Kunst­nik And­rei Je­go­ro­vi maa­lid Keh­rast

ANNE ORUAAS

Aru­kü­las Ka­ra­pi­ku ta­lus män­gi­tak­se tänavu suvel MTÜ Tuu­le­kell eest­võt­tel Loo­ne Ot­sa ja Er­ki Au­le näi­den­dit „Nas­si Sass ja te­ma vend”. Sõ­nu­mi­too­ja tut­vus­tas eten­du­st ja te­ge­la­si 15. juu­ni le­he­numb­ris. Omalt poolt li­san soo­vi­tu­se kind­las­ti vaa­ta­ma min­na, kel veel nä­ge­ma­ta.

Ees­ti kuns­ti­luk­ku on kurt­tumm kunst­nik And­rei Je­go­rov (1878-1954) läi­nud eel­kõi­ge oma võr­ra­tu­te tal­ve­maas­ti­ke­ga. Kuns­ti­tead­la­ne Bo­ris Enst on kir­jel­da­nud Je­go­ro­vi tal­ve­maa­le: „Põh­ja­mai­selt hall tae­va­võlv, var­ju­roh­ked lu­mi­sed väl­jad, taa­mal si­ne­tav tu­me mets ja sin­na suun­duv tee loo­vad de­ko­ra­tiiv­su­se, mis tu­le­neb loo­du­sest en­dast kui ku­jun­di­te ja tun­ne­te am­men­da­ma­tust lät­test.“ (Bo­ris Enst. And­rei Je­go­rov. Elu ja loo­ming. Tal­linn 1987, lk 31)

Vä­hem tea­da on aga, et And­rei Je­go­rov, kel­le tööd mak­sa­vad prae­gu oks­jo­ni­tel tu­han­deid, on jääd­vus­ta­nud oma maa­li­del ka Keh­rat.

Ho­ri­zon Tsel­lu­loo­si ja Pa­be­ri ASi ad­mi­nist­ra­tiiv­hoo­ne ehk te­ha­se kon­to­ri tei­sel kor­ru­sel ava­neb tre­pist üles mi­ne­ja­le suur maal (87 x 166 cm), mis ku­ju­tab vaa­det te­ha­se­le tei­selt poolt jõ­ge. Kunst­nik on pan­nud pil­di­le ni­meks „Vaa­de vab­ri­ku­le“. Te­gu on Je­go­ro­vi loo­min­gus ta­va­tu mo­tii­vi­ga, sest te­ma üld­tun­tud ja muu­seu­mi­des ole­va­tel maa­li­del po­le töös­tust ku­ju­ta­tud. On küll lin­na­vaa­teid – Tal­linn, Ku­res­saa­re, Pär­nu.

Maa­li all pa­re­mas nur­gas on Je­go­ro­vi si­ga­na­tuur ja aas­taarv 1939. Pilt on su­vi­ne, see­ga val­mi­nud aas­ta pä­rast te­ha­se käi­ku­lask­mist. Võib-ol­la oli­gi nii, na­gu on ole­ta­nud raa­ma­tu „Pints­li­ga tõm­ma­tud lin­nad“ au­to­rid, et pilt tel­li­ti kunst­ni­kult te­ha­se esi­me­seks sün­ni­päe­vaks. (Aa­vo Kokk ja And­res Ei­lart. Pints­li­ga tõm­ma­tud lin­nad. 2012, lk 60)

Maal on jõud­nud taus­ta­pil­di­na pres­si­fo­to­de­le, sest te­ha­se oma­ni­kel on ta­vaks just sel­le ees pil­dis­ta­da koos oma täht­sa­te kü­la­lis­te­ga. Neil fo­to­del on olu­li­sed ini­me­sed, mit­te taust.
1950. aas­tal mõis­te­ti koos pal­ju­de teis­te ees­tiaeg­se­te kunst­ni­ke­ga huk­ka ka And­rei Je­go­ro­vi loo­ming kui sots­rea­lis­mi nõue­te­le mit­te­vas­tav. Te­ma 1935. aas­tal Va­ba­dus­sõ­ja tee­ma­lis­te teos­te kon­kur­sil esi­ko­ha päl­vi­nud „Rat­sa­rün­nak“ tõe­näo­li­selt hä­vi­ta­ti. Või­ma­lik, et te­ha­se maa­li pääs­tis ko­li­kamb­ris­se saat­mi­sest kunst­ni­ku ve­ne­pä­ra­ne ni­mi, aga ka see, et pil­dil on ku­ju­ta­tud Keh­ra sul­faatt­sel­lu­loo­si te­has nii ära­tun­ta­valt, et liht­salt ei raat­si­tud „ko­dan­list igan­dit“ mi­ne­ma vi­sa­ta. Kokk ja Ei­lart: „Nüüd aga vaa­da­ke maa­lil ot­se korst­na­le. Tae­vas si­ni­ne, toss must, pil­ved val­ged. Si­ni­must­val­ge. Võib-ol­la ju­hus. Aga võib-ol­la vis­kas Je­go­rov mee­le­ga vi­gu­rit. Või oli te­ge­mist liht­salt sä­her­du­se tel­li­mu­se­ga. Aas­ta hil­jem lan­ge­ta­ti Tal­lin­nas Pi­ka Her­man­ni ti­pus Ees­ti lipp ja ase­me­le läks pu­na­ne… Je­go­rov pi­gis­tas igast mo­tii­vist mak­si­mu­mi.“

Et sel­li­ne pilt ole­mas, po­le ju sa­la­dus, aga näi­nud on need, kel te­ha­se kon­to­ris­se as­ja ol­nud töö pä­rast või kü­la­li­se­na, eel­ne­va kok­ku­lep­pe­ta maj­ja sis­se ei pää­se. Vä­ga pal­jud ini­me­sed on enam kui 80 aas­ta jook­sul pil­ti näi­nud ja te­ha­se ära tund­nud. Isea­si, kui pal­ju on tead­vus­ta­tud, kel­le maa­li­ga on te­gu.

Ees­ti Kuns­ti­muu­seu­mi fon­dis on And­rei Je­go­ro­vi 41 maa­li, mi­da on või­ma­lik muu­seu­mi ko­du­le­hel di­gi­ko­gus vaa­da­ta. Muu­seu­mi­de in­fo­süs­tee­mi MuIS kau­du saab nä­ha ka teis­te muu­seu­mi­de oman­du­ses ole­vaid pil­te. 1936. aas­tal val­mi­nud õli­maa­li „Jõe­maas­tik ma­ja­de­ga“ kir­jel­dus di­gi­ko­gus on sel­li­ne: „Eest ta­ha suun­duv jõ­gi. Va­sa­kul kal­dal kuu­sed ja ma­da­la­mad leht­puud. Pa­rem­pool­sel kal­dal ees ri­da hoo­neid, ta­ga leht­puid.“ Pil­di suu­rus 59 x 84 cm.

Esi­me­sest pil­gust pil­di­le on sel­ge, et te­gu on vaa­te­ga Keh­ra raud­tee­sil­lalt üles­voo­lu. Prae­gu­seks on muu­tu­nud nii pal­ju, et va­sak­pool­set tu­me­dat hoo­net ei ole enam, hä­vis tu­le­kah­jus 1990. aas­ta­te al­gul. See oli ühe­kor­ru­se­li­ne kol­me kor­te­ri­ga puu­ma­ja, kus ela­sid rii­gi­mõi­sa amet­ni­kud, na­gu näi­teks raa­ma­tu­pi­da­ja, tal­li­mees, loo­ma­toh­ter jne. Sa­mu­ti po­le enam lau­ta jõe­kal­dal. Tol ajal oli igal pe­rel ka oma loo­ma­pi­da­mi­ne – lehm, si­ga, ka­nad. Pa­rem­pool­ne he­le hoo­ne oli mõi­sa töö­lis­te pae­ki­vist saun, kus elas ka ühe lüp­si­nai­se pe­re. See on nüüd elu­ma­jaks üm­ber ehi­ta­tud ja näeb mõ­ne­võr­ra teist­su­gu­ne väl­ja. Aga jõe­käär on ik­ka sa­ma ja al­les on pil­di kes­kel ole­vad iid­sed tam­med, mis pei­da­vad Keh­ra mõi­sa här­ras­te­ma­ja, mi­da pa­re­mi­ni tea­tak­se en­di­se haig­la­na.

Mis as­jao­lu­del kunst­nik Keh­ras käis, po­le täp­selt tea­da. Olen kuul­nud jut­tu, et Keh­ras ela­sid te­ma kurt­tum­mad sõb­rad, ke­da ta kü­las­tas. Või­ma­lik, et oli­gi nii. Sel­gu­se saa­mi­seks peaks uu­ri­ma kunst­ni­ku päe­vi­kuid.

Need on kaks prae­gu tea­da ole­vat Je­go­ro­vi pil­ti Keh­rast. Po­le vä­lis­ta­tud, et neid on ole­mas veel­gi kus­kil era­kä­tes, sest oli ju kunst­ni­kul kom­beks oma pil­te kin­ki­da ja ta te­gi pal­ju tel­li­mus­töid.