Küla­lii­ku­mi­ne Ala­ve­re moo­di

235
VALDO SÖÖT.

VAL­DO SÖÖT

Suur mu­re on hin­ges, mis ei ma­hu mi­nu sis­se ära. Mu­re on just Si­nu pä­rast, Ala­ve­re ela­nik. Mis on Si­nu­ga juh­tu­nud!? Tu­le­tan meel­de, et Ala­ve­re on kü­la, mit­te linn. Lin­nas on va­riant jää­da ano­nüüm­seks, mär­ka­ma­tuks, üks­kõik­seks, hoo­li­ma­tuks. Väi­ke­ses kü­la­ko­gu­kon­nas ei to­hi le­vi­da suh­tu­mi­ne, et mi­nu mu­red lõp­pe­vad mi­nu vä­li­suk­sel. See ei ole jät­ku­suut­lik.

Ees­ti ini­me­ne on muu­tu­nud aas­ta-aas­talt em­paa­tia­või­me­li­se­maks. Prae­gu kas­vab va­ba­taht­li­kke maa seest väl­ja na­gu see­ni pärast vih­ma. Kä­sil on sa­du pro­jek­te Uk­rai­na põ­ge­ni­kest kuni pääst­kem kon­na­de­ni. Olen täies­ti kin­del, et ka Ala­ve­re kü­las lei­dub ini­me­si, kel pü­si­kor­ral­dus mõn­da hea­te­ge­vus­lik­ku MTÜs­se, või käi­vad va­ba­taht­li­kuks. Miks on siis nii, et Ala­ve­re ava­lik­ku ruu­mi tu­leb ke­va­del hea­kor­ras­ta­ma 10 ini­mest? Su­vel su­lis­ta­vad lap­sed küm­ne­te kau­pa Ala­ve­re uju­mis­ko­has. Aga mis saab, siis kui Si­nu laps as­tub jal­ga pu­de­li­põh­ja, mil­le Si­na oma üks­kõik­su­sest ke­va­del mit­te väl­ja tul­la, ko­ris­ta­ma­ta jät­sid? Siis on süü­di kõik tei­sed. Pom­miauk, mõt­te­tu kol­gas, hoo­li­ma­tu val­la­va­lit­sus ja nii eda­si – siis on kuul­da just neid hin­nan­guid. Mi­da oled tei­nud Si­na konk­reet­selt, et Ala­ve­re oleks tur­va­li­ne, hea ja ilus elu­paik? Mui­du­gi, maks­nud mak­se ja ol­nud sea­du­se­kuu­le­kas. Pa­ra­ku on se­da kü­lae­lus vä­he.

Kü­la peab hoid­ma kok­ku, kü­la peab aren­da­ma ühes­koos. An­da oma pa­nus Ala­ve­re aren­gus­se on aua­si. Püs­ti­ta­da mõ­ni ra­ja­tis, is­tu­ta­da puu, ge­ne­ree­ri­da idee, mis teos­tub kas­ või al­les 10 või 20 aas­ta pä­rast. See on pü­siv väär­tus, mi­da saab seos­ta­da Si­nu­ga, ka pä­rast Sind. Jät­ta en­dast ma­ha jälg, mil­le üle saab Si­nu laps uh­ke ol­la. Sõi­dad lä­bi kü­la ja vaa­tad, see li­pu­mast on mi­nu pai­gal­da­tud. Siin oli ku­na­gi ti­he võ­sa, nüüd on män­gu­väl­jak. Need puud is­tu­ta­si­me 2022. aas­ta ke­va­del ja näe kui ilu­saks on need sir­gu­nud. Kas po­le mit­te sü­dant­soo­jen­dav?

Prae­gu sõi­dad Sa lä­bi kü­la ja vaa­tad, mis ku­ra­di võ­sa, mis pa­ga­na prü­gi­mä­gi siin tee ää­res on, miks ei suu­de­ta mu­ru nii­ta, miks ei ole park­laid. Ja nii eda­si, ja nii eda­si. Aga kui Sa se­da mõt­led, ei jõua see teos­tu­se­ni. Sa pead tu­le­ma väl­ja, siis kui kü­la kut­sub. On va­ja­lik lüüa kaa­sa kü­la koo­so­le­ku­tel, aju­rün­na­ku­tel, idee­kor­je­tel, kü­sit­lus­tel ning kü­la kor­ral­da­tud et­te­võt­mis­tel. Ma vä­ga pa­lun, et Sa mõt­lek­sid mu ju­tu­le, kas ­või kor­ra, just neil het­ke­del, kui Sul­le tun­dub, et Ala­ve­re on pom­miauk, nõ­me kol­gas või muud tao­list.

Ala­ve­re vää­rib või­ma­lust ol­la hea ja tur­va­li­ne elu­kesk­kond. Kü­la­selts ja kü­la­va­nem vää­ri­vad Si­nu toe­tust sel­lel ras­kel ja ok­ka­li­sel teel. Ol­gu siinko­hal ka väl­ja too­dud need tub­lid, kes võt­sid vae­vaks kor­ral­da­tud tal­gu­päe­val käed kül­ge lüüa. Suur tä­nu tei­le An­na Ni­lisk, Hei­di Pet­ti­nen, Sii­ri Lau­ta, Hei­vi Mii­len, Pee­ter Loik, Ja­nec Pär­na, Al­lan Vaik­sa­lu, Ran­nar Malk ja Tar­vo Ma­ri­puu.

Eelmine artikkelPäästeteenistuse aumärgid Ida-Harju päästjatele
Järgmine artikkelMTÜ Aren­dus­ko­da hak­kab koos­ta­ma uut st­ra­tee­giat