Kolga muuseumis on näitus „Pulmakombed Kuusalu kihelkonnas” avatud septembri lõpuni.
Kolga muuseumi fondihoidja Ulvi Meier: „Vanasti ei olnud laulatus tähtis, hoopis pulmapidu oli. Pulmad kestsid nädala. Kõige olulisemad olid nooriku tanutamine ja talle põlle ette sidumine. Kui need tehtud, sai pruudist abielunaine.”
Näitus hõlmab rohkem kui poolteist sajandit – alates aastast 1850. Ulvi Meier on pulmatraditsioonide kohta leidnud andmeid Ülo Tedre raamatust „Eesti pulmad” ning Gustav Vilbaste artiklist „Naisevõtmine vanemal ajal Kolga ranna külades Kuusalu kihelkonnas”, mis ilmus 1913. aastal ajakirjas Eesti Kirjandus.
Gustav Vilbaste on kirjeldanud pulmariideid ja – sööke ning üles kirjutanud pulmalaule. Näiteks söödi Kolga rannakülade pulmapidudel kartulisuppi rukkiklimpidega.
Pereloomine algas ehalkäimisest. Kui tekkis plaan tüdruk ära võtta, mindi eelkosja – enamasti läks peigmehe ema uurima, kas noormees oleks vastuvõetav. Siis olid kosjad. Kui need olid edukad ja neiu sai kositud, teatati kirikuõpetajale. Naisevõtt kuulutati kirikus kolmel korral kantslist maha, alles siis toimus laulatus, kuhu mindi kahekesi koos mõne tunnistajaga. Pulmapidude aeg oli sageli sügis, kui saak salves ja liha astjas. Pidulised tõid ka ise moonakotid kaasa.
Enne pulmi pidi pruut tegema usinalt tööd ja panema kokku veimevaka – kinkideks peigmehe sugulastele. Peigmehepoolseid sugulasi nimetati saajarahvaks ning pruudipoolseid andjarahvaks. Neist said omavahel langud. Pruut jagas saajarahvale kindaid, sokke, põllesid. Kui pulmad olid suured ja saajarahvast palju, käisid külatüdrukud pruudil abis neid valmistamas, selle eest kutsuti tänutäheks pulma. Sokid-kindad jagati saajarahvale pulmatraditsioonide lõpus.
Pulmapeol koguti põllelappimise ja muude ettevõtmistega noorpaarile elu alustamiseks raha. Suuremates pulmades saadi sedaviisi kokku kuni sada rubla. Uhke pulmasõit toimus kolmandal või neljandal peopäeval, kui vanemad inimesed olid juba koju läinud ja nooremad veel pidutsema jäid.
Esimesel päeval pidutseti pruudi kodus, siis mindi peigmehe poole. Uskumus oli, et peigmehe koju ei tohtinud noorikut tuua kolmapäeval ega reedel. Peol võeti ohtralt viina, söödi, tantsiti ja mängiti.
Pulma lõputoit oli kapsasupp – kui see lauale toodi, oli selge, et aeg on hakata koju minema. Pulmapeo lõpust anti mõista ka nii, et värske noorik tõi voki keset tuba ning hakkas ketrama.
Uuema aja asjad
Näitus algab Kolga muuseumis loori ja valgest pitsist pulmakleidiga 1970. aastast. Veel saab vaadata pulmakleite 1940. ja 1991. aastast.
Sajandi alguses aga pandi pulmadesse selga rahvariideid. Ühe näitena sellest ajast on muuseumis tantsuõpetaja Maie Orava tädi Elviine Veskari rahvariided Uuri külast.
Esemelist materjali on pulmade kohta praegu veel vähe, kuid Ulvi Meier arvab, et külastajatelt saab huvitavaid asju juurde. Ta toonitab, et ei kutsu üles kõiki tooma oma pulmariideid muuseumisse näha, kuid mõned huvitavad vanad pulmarõivad võiksid veel väljas olla, sest see teema pakub lisaks kohalikele külastajatele huvi ka suvistele välisturistidele. Kõik asjad deponeeritakse ning need saab hiljem tagasi. Kuna ajad on olnud kitsad, on paljud naised õmmelnud oma pulmakleidid ümber. Seetõttu pole muuseumis praegu väljas ka stiilset 1960-ndate aastate kleiti. Ka ei ole leitud kunagist toataime mirti, millega veel mõni aeg tagasi kaunistati kõikide pruutide loore.
Rohkesti on näitusel pildimaterjali pruutpaaridest – nii vanemaaegseid kui ka 30-40 aastat tagasi tehtud fotosid. Enamasti kohalikest inimestest, nimed juures. Ulvi Meier rääkis, kui hakkas helistama ja luba küsima, kas võib pulmafotosid välja panna, olid naised kiiresti nõus, kuid mehed kippusid algul küsima, et kas on ikka vaja. Näha saab ka pulmakutseid ja laululehti.