Kuusalu algklasside „Pöial-Liisi“ etendus vaimustas publikut

4359

SAIMA KALLIONSIVU pani koostöös klassiõpetajatega muusikalavastuses näitlema-tantsima kooli kõik 10 algklassi – kokku üle 200 õpilase.


Lavastaja SAIMA KALLIONSIVU ja kogu algklasside näitetrupp – kokku üle 200 osaleja. Foto Viive Abel

Eelmine nädal oli Kuusalu keskkooli algklassilastele, nende peredele ja õpetajatele eriline, sest möödus teatritegemise tähe all.

Kokku mängiti Venno Loosaare muusikalise kuuldemängu järgi valminud „Pöial-Liisit“ kooli aulas publikule kuuel korral: teisipäeval oli kaks etendust oma kooli õpilastele ja Kolga-Kuusalu lasteaedadele, kolmapäeva õhtul nooremate näidenditegelaste ehk 1.-2. klasside vanematele, neljapäeval kaks etendust taas Kuusalu õpilastele ning Vihasoo ja Kolga lastele, õhtul oli võimalus lavastust vaadata vanemate näidenditegelaste ehk 3.-4. klasside õpilaste peredel.

Esmaspäeval mängiti kogu tükk läbi nii, et kõik osalised olid saalis ja said etenduse algusest lõpuni ära näha. Teiste etenduste ajal ootasid tantsutrupid koos õpetajatega klassiruumides enda etteastet.

Lavastust laialt ei reklaamitud, sest kardeti, et muidu poleks publik saali ära mahtunud.

„Kes teadis, see tuli. Etenduste ajad olid me kooli kodulehel,“ ütles lavastaja Saima Kallionsivu.

Kõige raskem päev oli neljapäev, õhtuks olid lapsed väsinud, kuid vaimustunud üleelatust, samas ka kurvad, et teatrimelu sai läbi. Reede oli kõigile algklassilastele vaba, kooli ei pidanud minema.

Kokku oli lavastusega seotud ligi 300 inimest: üle 200 algklassilapse, kes näitlesid-tantsisid; õpetajad, kes õpetasid tantsud ning juhtisid tantsutruppide liikumist lavale ja sealt ära; laste vanemad ja tuttavad, kes aitasid õmmelda kostüümid. Lisaks paljud abilised, kes kujundasid lava ja saali, tegelesid helitehnikaga ning muude ettevalmistustoimingutega.

Kel õnnestus lavastust näha, need kiidavad ülivõrdes – näiteringi lapsed mängisid muinasjututegelasi väga hästi, tantsutrupid esitasid oma numbrid ilmekalt, kõik sujus sekundi pealt.

Lapsevanem Mari-Liis Sillaste Valklast: „Mul õnnestus istuda vahekäigu juures, tunnetasin tantsijate tulekute-minekute hoogu ja nägin nende keskendunud nägusid. Finaal oli võimas, kui kõik kogunesid publiku ette ja laulsid. Tekkis tõelise ühtse koolipere tunne. Suur tänu vaevanägijaile.“

Ta lisas, meeldis ka see, et organisatoorne pool oli hästi läbi mõeldud: „Meie poeg tantsis pääsukest, koju saadeti väljalõigatud riidelapid, kaasas oli joonis, milline peab esinemiskostüüm olema. Tütar osales nõidade tantsus, etenduste-eelsed riietumised, juuste tupeerimine, make-up võtsid aega, lastel tuli päeva jooksul mitu korda end lavaleminekuks valmis seada. Neljapäeva hommikul olid me lapsed unised, aga leppisime kokku, et teeme ka selle päeva ära. Saadud emotsioon oli pingutusi väärt.“

Maria Antons-Valner Parksi külast saatis Saima Kallionsivule ja oma laste õpetajatele reede hommikul tänutäheks luuletuse. See lõpeb nii: „Näidend oli nõnda kena, nagu ehtne muinasjutt. Ma ei peaks vist häbenema, et mul peale tuli nutt!“

Õnnelik juhus, kuidas lavastaja leidis DVD
Saima Kallionsivu sattus Venno Loosaare „Pöial-Liisi“ DVDd kuulama paar aastat tagasi. Ta jutustas, kuidas lapselaps laulis imeilusat laulu, tema hakkas uurima, kes selle on õpetanud, ning selgus, et lapselapse ema Kristin Kalamees on DVD ümbrise kujundaja, plaat oli neil kodus.

„Armusin sellesse kuuldemängu, muusika hakkas mind kummitama. Tahtsin, et rohkem lapsi saaks sellest osa. Teadsin kohe, et tahan teha sellest näitemängu ja mängida oma algklasside näiteringiga. Siis tekkis idee, et meie algklassid õpivad alati kevadballiks tantsunumbreid, võiksid harjutada tantse hoopis selleks näidendiks. Kevadel rääkisin õpetajate Margit Vungi ja Liivi Vainuga, nad ütlesid, et arutame sügisel uuesti,“ kõneles lavastaja.

Sügisel võttis ta näidendi taas jutuks, kõik klassi- ja ka tantsuõpetajad olid valmis kaasa tegema. Klasside vahel jagati teemad, õpetajad tutvusid muusikaga, hakkasid tantse välja mõtlema. Samal ajal kirjutas Saima Kallionsivu stsenaariumi.           

„Kutsusin rollidesse näiteringi lapsed, osade tegelaste leidmiseks tegime konkursi. Õpetajatega oli tihe koostöö. Käisin tantsutundides, seadsime laste liikumised laval ja treppidel. Samal ajal töötasin näiteringiga. Kui tantsud olid selged, hakkasime harjutama plokkidena – võtsime stseeni ja sinna juurde kuuluva tantsu,“ kirjeldas ta.

Näidendis kasutati kuuldemänguplaadi originaalmuusikat, laulsid professionaalsed näitlejad, Kuusalu näidenditegelased imiteerisid laulmist, sõnalise osa rääkisid ise. Peategelaste laulmisi ja omavahelisi stseene ilmestasid tantsunumbrid: tormasid pöörased maipõrnikad, liikusid õrnad Pöial-Liisid, tulbid, pruudid ja haldjad, kargasid konnad, laiutasid rikkad kuldkettidega mutid, lendasid pääsukesed, keerutasid nõiad, vihisesid sügislehed. 

Et tantsulapsed jõuaksid lavale minna ja sealt ära tulla, miksis Rasmus Merivoo plaadimuusika pikemaks. Ka tegi ta heliefektid – uksekriuksud, koputused.
Helipuldis oli etenduste ajal Sander Rüngenen, valgust seadis Kristiina Rebane. Tantsijaid lubas saali Kristin Parve.


Pöial-Liisi HANNA-STIINA VERNER ja Põrnikas JAKOB MATTIAS OJA.

Kooliraadio kaudu: „Hiireemand aulasse!
Saima Kallionsivu rääkis, et algklassilastega pidi proovid jõudma ära teha tundide ajal, sest paljud sõitsid bussidega koju: „Kutsusin peategelasi proovidesse kooliraadio kaudu – ootame hiireemandat aulasse või prints, palun tule proovi. Kuulsid ja tulid. Kooliraadio kaudu palusin ka noori appi saali sättima, olidki abilised kohal. See on olnud minu jaoks suurim hulk tegelasi, keda näidendis liigutada, ning kõige ulatuslikum meeskonnatöö.“

Ta on rahul, et tantse mõtlesid välja eri õpetajad. Igaühel on oma käekiri, tantsud olid mitmepalgelised.

„Rõhutasime lastele kogu aeg, et olete kõik näitlejad, ka need, kes tantsivad. Lapsed tõesti näitlesid kaasa, tantsud olid ilmekad,“ kiitis lavastaja.

„Meie „Pöial-Liisi“ oli enneolematult suure meeskonna väga hästi sujunud ühistöö. Eraldi tahan esile tõsta näiteringi väikeseid osatäitjaid ja jutustajat lava ees. Nemad kandsid etendust ühest pildist teise. Sündis palju suurepäraseid rolle. Jutustaja oli nagu süda, mis taktis tema tuksus, selles etendus kulges. Näitlejad pidid teda kuulama, et mitte valel ajal lavale minna. On imetlusväärne, et „Pöial-Liisi“ kõik väikesed tegelased suutsid säilitada värskuse ja entusiasmi viimase etenduse lõpuni.“

Kolmapäeva õhtul Kuusalus vaatamas käinud Venno Loosaar: „Mulle oli selline lavastus suur üllatus. Istusin esimeses reas ja itsitasin, nii ägedad lapsed ja milline tegemisrõõm. Läksin puhta lehena, ei teadnud, et kõik olid pandud osalema, tulemus oli super. Palju säravaid silmi ja head tuju. Suur kummardus Saima Kallionsivule, et võttis lavastada.“

Osata hingata mikrofoni
Näiteringi lapsed tõdesid, et on nüüd tunda saanud tõelist näitlejaelu – kui üks etendus lõppes, mindi koolimajas vahepeal vaiksemasse kohta magama. Siis üles ja järgmiseks etenduseks valmis seadma. Kõige rohkem meeldis mängida, kui saalis olid lasteaialapsed – nad elasid väga innukalt kaasa.

Konnamammat mänginud Reelika Tammekivi: „Mõned vanemad arvasid, et meie ise laulame, alles pärast said teada, et liigutasime suud. Venno Loosaar tõi kommikarbi, mõtles, et tavaline näiteringi etendus. Kui nägi, et meid oli nii palju, siis ütles, et igaüks saab natuke šokolaadi kraapida. Proovide alguses oli raske rääkida kõva häälega nii, et kõik kuuleksid. Harjutasime ning nüüd me ei karju, hääl on iseenesest kandvam.“

Pöial-Liisi rollis olnud Hanna-Stiina Verner pidi viibima laval peaaegu kogu 60minutilise näidendi aja. Ta tõdes, kõige keerulisem oli pidada meeles, et hingata tohtis suu kaudu – nina kaudu hingates kostis suu juurde kinnitatud raadiomikrofoni tugev kahin. Sõnadega raskusi polnud, näidend oli peas ja harjutatud sedavõrd palju, et improviseeris tekstiga.

„Nüüd on natuke kahju, et etendused lõppesid. Sain näiteringiga sõpru juurde, osadega ma varem ei suhelnud. Kõik, mis toimus lava taga, oli hästi sõbralik.“

Printsi osa teinud Joosep Mürk: „Näidendiga esinemine sai juba traditsiooniks, kui ära lõppes, oli tunne, et ei oskagi enam midagi muud teha.“

Klassiõpetaja Margit Vunk: „Sellise lavastusega võiks minna ka mujale esinema, aga nii suurt hulka osalejaid on raske liigutada.“

Kogu lavastusest tehakse DVD, selle panevad kokku filmitegijad Rasmus Merivoo ja Kristin Kalamees, kes olid kaameratega kohal mitmel etendusel, et saaks monteerida parimad kaadrid. DVD peaks valmima maikuu keskel.


„Pöial-Liisi“ tegijad

Lavastaja Saima Kallionsivu. Näitlejad: Jutustaja – Ingeli Leivak, Ema – Katriin Rüütsalu, Pöial-Liisi – Hanna-Stiina Verner, Prints – Joosep Mürk, Nõid – Birte Lees, Hiireema – Anette Steinberg, Mutt – Artur Kupp, Põrnikas – Jakob Mattias Oja, Konnamamma – Reelika Tammekivi, Konnapoeg – Lasse Enki Laupmaa, Pääsuke – Helena Aus Ratnik. Kalakesed: Alexandra Antons ja Joanna Roopa. Liblikad: Mari Masing, Kristin Mäits, Anni Riin Lepik, Elina Puusepp. Haldjad: Kelli Vahesalu, Piret Õis.

Tantsud: nõiad – 3. a ja b tüdrukud, õpetaja Ljudmilla Loss; tulbid – 1. a tüdrukud, õp Saima Kallionsivu; konnad 4. a ja b, õp Silvi Mäits; maipõrnikad – 3. a ja b poisid, õp Ljudmilla Loss; sügistants – 2. a, õp Krista Kukk; hiired ja mutid – 2. a ja b, õp Inge Lukme; Pöial-Liisid – 1. b, õp Margit Vunk; kurvad pruudid – 1. c, õp Silvi Mäits; pääsukesed – 1. c ja b, õp Silvi Mäits; haldjad – 1. a,b ja c tüdrukud, õp Eelika Krasmus. Lõpulaul: õp Niina Esko.

Kostüümide valmistamine, tantsurühmade logistika: õpetajad Liivi Vain, Margit Vunk, Hiie Kikkas, Maire Kuuse, Signe Täll, Terje Sats, Ene Soekov, Maarja Sootalu, Katrin Rüütsalu, Kaire Truus, Maret Larionova, Helena Mõisamaa.

Heli: Sander Rüngenen. Valgus: Kristiina Rebane. Uksehoidja: Kristin Parve. Lisalava ehitus: Urmas Mark.

Kooli direktor Vello Sats ja paljud abilised Kuusalu keskkoolist ning etendusele kaasa aidanud emad-isad-tuttavad.