„Kuusalu rannakeele sõnaraamatul“ oli kolm esitlust – 7. juunil Leesil Kolga rannas, 8. juunil Haras ja 10. juunil Viinistul Kõnnu rannas koos Eesti Keele Instituudi teadlastega.
Rannakeele sõnaraamatu koostamise idee autor ja eestvedaja Ene Velström lausus Viinistu kunstimuuseumis esmaspäeval, 10. juunil toimunud esitlust sisse juhatades: „Nädal aega, kui trükisoojad raamatud on sõitnud autos kaasa, tahaks kuulutada kõigile, et sie o tehtüd. Mu süda hüppab rõõmust, et meiega on siin Viinistul ka kõige vanemad randlased ja rannakeele rääkijad Helje Lillepool Pärispealt ja Õie Külmsaar Viinistult.“
Rannakeelt on kõneldud Kuusalu kihelkonna ranna-alal, kokku 13 külas alates Kaberneemest kuni Turbuneemeni. Sel keelel on kolm peamist eripära, mis on omased ka soome keelele: puudub „õ“ täht, pole eesti keele tavapärast vältevaheldust ega ka kaashäälikute palatalisatsiooni ehk peenendust. Helje Lillepool lisas Viinistul, et Pärispea külas on rannakeelel veel üks eripära – „n“ tähte otsekui polekski, kõlab sageli ninahäälikuna. Koostajad
Sõnastikku on kokku pandud viis aastat, idee sündis rannakeele päeval Leesil, kohal oli ka Eesti Keele Instituudi (EKI) keeleteadlane ja murdeuurija Piret Norvik. Ene Velström meenutab, kuidas tookord arutasid omavahel, et rannakeele kohta on EKI murdearhiivis väärt varamu, mis oli kogutud Kuusalu kihelkonna küladest 100 aasta jooksul – kokku üle 12 000 digitaliseeritud sõna. Saja aasta eest räägiti külades enamasti ainult rannakeelt, viis aastat tagasi oli keelekandjaid jäänud 60-70.
Ene Velström: „Olen hariduselt eesti filoloog, käisime tudengina vadjalaste keelt talletamas. Vadja keele oskajaid oli siis 70 ringis ja mõtlesin, kui õudne, kuidas keel ja kultuur sureb. Kui tulime koos abikaasaga 2011. aastal Virvele alaliselt elama ja sain aru, et tema esivanemate keelt oskavad Juminda ja Pärispea poolsaarel kokku veel umbes sama arv inimesi, küsisin endalt, mis on minu võimuses teha selle heaks, et rannakeel ei sureks.“
Algatusgrupiga liitusid Riina Laanetu, Jaan Velström, Maila Velström, Heli Kendra, sündis rühmitus ehk kamppa Rannakiele Üäks. Pandi käima rannakeele jututoad – kutsuti kokku rannakeele oskajad, et keelt meelde tuletada ja omavahel rääkida. Hakkasid toimuma rannakeele tunnid õppida soovijatele. Asuti koguma rannakeele sõnu ja koostama väikseid sõnastikke, töötati välja rannakeele õppeprogramm lasteaialastele ja algklassiõpilastele. Kuusalu vald toetas keeleõpet 740 euroga.
Kui 2014. aasta sügisel sõlmiti EKIga litsentsileping, et saada võimalus kasutada digitaalset arhiivi, asus koostajana tegutsema Piret Norvik, teise koostajana liitus Heli Kendra. Sõnastiku toimetas EKI keeleteadlane Vilja Oja.
Ene Velströmi ja Juminda Poolsaare Seltsi koostöös kirjutati rahataotlusprojektid. Hasartmängumaksu nõukogult saadi 2016. aastal 3000 eurot ning Arenduskoja kaudu 2017. aastal Leader-programmist 4224,60 eurot – toetussummad tagasid sõnade väljavalimise, kontrollimise, selgituste koostamise töötasu teaduritele. Kuusalu vald lisas omaosaluse. Sõnaraamatu trükikulu kattis Emakeele Sihtasutus.
Rannakeele sõnaraamat on EKI väikeste murdesõnastike sarjas kuues. Soome-ugri põlisrahvaste võrgustiku eestvedaja Oliver Loode toonitas Leesi rahvamajas olnud esitlusel, et rannakeele sõnastik on nende seas ainus, mis on sündinud tänu altpoolt tulnud algatusele.
Töörühmas Rannakiele Üäks on Ene Velström, Maila Velström, Riina Laanetu, Heli Kendra, Helje Lillepool, Õie Külmsaar, Milvi Manitski, Jaan Velström, Meeli Lehis, Elsa Krönström, Nelli Randmaa ja Epp Külmsaar.
Sõnaraamatu esialgne trükiarv on 500. Sõnastikku osta raamatupoodidest, Viinistu kunstimuuseumist, Leesi poest, Hara sadamast, Kolga galeriist, Loksa raamatukogust, Kuusalu rahvamajast. Digitaalse sõnaraamatu leiab EKI sõnastikusüsteemist EELex.