OSKAR HELDE, Kuusalu keskkooli eesti keele ja kirjanduse õpetaja:
„On olnud huvitav aeg. Esimesed paar nädalat oli väga rasked ja stressirohked, tuli enda ja õpilaste jaoks uued töökeskkonnad selgeks saada. Edaspidi läks kergemaks, olen osavam laste jaoks ülesandeid üles panema ja juhendeid juurde kirjutama ning osa selgitusi saab juba kopeerida.
Õpetan 6.-8. klassi õpilasi. Tunnid on koolis tunniplaani järgi esmaspäevast kolmapäevani ning neljapäeval ja reedel tegelen ülikooliõpingutega. Distantsõppe esimestel nädalatel olid tööpäevad pikad, esmaspäevast reedeni tegin õpetajatööd hommikust kuni kella kaheksa-üheksani õhtul. Oli vaja lastele vastata, selgitada tehnilisi küsimusi, aga nüüd nad teavad, millistele linkidele ja nuppudele vajutada. Paaril viimasel nädalal olen neljapäeval ja reedel juba saanud oma ülikooltöid teha.
Olen õpilaste jaoks kokku pannud kümmekond õppevideot. Kirjanduses proovisin leida eri ülesandeid. Näiteks palusin teha inventuuri oma koduses raamatukogus, panna kirja kõige paksema, vanema, põnevama, vanematele tähtsama raamatu ning leidma, mida tahaks läbi lugeda ja see oleks järgmise kuu kohustuslik kirjandus. Üks ema kirjutas, et nii põnev oli, vaatasid koos lapsega koduse raamaturiiuli läbi.
Silmadele on internetikeskkondades õpetamine ja vastuste kontrollimine olnud suur koormus. See-eest hääl nüüd puhkab, kui räägid kolmel päeval järjest 8 koolitundi klassi ees, on suhtlemisest ja rääkimisest väsimus. Emakeele ja kirjanduse õpetajate digifoorumist leidsin hea idee, andsin ka oma õpilastele ülesande seada raamatud üksteise peale nii, et raamatuselgadele trükitud pealkirjadest saaks luuletuse.
Olen kahendandike klassijuhataja, iga nädal on meil video vahendusel klassijuhatajatund. Ka eesti keele õpetamiseks teen videotunde Zoomi kaudu, enamasti on nii-öelda täismaja, 20 õpilasest 18 ikka tulevad vestlusesse, mõni küll magab vahel sisse või liitub poole pealt. Lapsed ei kurda distantsõppe üle, oskavad juba aega planeerida. Kasutan õpilaste kodutööde üleslaadimiseks Google Classroom´i. Esialgu saadeti kodutööd e-kirjaga, postkast oli kirjadest ülekoormatud, nüüd saab iga õpilane oma lingi.“

KAJA ARUSALU, Aruküla põhikooli 2. klassi õpetaja:
„Esimesel nädalal üritasime anda endast maksimumi. Päev läbi vältavad videokõned panid peale suure pinge ja kurnasid kõvasti. Siis tuli kõik rahulikumalt läbi mõelda ja õppida tõhusamat nii ajalist kui sisulist planeerimist. Sai kehtestatud ajalised piirid videovastamisteks. Võtan õpilaste kõnesid vastu hommikupoolikul kella üheni ja õhtul kuuest seitsmeni, et ka päeval tööl käivad vanemad saaksid võimaldada lastel arvutis vastata. Rõhu panime põhiainetele. Kunsti ja muusikat teeme ka, aga Zoomi tunnid on pigem matemaatikas, mis on kõige raskem.
Võtmesõnad selles olukorras toimetulekuks on algklassilaste jaoks perekonna tugi, ülesannetele loominguline lähenemine. Olen avastanud nii endas, lastes kui lapsevanemates üllatuslikke külgi, mis tavaolukorras oleksid jäänud varjule. Vanemad on väga toetavad, koostöö on tihe, nad on nõus kõiges kaasa lööma. Olenemata sellest, et neil on topeltpinge, tulevad mu ideedega kaasa, pakuvad oma lahendusi, toetavad positiivsete sõnumitega, kodutööna valminud projektid on lausa täiuslikuks viimistletud enne, kui neist tehakse foto või video. Kui saadan lingi liblika voltimisest, saan tagasi fotod, kus on neist tehtud kompositsioon. Palju on olnud toredaid asju, mida klassiruumis polekski teinud. Näiteks palusin teha fotojahti või kirjutada luuletus teemal „Koroonaga kodus“.
Kahes klassis annan ka muusikatundi. Alguses püüdsin teha Zoomis, aga see on ajalise intervalli tõttu raske, koos laulda ei saa. Oleme teinud nii, et mina laulan mingi rea klaveri või ukulele saatel ette, lastel on arvutimikrofonid kinni ja laulavad kaasa, nemad mind kuulevad, mina neid mitte. Saadan neile ka linke rütmiharjutustega. Kui palusin viisistada ühe kevadluuletuse ja mõelda juurde saade, kasutati saateks igasuguseid pille alates taignakaussidest kuni vaasideni välja.
Kõige rohkem tunneme lastega puudust vahetust kontaktist ja silmast silma suhtlusest. Kui enne ei saanud algklassiõpetaja sageli ka vahetunni ajal klassist lahkuda, sest lastel oli palju rääkida ja küsida nii isiklikel teemadel kui maailmaasjadest, siis videotunnis seda teha ei saa. Saame hakkama, aga muidugi tahaksime kõik kooli.“

BIRGIT NURMIK, Kuusalu keskkooli tugikeskuse juhataja ja HEV koordinaator:
„Tulin Kuusalu kooli tööle sügisest, õppisin esmalt kooli ja inimesi tundma. Distantsõppe periood on aidanud saada tugikeskuse töötajatel omavahel lähedasemaks ning õpetajate, klassijuhatajate ja tugikeskuse koostööd paremaks. Omavaheline suhtlus ja infovahetus on tihe. Ning kui tavapärase koolitöö ajal suhtlesime rohkem õpilastega, siis nüüd on suurem rõhk suhtlemisel lapsevanematega, nemad on meie koostööpartnerid number üks.
Kuusalu kooli tugikeskuses töötavad veel vanempsühholoog Astrid Rõuk, noorempsühholoog Krislin Raik, õpiabiõpetaja Ene Soekov, eripedagoog Piret Kukk, sotsiaalpedagoog Elle Alliksaar ja abiõpetaja Raili Randmaa. Kui eriolukord välja kuulutati, oli meie põhiküsimus, kuidas tugikeskus saaks aidata sellises õppetöös kogu kooli ja hoida silma peal õpilastel, kes vajavad kodusõppel tuge.
Esimese nädalaga töötasime välja süsteemi, igale tuge vajavale õpilasele on määratud oma juhtumikorraldaja, infot sisestatakse ühisesse andmebaasi, mida näevad kõik tugikeskuse kolleegid. Nimekiri abivajavatest õpilastest täienes pideval, nimesid lisasid aineõpetajad ja klassijuhatajad, või andsid teada, kellega on probleemid lahenenud. Tänu sellisele koostööle ei ole meie koolis ükski õpilane distantsõppega päris niiöelda ära kadunud, kuigi raske on eelkõige just neil õpilastel, kellel pole praeguses olukorras õppimiseks kodust tuge. Mõnel juhul oleme kaasanud ka lastekaitsespetsialisti. Kõik see on tähendanud rohkelt helistamist, selgitamist. Kuusalu kooli 678 õpilasest on tugikeskuse nimekirjas distantsõppe perioodi üle 50 õpilase.
Üksikud õpilased on sellised, kes distantsõppe perioodi alguses ei osalenud õpetöös mitte mingis mahus. Niisugusel juhul püüdsime nendega otse rääkida ja vanemaid aidata. See töö on osutunud edukaks ja enamik õpilastest osaleb õppetöös. On ka videokõnesid tehtud. Üleüldine olukord on tavapärasest teistsugune, inimestele mõjub see erinevalt, mõistame seda ja püüame aidata.
Tugikeskuse jaoks on see aeg olnud samuti erinev, aga õpetlik ning pannud meid mõtlema, et mõnegi haridusliku erivajadusega ehk HEV-lapsele võiks kodusõppe vorm olla mõistlik lahendus, üks-kaks kodusõppe päeva nädalas oleksid neile edaspidi kasulikud.
Endise ratsasportlase ja elukutselise treenerina tegutsen põhitöö kõrvalt ratsatreenerina Uuri külas ja Kahala Talli juures. Kuna on individuaaltreeningud, oleme nendega jätkanud eriolukorra ajal, jälgime 2+2 reeglit.“

GLAIDI AASRAND, Loksa gümnaasiumi bioloogia ja geograafia õpetaja:
„See aeg on olnud väga arendav, olen IT-oskusi juurde õppinud. Enne distantsõpet üritasin hoida Facebookis vahet isikliku tutvusringkonna ja tööalase suhtluse vahel, õpilastega Facebookis üldiselt ei suhelnud.
Nüüd suhtlen Messengeris ka õpilastega. Olen 5. klassi juhataja, nende peredega ka kirjutame sõnumeid ja helistame.
Minul kulub tööajast varasemast palju rohkem õpilastele tagasiside andmiseks. Klassi ees anname tunnis tagasisidet suurele seltskonnale korraga või töö käigus, kord ühele, siis teisele õpilasele. Praegu üritan kirja teel kõigile õpilastele vastata, nende tööde õnnestumisi ja puudujääke kommenteerida. Selles mõttes olen väga halb piiritõmbaja, kodus on raske arvutit kinni panna, sageli olen avastanud õhtul, et kell juba seitse. Päris palju aega võtab jälgimine, kes õpilastest on õppeülesanded saatnud. Kokkuvõttes võtab omajagu aega ka sellise lühikese teate kirjutamine igale õpilasele, et „Aitäh, väga tubli, tervitades õpetaja Glaidi“.
Õpetan 5.-11. klassi. Gümnaasiumi astme õpilased on iseseisvad, oskavad oma tegevust analüüsida. Nooremaid õpilasi tuleb rohkem juhtida. HEV-õpilastega olen teinud individuaalseid tunde, osade klassidega videotunde. Olen püüdnud võimalusel anda ülesandeid, mis suunavad lapsi loodusesse, panevad otsima ja märkama pinnavorme, kevade märke. Olen õppeülesannetena kasutanud veebiviktoriine ja Tartu Ülikooli teaduskooli videoloenguid.
Mõned üksikud keskkooli-osa noored pole mulle ühtegi tööd tagasi saatnud, miks või mida nad on otsustanud, ei tea. Enamik õpilasi töötavad tublilt. Kooli tagasi tahavad kõik. Kui enne oli ütlemisi, et kool on nõme, siis nüüd osatakse hinnata.
Kuna töötan kodukontoris ja mul on juhendada ka kolm oma koolilast, lisaks lasteaialaps ning nad tahavad mitu korda päevas süüa, siis on tegemisi palju ning väga ootasin koolivaheaega. See paus oli vajalik. Positiivne on eriolukorra juures see, et on tulnud aeg oma kodustega rohkem koos olla.“

PIRET URMET, Kehra gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja:
„On põnev, kuid kohati ka raske. Kui muidu sain õpilasele individuaalset nõu anda ühe käeviipe või paari lausega, siis nüüd tuleb selleks igaühele eraldi kirjutada. Distantsõppe juures on minu jaoks kõige hullem, et tuleb väga palju aega veeta arvuti taga. Loen laste liikumispäevikuid. Et igaühele saata tagasiside ja soovitused, istusin kaks pikka päeva lihtsalt arvuti taga. Mul pole kunagi olnud alaseljavalusid, nüüd hakkas sellest selg valutama.
Kuna ka lapsed peavad praegu kõigis teistes ainetes väga palju arvutiga töötama, siis tahtsin, et minu aines oleksid nad seda võimalikult vähe, saadaksid mulle vaid iga nädala lõpus liikumispäeviku lehe koos väikese analüüsiga, mis neist tegevustest arvavad. Ma ei hinnanud tulemust, vaid eelkõige analüüsi ja enda töö mõtestamist. Kolm tundi telefon käes mööda Kehrat loivata ei ole liikumine, ootan neilt mõtestatud erineva intensiivsusega liikumist ning mõistmist, et liikumisharjumust on neil endil vaja. Olen kevadeti teinud õpilastele kontrollteste, kui palju keegi on aastaga arenenud. Sel kevadel teevad nad neid endale ise, sügisel selgub, kes blufib. Üldiselt saan sellest kohe aru, tean ju neid lapsi.
Üldjoontes on nii, et kes olid koolis laisad, on ka nüüd. Kuid on üllatuslikult ka neid, kes tunnis teistega koos olles erilist aktiivsust üles ei näidanud, aga nüüd iseseisvalt on väga tublid. Ja vastupidiseid näiteid, kus mõni väga sportlik laps nüüd ilma õpetaja või treeneri pideva pealekäimiseta ei tee midagi.
Meil on olnud kokkulepe, et tegeleme kooliasjadega kuni kella kahe-kolmeni päeval. Aga mõned lapsed saadavad oma töid kell kaheksa õhtul ega mõista, miks õpetaja siis ei reageeri. Alguses lasin lastel neil teha endale ka päevaplaani. Neist selgus, miks mõni ei jõua koolipäeva jooksul oma töödega valmis – kui ikka hommikul kaua magatakse ja tegeletakse muude asjadega, pole ime, kui õhtul tuleb kaua õppida.
Elan Kehras metsa ääres ja minu tänav on praegu nagu kiirtee, metsas käib praegu väga palju rahvast. Kui selline liikumine jätkub, siis võidame Eesti rahva tervises kõvasti, südameveresoonkonna haigusi jääb kindlasti vähemaks.“

LAUR LEETJÕE, Raasiku põhikooli füüsika- ja tehnoloogia ning Pikavere mõisakooli tehnoloogia õpetaja:
„Täitsa hästi on läinud. Tehnoloogias andsin õpilastele 5 nädalaks pika loomingulise töö. Noorematel tuli leiutada multifunktsionaalne tarvik, millega saab teha mitut asja. Näiteks tehti haamer, millega sai ka kruvisid keerata. Kel oli võimalik, ehitas tarviku valmis ja saatis pildi, kel polnud, joonistas või kirjutas idee üles. 7.-9. klassi poisid ehitasid ETV ja Rakett 69 korraldatud võistluse jaoks Goldbergi masinat. Neist kolm valiti 263 hulka, kes pääsesid hääletusele.
Tehnoloogiaõpetuses on distantsõpe siiski hädavariant, kuid mõnedes ainetes võib mingi osa tundidest teha täiesti vabalt distantsilt. Füüsikas olen teinud videotunde, näidanud õpilastele teemade kohta tehtud slaidiesitlusi ning selgitanud. Füüsikas on olemas ka e-õpikud. See oleks super, kui valdkonna parimad õpetajad teeksid uute teemate kohta sissejuhatavad videoloengud, need oleksid veebis ja lapsed saaksid rahulikult vaadata-kuulata ning oma õpetaja kommenteeriks-täiendaks videotunnis.
Füüsikaõpetajana on mu koormus praegu suurem. Raasikul on 8.-9. klassis kokku 40 õpilast, kuid töötan ka Jüri koolis, kus mul on 160 õpilast. Kui annan õpilastele teha kontrolltöö, on päris suur koormus vaadata läbi nii palju töid, mis tulevad suvalistel aegadel. Kui on sellised tööd, kus pole kindel, kas õpilased on need ise teinud, hindeid praegu ei pane. Kui tööd on sarnaste vigadega, on selge, et need on rühmas tehtud või on keegi teistele vastuseid jaganud. Lapsed on kavalad, ka Zoomi keskkonda ei tule nad alati videopildiga sisse. Videotunnist on ka väga kerge jalga lasta – mõnikord, kui jõuab kätte tema kord midagi vastata, kaob õpilane lihtsalt ära, pärast ütleb, et internetiühendus katkes.
Kuna 9. klassil algavad tavaliselt juba märtsi keskel gümnaasiumi sisseastumiskatsed, olen püüdnud selleks ajaks füüsikas kõige olulisemad teemad läbi võtta. Ka nüüd jäid aprilli-maisse teemad, mis on praegu rohkem silmaringi avardamiseks ning põhjalikumalt hakatakse neid õppima gümnaasiumis.“

CRISTINA KASKA, Aruküla põhikooli keemia- ja bioloogiaõpetaja:
„Minu kui õpetaja jaoks ei ole distantsõpe kurnav. Olen digiasjadega kursis, mind huvitav IT. Pigem on probleem selles, et ma ei saa praegu lastele anda õppimises nii palju tuge kui tavaliselt. Õpilastel on praegu väga suur koormus, neil tuleb väga palju iseseisvalt õppima. Mõne lapse jaoks võib see olla väga hea iseseisvumine, teise jaoks väga raske koorem.
See, et tunnen digitehnoloogiat, ei tähenda, et saan seda õpilastelt eeldada. Võtan digiasju kui lisavahendit õppimiseks, nendega ei tasu üle pingutada. Olen teinud videoloenguid, et uut osa selgitada, meil on kasutusel ka õpik ja töövihik. Kuna olen õpilastega ka varem kasutanud digitaalseid teste, on need neile tuttavad. Kuid digitestidega saab kontrollida vaid faktiteadmisi, analüüsi- ja järeldusoskust nende kaudu kontrollida on keerulisem.
Õpetajana on minu jaoks kurb, et ma ei saa kodus olles garanteerida, et kõik lapsed saavad samad teadmised, nagu siis, kui õpiksime koolis. 9. klass läheb meie koolist ära, neid ma kahjuks järgmisel aastal aidata ei saa, aga kui tavaline koolitöö taastub, siis teisi saan järgmisel õppeaastal vastavalt vajadusele rohkem aidata. Bioloogia pärast ei muretse, seal on rohkem lugemist ja meelde jätmist, aga keemia puhul kardan, et järgmisel aastal võivad õpilased vajada rohkem abi. Teooriaosa on ilma õpetajata raske õppida.
Õnneks on meie väga toetav ja usaldav juhtkond öelnud, et ärge muretsege, me ei saa üle oma varju hüpata, võtame rahulikult, ei pea praegu programmis näpuga järge ajama ja ütlema, mis kõik on vaja lastel veel sel õppeaastal selgeks saada. Tulemustest tähtsam on tervis ja see, et lapsed tegelevad õppimisega, nende aeg on sisustatud.
Kõige rohkem tunnen puudust, et ei saa oma õpilaste ja lahedate kolleegidega igapäevaselt suhelda. Mulle väga meeldib õpetaja olla, saan positiivset energiat sellest, kui lähen klassi, kus on naeratavad teismelised, kes tahavad suhelda. Mulle annab väga palju, kui saan lahedate inimestega suhelda ja meie noored on väga ägedad. Õpetajatega on meil igal nädalal videokoosolekud, see annab energiat.
Kuna õpin magistrantuuris haridustehnoloogiat, olen sellega seotud oskusi jaganud ka oma kolleegidele. Kooli infojuhil on palju tööd, üritan aidata ja ühtlasi ka oma oskusi praktiseerida. Esimesel nädalal, kui mõnel õpetajal tekkis mõni küsimus, üritasin nõustada. Nendest panin kooli kodulehele kokku diginurga, kuhu koondan linke juhenditega.“