Kuskil käib kogu aeg sõda

1024

KATRIN SAKS, Eesti Lastekaitse Liidu presidentRahu on suur sõna ja vastandub meie teadvuses enamasti sõjakoledustele kuskil kaugel, näiteks  Afganistanis. Kui räägime „koolirahust“, siis tundub selline vastandamine kohatu, kuigi nii mõnegi koolijütsi jaoks võib iga uus päev kujuneda otsekui lahingusse minekuks. Koolisõjast rääkimist õigustavad ohvriterohked tulistamise juhtumid.

Just seetõttu tuleb ka rahule koolis erilist tähelepanu pöörata. Traditsiooniline koolirahu projekt ongi selleks, et saavutada üheskoos turvaline ja sõbralik koolikeskkond. Lapsed ise võtsid endale kohustuse olla sallivamad, aidata üksteist ning hoiduda vägivallast. Oluline on, et koolid tunnistaksid probleemide olemasolu ning lapsed ise aitaksid neid lahendada. Paraku paljudes kohtades ei taheta endiselt tõele näkku vaadata.

Tallinna Ülikooli teadlaste kogumik „ Eesti kool 21. sajandi algul: kool kui arengukeskkond ja õpilaste toimetulek” pöörab tähelepanu koolikliimale laiemalt. Autorite läbiviidud küsitluse kohaselt tunnistas kaks kolmandikku õpilastest, et on viimase poole aasta jooksul kedagi kas kiusanud või narrinud, aga enda suhtes möönis vägivalla tarvitamist vaid viiendik. Huvitav vastuolu, mis näitab soovi näida tugevamana ja vastab ühiskonna üldisele trendile. Teadlaste töö andis veel ühe huvitava tulemuse. Nad purustasid müüdi, et koolikiusamine on suurte linnakoolide probleem. Üks võimalik seletus on suurem sotsiaalne ebavõrdus maal, sest kurjus käib käsikäes vaesusega.    
  
Minu noorusaja õudusunenägude hulka kuulusid pildid tuumasõjast. Küllap mõjutasid seda nii arvukad sõjafilmid kui ka jutud meid ümbritsevatest vaenlastest. Õnneks olid minu lastel teistsugused unenäod, aga nüüd oleme jõudnud teises äärmusesse ja võtame rahu ehk liigagi enesestmõistetavalt. nagu. Võtame kui midagi meile antut, nagu NATO lennukeid meie taevas. Ja seda vaatamata sellele, et televiisor toob iga päev kaadreid reaalsest sõjast ja selle ohvritest ning keerulistest rahvusvahelistest suhetest. Paraku kinnitavad seda ka uuringud. Vastates Eurobaromeetri  küsimusele, „Mis on teile personaalselt kõige olulisem väärtus?“, asetubki esikohale rahu (45%), seejärel inimõigused (42%) ja austus elu vastu (41%). Aga põhikoolide lõpuklasside õpilaste küsitlus Eestis, Soomes ja Venemaal toob välja, et kuigi kõigi kolme riigi rahva kannatused viimases sõjas olid tohutud, väärtustavad tänased noored rahu erinevalt. „Elu sõdadeta“ oli soomlastel ja venelastel tähtsusjärjekorras vastavalt 2. ja 3. kohal, aga eestlastel alles 14. kohal!

Kuigi siiralt loodan, et see ei tähenda tegelikult rahust mittehoolimist, pigem, et sõda ei peeta reaalseks, näen samas lünka meie laste väärtuskasvatuses. See saab alguse just meie „pisikesest maailmast“, lähisuhetest ja sõpradest, aga ka respektist teiste  Ühes asjas võib kindel olla – maailmas jagub alati neid, kes on valmis sallimatust oma huvides ära kasutama.