel – et räägitaks lihtsalt ja arusaadavalt. Keerulise juriidilise tekstiga kirjade vahetamine ei meeldi inimestele, olulisematel teemadel tuleks rääkida otse,“ kõneles Marti Hääl.
Ta lisas, et riik peaks õppima järjest paremini lugu pidama maaomanikest rahvuspargis, sest ühishuvi on kaitsta loodust ja kultuuripärandit: „Keskkonnaamet tegi suure hüppe edasi ja jõudis uuele tasemele, kui kaitsekorralduskava menetlemisel hakkas rääkima kogukonnaga, tuli üle 300 ettepaneku, millest osasid arvestati. Aga arenguruumi on. Varasemalt, alates 1971. aastast on käitutud nii, et osadel maaomanikel on senimaani rusikas taskus. Rusikas tuleb taskust välja saada, et koostööst kogukonnaga asja saaks.“
Tammistu külavanem rõhutas, et Lahemaa pärandmaastikud ja traditsiooniline elulaad on seotud eraomandiga ning kogukond peaks olema otsustusprotsessidesse kaasatud, vaid ära kuulamisest ei piisa.
„Kõige olulisem on märgata ja toetada kogukondade initsiatiivi, mis puudutab kultuuripärandit. Näiteks merepääste, mis on toiminud läbi sajandite – meil on taastatud vabatahtlik merepääste. Või rannakeel – see on üks toredamaid näiteid, kuidas ainult kogukonna initsiatiivil saab seda säilitada. Või rannakalandus – Lahemaa rannakalurid ei suuda 1. detsembri hommikul internetis konkureerida piltlikult öeldes Lasnamäe kalastushuvilistega. Eriti kui silmas pidada, et sel ajal ei pruugi meie rannakülades olla elektrit, kuna on sügistormide aeg. Tuleks taastada rahvuspargi rannakaluritele eriõigus ning lubada neil püüda traditsiooniliste vahenditega – ka mõrdade ja nootadega.“
ARTUR TALVIK: luua lahe elamise mudel Lahemaal
Artur Talvik Tapurlast on nimetatud pärandisaadikuks, Eestis on neid kokku seitse. Marti Hääle jutu jätkuks rääkis ka Artur Talvik soovist anda rahvuspargis randlasele eristaatus.
Ta toonitas: „Mis saaks olla parem kui lahe elamise mudel Lahemaal. Rahvuspark kaitseb kultuuripärandit, aga selle osa on kogukonnad. Kõige tähtsam on tasakaal.“
Kui temalt küsiti, kas rahvuspargi olemasolu on kohalikus elus midagi soodustanud, vastas ta, et kui poleks rahvusparki, oleks Juminda poolsaar olnud totaalne suvilapiirkond: „Üks tegur oli kindlasti ka see, et asusime NLi ajal kinnises piiritsoonis. Aga aeg on muutunud, ei saa keskenduda ainult kaitsmisele ja piirangutele, väiketööstuse jaoks ruumide rajamise ärakeelamisele ja muule sellisele. Kui tõrjute kohalikud aktiivsed elanikud siit ära, sest ei võta neid kui partnereid, siis tuleb asemele ülbe suvitaja, kes tarbib siinset kui rekreatsiooniala. Lubage ehitada noortele peredele kodusid sinna, kus see ei kahjusta reaalselt ühtegi taime- ega linnuliiki. Ametkond võiks olla vastutulelikum.“
Pärandikaitse tippekspert: kuidas ühendada säilitamine ja tulevik
Kogukonnakesksest pärandikaitsest kõneles konverentsil ka Luzerni Ülikooli õppejõud Peter Bille Larsen, kes on uurinud õiguslikke aspekte seoses pärandikaitsega.
Keskkonnaameti Viru regiooni kultuuripärandi spetsialist Ave Paulus nimetas teda põlisrahvaste õiguste ja kogukonnakeskse kaitse üheks tippasjatundjaks. Peter Bille Larsen käis konverentsi kolmandal päeval ringsõidus koos selle grupiga, kes külastas Juminda poolsaart ja tutvus poolsaare seltsi ettevõtmistega. Nende teejuht oli Artur Talvik.
„Sõit oli silmiavav,“ kommenteeris Peter Bille Larsen hiljem Sõnumitoojale. „Sain paremini aimu poolsaare inimeste initsiatiivist, et teha seda piirkonda paremaks elukohaks. Kõigil on võimalik neilt õppida. Marti ja Arturi sugused eestvedajad mõtlevad, mida tähendab elada rahvuspargis ja koos rahvuspargiga. Kui mõnes teises piirkonnas ei ole selliseid eestvedajaid, siis näen, et õnneks on teie rahvuspargi töötajad saanud kaitseeeskirja ja kaitsekorralduskava väljatöötamisel koostöökogemuse kogukonnaga ning on huvitatud jätkama kogukondade kaasamise ja nende õiguste teemal.“
Ta kõneles, et maailmas on mitmel pool näiteid sellest, kuidas kaitstav ala ei saaks eksisteerida, kui ei kaitstaks ega austataks kohalike elanike õigusi. Viimase 20 aasta suund on anda kogukondadele õigus kaasa rääkida. „See on diskussiooni koht – kuidas ühendada säilitamine ja kohalik tulevik. See diskussioon peab jätkuma. Mõnikord saab säilituseesmärgid sama hästi saavutada ka paindlikumate kaitsekorraldustega. Tuleks koos arutada, milline on rahvuspargi ja kogukondade laiem visioon – töövõimalused, ressursid, haridus ja muu.“
AVE PAULUS: kogukond on partner
Kultuuripärandi spetsialist Ave Paulus toonitas, et kogukonnad on võtmepartnerid kultuuripärandi määratlemisel, säilitamisel ja tutvustamisel: „Kaitsekorralduskava kultuuripärandi valdkond on koostatud kooos kohalike elanikega. Kultuuripärandi inventuure saavad teha ja tellida kohalikud elanikud. Traditsioonilist elulaadi saavad kanda ainult kohalikud, nad on huvitatud ajaloolise maakasutuse taastamisest. Kuna meil ei ole finantsmehhanisme, et säilitada pärandit, siis tuleb teha koos, omal jõul ja enda kätega. Meil on olnud kümne aasta jooksul sadu kultuuripärandi koolitusi, kus kokku on osalenud 20 000 inimest. Teeme ka tööd, et päästa hävimisohus ehituspärandit.“
Looduskaitse on riiklik ning ka pärandikaitse on riigikeskne, märkis ta. „Samas näitasid kaitsekorralduskava kultuuripärandi valdkonna koostamine ja arutelud, et kogukonnad olid aktiivsed ja osalesid ettepanekutega. Kogukonnad taotlevad arhitektuuripärandi ja elulaadi programme, eriõigusi looduskasutuse ja rannakalanduse osas – need on seni lahenduseta. Nende küsimuste lahendusi otsisime ka sellelt konverentsilt.“
Ta lisas, et 29. oktoobril tuleb Viinistul Lahemaa koostöökogu kultuuripärandi sektsiooni avatud koosolek, kus hakatakse arutama mälumaastike projekti, traditsioonilise rannakalanduse ja looduskasutuse temaatikat. Toimub ka ehitustingimuste infotund.
„Püüdsime tänavu juulis sõnastada Lahemaa traditsioonilise rannakaluri eristaatust, räägime ka sellest. Meil on olnud kogukondadega täiesti uuel tasemel koostöö, tahame sellega jätkata,“ ütles Ave Paulus.
