
Harjumaa looduslike pühapaikade töörühm tutvustas Kuusalu kihelkonnas tehtud tööde tulemusi.
Rihumägi, Silmaallikas, Härjakivi, Kahala järve hiiemets, Tülivere tamm, nelja kuninga kivi, Saunja hiielepik – Harjumaa looduslike pühapaikade töörühm uurib Kuusalu kihelkonna läänepoolse osa tuntud ning vähetuntud pühapaiku ning ootab kohalikelt nende kohta lugusid ja täpsemaid andmeid.
Jaanuari lõpus tutvustasid arheoloog Gurly Vedru, loodusteadlane Krista Karro ning muinsuskaitseameti ajalooliste ja looduslike pühapaikade koordinaator Maria Smirnova Kuusalu rahvamajas töörühma tulemusi. Publikut oli palju, lisaks kohalikele ka Eesti Loodusgiidide Ühenduse liikmed, kes pidasid enne arutelu rahvamajas oma aastakoosolekut.
Gurly Vedru rääkis, et alates möödunud suvest kuni käesoleva aasta suveni on tegemisel Harjumaa ajalooliste looduslike pühapaikade inventuur arhiivimaterjalide põhjal. Allikad on pärimusteated Eesti rahvaluule arhiivist. Töö tellis muinsuskaitseamet, tegema asus OÜ Tige Tikker, kes palkas töörühma folkloriste, arheolooge, etnolooge. Igas uuritud kihelkonnas on plaanitud teabepäev kohalikega. Gurly Vedru märkis, et Kuusalu kihelkonnas jäi välja Lahemaa rahvuspark, mida on põhjalikult uurinud ja raamatu avaldanud Ahto Kaasik. Põhiosa Kuusalu kihelkonna pühapaikadest asub just seal.
Kahalast Jõelähtmeni
Töörühma ülesanne oli uurida ala Kahala järvest Jõelähtme kihelkonna piirini. Arhiiviandmete ja inimeste lugude põhjal on plaanis pühapaigad maastikul üles leida, kaardistada ning vaadata, mida neist võiks võtta kaitse alla.
Gurly Vedru tõdes, et ülesanne pole sugugi lihtne, sest kohanimed ja kohad on aja jooksul muutunud, ajaloolised kaardid on erineva infoga: „Tekste on palju, aga ka jutustajaid. Igaüks paneb rõhku erinevatele asjadele. Peame kokku klapitama lood, mis käivad sama paiga kohta.”
Ta täpsustas, et looduslikud pühapaigad on eestlastel tavaliselt puud, kivid, aga ka erilise vaimse tähendusega maa- ja veealad.
Kuusalu kihelkonnast leidis töörühm 110 pärimusteksti, mida on Gurly Vedru sõnul päris palju, Jõelähtme kihelkonnas on tekste 46.
Rohkelt on tema sõnul lugusid Lahemaalt, kus rannapiirkond on meelitanud uurijaid ja folkloriste läbi aegade. Ülejäänud Kuusalu kihelkonna tuntumate paikadena nimetas Gurly Vedru Kahala järve ja selle ümbrust. Rihumäge Kiiu ja Kuusalu vahel, ajaloolist Kaberla küla.
Ta sõnas, et mõne paiga leidmine on aga väga keeruline: „Näiteks ei tea me täpselt, kus on Pühamäe talu Kõnnu vallas Järvi külas. Ka Koitjärve küla hiiekuusiku kohta teame, et see on sooga ümbritsetud kuuseküngas, mida on väga raske leida. Eriti hull on aga Kose vallas, teame, et seal on üks püha kuusk, mis kasvab kuusikus.”
Kuusallu arutelule tulnud rahvas pakkus veel pühapaikasid – Kuusalu Silmaallikas, mis algselt hävis maaparandusega, kuid ilmus kusagil samas taas välja, Kuusalu kiriku tagune hiis, mida enam ammu ei ole, Suure-Vaga ohvrikivi Sõitme külas, Hirvli hiiemägi, Saunja hiielepik, Kuusalu küla pangaserv ja fossiilsed põllud kuni Valklani, Kärsamäe kultusekivi, Joaveski kiigeplats, Kordejaani mitmeharuline tamm, Kuusalu ohutornimägi.
Müstiline trussikupuu
Gurly Vedru jutustas, et töörühm käis uurimas Rihumäge, kust on tulnud 7 pärimuslugu, mis kõnelevad Rihu Ämmast, pulmarongidest, varandusest: „Jutud käivad eri suuruste alade kohta, seega ei tea, kui suur on rahvapärimuses Rihumäe ala.”
Ta lisas, et Rihumäe teeristis on tähistatud kivikalme, kuid pärimuses mainitakse ka, et seal mäenõlval, kus asub praegu kortermaja, oli kuusemets ning röövlid varitsesid Vana-Narva maanteel reisijaid.
Loodusgiid Maie Itse rääkis, et tema kõige põnevam leid on 1990ndate aastate lõpus Kalevi-Liivalt läbi metsa Valklasse matkates avastatud puu, kus oli erinevast ajast sadakond paari meeste trussikuid: „Tegin sellest foto ja kandsin oma matkadel kaasas, et äkki keegi oskab selgitada. Kord üks vanahärra ütles, et on sellest traditsioonist kuulnud, kuid ei uskunud, et see on tõsi. Mehed olevat teatud kuufaasi ajal läinud puu juurde, kuhu ei viinud ühtegi teerada. Tuli leida puu, lausuda sõnad ning riputada sinna oma aluspüksid, siis puu aitavat. Kui käisime kunagi hiljem puud otsimas, oli piirkonnas tehtud raiet ning puu ilmselt maha võetud.”
Kaisa Linno Kolgakülast kõneles, et kõik külaelanikud teavad Kullakannu kivi, mis asub Kullakannu soos, see oli üks esimesi kive, mis 1941. aastal ümbruskonnas kaitse alla võeti: „Kui hiljem tuli uus kaitsealuste objektide register, kandus sama nimi teisele kivile – Kolgaküla rahvamaja taga olevale Härjakivile. Oleme palunud registrit muuta. Kullakannu kiviga on seotud lugu, et talupoeg põgenes kullast kannuga ja peitis end rabas. Härjakivi juures olla aga hukka saanud mees, kes läks härgadega koju, seal puhkama jäi ning kivi talle õnnetult peale kukkus.”