Kui­das õpe­ta­jad hin­da­vad dis­tant­sõp­pe se­nist 5 nä­da­lat?

and
799
Kuusalu õpetaja OSKAR HELDE.

OS­KAR HEL­DE, Kuu­sa­lu kesk­koo­li ees­ti kee­le ja kir­jan­du­se õpe­ta­ja:
„On ol­nud hu­vi­tav aeg. Esi­me­sed paar nä­da­lat oli vä­ga ras­ked ja st­res­si­roh­ked, tu­li en­da ja õpi­las­te jaoks uued töö­kesk­kon­nad sel­geks saa­da. Edas­pi­di läks ker­ge­maks, olen osa­vam las­te jaoks üle­san­deid üles pa­ne­ma ja ju­hen­deid juur­de kir­ju­ta­ma ning osa sel­gi­tu­si saab ju­ba ko­pee­ri­da.

Õpe­tan 6.-8. klas­si õpi­la­si. Tun­nid on koo­lis tun­nip­laa­ni jär­gi es­mas­päe­vast kol­ma­päe­va­ni ning nel­ja­päe­val ja ree­del te­ge­len üli­koo­liõ­pin­gu­te­ga. Dis­tant­sõp­pe esi­mes­tel nä­da­la­tel olid töö­päe­vad pi­kad, es­mas­päe­vast ree­de­ni te­gin õpe­ta­ja­tööd hom­mi­kust ku­ni kel­la ka­hek­sa-ühek­sa­ni õh­tul. Oli va­ja las­te­le vas­ta­ta, sel­gi­ta­da teh­ni­li­si kü­si­mu­si, aga nüüd nad tea­vad, mil­lis­te­le lin­ki­de­le ja nup­pu­de­le va­ju­ta­da. Paa­ril vii­ma­sel nä­da­lal olen nel­ja­päe­val ja ree­del ju­ba saa­nud oma üli­kool­töid te­ha.

Olen õpi­las­te jaoks kok­ku pan­nud küm­me­kond õp­pe­vi­deot. Kir­jan­du­ses proo­vi­sin lei­da eri üle­san­deid. Näi­teks pa­lu­sin te­ha in­ven­tuu­ri oma ko­du­ses raa­ma­tu­ko­gus, pan­na kir­ja kõi­ge pak­se­ma, va­ne­ma, põ­ne­va­ma, va­ne­ma­te­le täht­sa­ma raa­ma­tu ning leid­ma, mi­da ta­haks lä­bi lu­ge­da ja see oleks järg­mi­se kuu ko­hus­tus­lik kir­jan­dus. Üks ema kir­ju­tas, et nii põ­nev oli, vaa­ta­sid koos lap­se­ga ko­du­se raa­ma­tu­riiu­li lä­bi.

Sil­ma­de­le on in­ter­ne­ti­kesk­kon­da­des õpe­ta­mi­ne ja vas­tus­te kont­rol­li­mi­ne ol­nud suur koor­mus. See-eest hääl nüüd puh­kab, kui rää­gid kol­mel päe­val jär­jest 8 koo­li­tun­di klas­si ees, on suht­le­mi­sest ja rää­ki­mi­sest vä­si­mus. Ema­kee­le ja kir­jan­du­se õpe­ta­ja­te di­gi­foo­ru­mist leid­sin hea idee, and­sin ka oma õpi­las­te­le üle­san­de sea­da raa­ma­tud üks­tei­se pea­le nii, et raa­ma­tu­sel­ga­de­le trü­ki­tud peal­kir­ja­dest saaks luu­le­tu­se.

Olen ka­hen­dan­di­ke klas­si­ju­ha­ta­ja, iga nä­dal on meil vi­deo va­hen­du­sel klas­si­ju­ha­ta­ja­tund. Ka ees­ti kee­le õpe­ta­mi­seks teen vi­deo­tun­de Zoo­mi kau­du, ena­mas­ti on nii-öel­da täis­ma­ja, 20 õpi­la­sest 18 ik­ka tu­le­vad vest­lu­ses­se, mõ­ni küll ma­gab va­hel sis­se või lii­tub poo­le pealt. Lap­sed ei kur­da dis­tant­sõp­pe üle, os­ka­vad ju­ba ae­ga pla­nee­ri­da. Ka­su­tan õpi­las­te ko­du­töö­de üles­laa­di­mi­seks Goog­le Class­room´i. Esial­gu saa­de­ti ko­du­tööd e-kir­ja­ga, post­kast oli kir­ja­dest üle­koor­ma­tud, nüüd saab iga õpi­la­ne oma lin­gi.“

Aruküla õpetaja KAJA ARUSALU.

KA­JA ARU­SA­LU, Aru­kü­la põ­hi­koo­li 2. klas­si õpe­ta­ja:
„Esi­me­sel nä­da­lal üri­ta­si­me an­da en­dast mak­si­mu­mi. Päev lä­bi väl­ta­vad vi­deo­kõ­ned pa­nid pea­le suu­re pin­ge ja kur­na­sid kõ­vas­ti. Siis tu­li kõik ra­hu­li­ku­malt lä­bi mõel­da ja õp­pi­da tõ­hu­sa­mat nii aja­list kui si­su­list pla­nee­ri­mist. Sai keh­tes­ta­tud aja­li­sed pii­rid vi­deo­vas­ta­mis­teks. Võ­tan õpi­las­te kõ­ne­sid vas­tu hom­mi­ku­poo­li­kul kel­la ühe­ni ja õh­tul kuuest seits­me­ni, et ka päe­val tööl käi­vad va­ne­mad saak­sid võimaldada las­te­l ar­vu­tis vas­tata. Rõ­hu pa­ni­me põ­hiai­ne­te­le. Kuns­ti ja muu­si­kat tee­me ka, aga Zoo­mi tun­nid on pi­gem ma­te­maa­ti­kas, mis on kõi­ge ras­kem.

Võt­me­sõ­nad sel­les olu­kor­ras toi­me­tu­le­kuks on algk­las­si­las­te jaoks pe­re­kon­na tu­gi, üle­san­ne­te­le loo­min­gu­li­ne lä­he­ne­mi­ne. Olen avas­ta­nud nii en­das, las­tes kui lap­se­va­ne­ma­tes ül­la­tus­lik­ke kül­gi, mis ta­va­olu­kor­ras olek­sid jää­nud var­ju­le. Va­ne­mad on vä­ga toe­ta­vad, koos­töö on ti­he, nad on nõus kõi­ges kaa­sa löö­ma. Ole­ne­ma­ta sel­lest, et neil on to­pelt­pin­ge, tu­le­vad mu idee­de­ga kaa­sa, pa­ku­vad oma la­hen­du­si, toe­ta­vad po­si­tiiv­se­te sõ­nu­mi­te­ga, ko­du­töö­na val­mi­nud pro­jek­tid on lau­sa täius­li­kuks vii­mist­le­tud en­ne, kui neist te­hak­se fo­to või vi­deo. Kui saa­dan lin­gi lib­li­ka vol­ti­mi­sest, saan ta­ga­si fo­tod, kus on neist teh­tud kom­po­sit­sioon. Pal­ju on ol­nud to­re­daid as­ju, mi­da klas­si­ruu­mis po­leks­ki tei­nud. Näi­teks pa­lu­sin te­ha fo­to­jah­ti või kir­ju­ta­da luu­le­tus tee­mal „Ko­roo­na­ga ko­dus“.

Ka­hes klas­sis an­nan ka muu­si­ka­tun­di. Al­gu­ses püüd­sin te­ha Zoo­mis, aga see on aja­li­se in­ter­val­li tõt­tu ras­ke, koos laul­da ei saa. Ole­me tei­nud nii, et mi­na lau­lan min­gi rea kla­ve­ri või uku­le­le saa­tel et­te, las­tel on ar­vu­ti­mik­ro­fo­nid kin­ni ja lau­la­vad kaa­sa, ne­mad mind kuu­le­vad, mi­na neid mit­te. Saa­dan nei­le ka lin­ke rüt­mi­har­ju­tus­te­ga. Kui pa­lu­sin vii­sis­ta­da ühe ke­vad­luu­le­tuse ja mõel­da juur­de saa­de, ka­su­ta­ti saa­teks iga­su­gu­seid pil­le ala­tes taig­na­kaus­si­dest ku­ni vaa­si­de­ni väl­ja.

Kõi­ge roh­kem tun­ne­me las­te­ga puu­dust va­he­tust kon­tak­tist ja sil­mast sil­ma suht­lu­sest. Kui en­ne ei saa­nud algk­las­si­õpe­ta­ja sa­ge­li ka va­he­tun­ni ajal klas­sist lah­ku­da, sest las­tel oli pal­ju rää­ki­da ja kü­si­da nii isik­li­kel tee­ma­del kui maail­maas­ja­dest, siis vi­deo­tun­nis se­da te­ha ei saa. Saa­me hak­ka­ma, aga mui­du­gi ta­hak­si­me kõik koo­li.“

Kuusalu kooli tugikeskuse juht BIRGIT NURMIK.

BIR­GIT NUR­MIK, Kuu­sa­lu kesk­koo­li tu­gi­kes­ku­se ju­ha­ta­ja ja HEV koor­di­naa­tor:
„Tu­lin Kuu­sa­lu koo­li töö­le sü­gi­sest, õp­pi­sin es­malt koo­li ja ini­me­si tund­ma. Dis­tant­sõp­pe pe­riood on ai­da­nud saa­da tu­gi­kes­ku­se töö­ta­ja­tel oma­va­hel lä­he­da­se­maks ning õpe­ta­ja­te, klas­si­ju­ha­ta­ja­te ja tu­gi­kes­ku­se koos­tööd pa­re­maks. Oma­va­he­li­ne suht­lus ja in­fo­va­he­tus on ti­he. Ning kui ta­va­pä­ra­se koo­li­töö ajal suht­le­si­me roh­kem õpi­las­te­ga, siis nüüd on suu­rem rõhk suht­le­mi­sel lap­se­va­ne­ma­te­ga, ne­mad on meie koos­töö­part­ne­rid num­ber üks.

Kuu­sa­lu koo­li tu­gi­kes­ku­ses töö­ta­vad veel va­nem­psüh­ho­loog Ast­rid Rõuk, noo­rem­psüh­ho­loog Kris­lin Raik, õpia­biõ­pe­ta­ja Ene Soe­kov, eri­pe­da­goog Pi­ret Kukk, sot­siaal­pe­da­goog El­le Al­lik­saar ja abi­õpe­ta­ja Rai­li Rand­maa. Kui erio­lu­kord väl­ja kuu­lu­ta­ti, oli meie põ­hi­kü­si­mus, kui­das tu­gi­kes­kus saaks ai­da­ta sel­li­ses õp­pe­töös ko­gu koo­li ja hoi­da sil­ma peal õpi­las­tel, kes va­ja­vad ko­du­sõp­pel tu­ge.

Esi­me­se nä­da­la­ga töö­ta­si­me väl­ja süs­tee­mi, iga­le tu­ge va­ja­va­le õpi­la­se­le on mää­ra­tud oma juh­tu­mi­kor­ral­da­ja, in­fot si­ses­ta­tak­se ühi­ses­se and­me­baa­si, mi­da näe­vad kõik tu­gi­kes­ku­se kol­lee­gid. Ni­me­ki­ri abi­va­ja­va­test õpi­las­test täie­nes pi­de­val, ni­me­sid li­sa­sid ai­ne­õpe­ta­jad ja klas­si­ju­ha­ta­jad, või and­sid tea­da, kel­le­ga on prob­lee­mid la­he­ne­nud. Tä­nu sel­li­se­le koos­töö­le ei ole meie koo­lis üks­ki õpi­la­ne dis­tant­sõp­pe­ga pä­ris niiöel­da ära ka­du­nud, kui­gi ras­ke on eel­kõi­ge just neil õpi­las­tel, kel­lel po­le prae­gu­ses olu­kor­ras õp­pi­mi­seks ko­dust tu­ge. Mõ­nel ju­hul ole­me kaa­sa­nud ka las­te­kait­ses­pet­sia­lis­ti. Kõik see on tä­hen­da­nud roh­kelt he­lis­ta­mist, sel­gi­ta­mist. Kuu­sa­lu koo­li 678 õpi­la­sest on tu­gi­kes­ku­se ni­me­kir­jas dis­tant­sõp­pe pe­rioo­di üle 50 õpi­la­se.

Ük­si­kud õpi­la­sed on sel­li­sed, kes dis­tant­sõp­pe pe­rioo­di al­gu­ses ei osa­le­nud õpe­töös mit­te min­gis ma­hus. Nii­su­gu­sel ju­hul püüd­si­me nen­de­ga ot­se rää­ki­da ja va­ne­maid ai­da­ta. See töö on osu­tu­nud edu­kaks ja ena­mik õpi­las­test osa­leb õp­pe­töös. On ka vi­deo­kõ­ne­sid teh­tud. Üleül­di­ne olu­kord on ta­va­pä­ra­sest teist­su­gu­ne, ini­mes­te­le mõ­jub see eri­ne­valt, mõis­ta­me se­da ja püüa­me ai­da­ta.

Tu­gi­kes­ku­se jaoks on see aeg ol­nud sa­mu­ti eri­nev, aga õpet­lik ning pan­nud meid mõt­le­ma, et mõ­ne­gi ha­ri­dus­li­ku eri­va­ja­du­se­ga ehk HEV-lap­se­le võiks ko­du­sõp­pe vorm ol­la mõist­lik la­hen­dus, üks-kaks ko­du­sõp­pe päe­va nä­da­las olek­sid nei­le edas­pi­di ka­su­li­kud.

En­di­se rat­sas­port­la­se ja elu­kut­se­li­se tree­ne­ri­na te­gut­sen põ­hi­töö kõr­valt rat­sat­ree­ne­ri­na Uu­ri kü­las ja Ka­ha­la Tal­li juu­res. Ku­na on in­di­vi­duaal­tree­nin­gud, ole­me nen­de­ga jät­ka­nud erio­lu­kor­ra ajal, jäl­gi­me 2+2 reeg­lit.“

Loksa õpetaja GLAIDI AASRAND.

GLAI­DI AAS­RAND, Lok­sa güm­naa­siu­mi bio­loo­gia ja geog­raa­fia õpe­ta­ja:
„See aeg on ol­nud vä­ga aren­dav, olen IT-os­ku­si juur­de õp­pi­nud. En­ne dis­tant­sõ­pet üri­ta­sin hoi­da Fa­ce­boo­kis va­het isik­li­ku tut­vus­ring­kon­na ja tööa­la­se suht­lu­se va­hel, õpi­las­te­ga Fa­ce­boo­kis ül­di­selt ei su­hel­nud.

Nüüd suht­len Mes­sen­ge­ris ka õpi­las­te­ga. Olen 5. klas­si ju­ha­ta­ja, nen­de pe­re­de­ga ka kir­ju­ta­me sõ­nu­meid ja he­lis­ta­me.

Mi­nul ku­lub tööa­jast va­ra­se­mast pal­ju roh­kem õpi­las­te­le ta­ga­si­si­de and­mi­seks. Klas­si ees an­na­me tun­nis ta­ga­si­si­det suu­re­le selts­kon­na­le kor­ra­ga või töö käi­gus, kord ühe­le, siis tei­se­le õpi­la­se­le. Prae­gu üri­tan kir­ja teel kõi­gi­le õpi­las­te­le vas­ta­ta, nen­de töö­de õn­nes­tu­mi­si ja puu­du­jää­ke kom­men­tee­ri­da. Sel­les mõt­tes olen vä­ga halb pii­ri­tõm­ba­ja, ko­dus on ras­ke ar­vu­tit kin­ni pan­na, sa­ge­li olen avas­ta­nud õh­tul, et kell ju­ba seit­se. Pä­ris pal­ju ae­ga võ­tab jäl­gi­mi­ne, kes õpi­las­test on õp­peü­le­san­ded saat­nud. Kok­ku­võt­tes võ­tab oma­ja­gu ae­ga ka sel­li­se lü­hi­ke­se tea­te kir­ju­ta­mi­ne iga­le õpi­la­se­le, et „Ai­täh, vä­ga tub­li, ter­vi­ta­des õpe­ta­ja Glai­di“.

Õpe­tan 5.-11. klas­si. Güm­naa­siu­mi ast­me õpi­la­sed on ise­seis­vad, os­ka­vad oma te­ge­vust ana­lüü­si­da. Noo­re­maid õpi­la­si tu­leb roh­kem juh­ti­da. HEV-õpi­las­te­ga olen tei­nud in­di­vi­duaal­seid tun­de, osa­de klas­si­de­ga vi­deo­tun­de. Olen püüd­nud või­ma­lu­sel an­da üle­san­deid, mis suu­na­vad lap­si loo­du­ses­se, pa­ne­vad ot­si­ma ja mär­ka­ma pin­na­vor­me, ke­va­de mär­ke. Olen õp­peü­le­san­ne­te­na ka­su­ta­nud vee­bi­vik­to­rii­ne ja Tar­tu Üli­koo­li tea­dus­koo­li vi­deo­loen­guid.

Mõ­ned ük­si­kud kesk­koo­li-osa noo­red po­le mul­le üh­te­gi tööd ta­ga­si saat­nud, miks või mi­da nad on ot­sus­ta­nud, ei tea. Ena­mik õpi­la­si töö­ta­vad tub­lilt. Koo­li ta­ga­si ta­ha­vad kõik. Kui en­ne oli üt­le­mi­si, et kool on nõ­me, siis nüüd osa­tak­se hin­na­ta.

Ku­na töö­tan ko­du­kon­to­ris ja mul on ju­hen­da­da ka kolm oma koo­li­last, li­saks las­teaia­laps ning nad ta­ha­vad mi­tu kor­da päe­vas süüa, siis on te­ge­mi­si pal­ju ning vä­ga oo­ta­sin koo­li­va­heae­ga. See paus oli va­ja­lik. Po­si­tiiv­ne on erio­lu­kor­ra juu­res see, et on tul­nud aeg oma ko­dus­te­ga roh­kem koos ol­la.“

Kehra õpetaja PIRET URMET.

PI­RET UR­MET, Keh­ra güm­naa­siu­mi ke­ha­li­se kas­va­tu­se õpe­ta­ja:
„On põ­nev, kuid ko­ha­ti ka ras­ke. Kui mui­du sain õpi­la­se­le in­di­vi­duaal­set nõu an­da ühe käe­vii­pe või paa­ri lau­se­ga, siis nüüd tu­leb sel­leks igaü­he­le eral­di kir­ju­ta­da. Dis­tant­sõp­pe juu­res on mi­nu jaoks kõi­ge hul­lem, et tu­leb vä­ga pal­ju ae­ga vee­ta ar­vu­ti ta­ga. Loen las­te lii­ku­mis­päe­vi­kuid. Et igaü­he­le saa­ta ta­ga­si­si­de ja soo­vi­tu­sed, is­tu­sin kaks pik­ka päe­va liht­salt ar­vu­ti ta­ga. Mul po­le ku­na­gi ol­nud ala­sel­ja­va­lu­sid, nüüd hak­kas sel­lest selg va­lu­ta­ma.

Ku­na ka lap­sed pea­vad prae­gu kõi­gis teis­tes ai­ne­tes vä­ga pal­ju ar­vu­ti­ga töö­ta­ma, siis taht­sin, et mi­nu ai­nes olek­sid nad se­da või­ma­li­kult vä­he, saa­dak­sid mul­le vaid iga nä­da­la lõ­pus lii­ku­mis­päe­vi­ku le­he koos väi­ke­se ana­lüü­si­ga, mis neist te­ge­vus­test ar­va­vad. Ma ei hin­na­nud tu­le­must, vaid eel­kõi­ge ana­lüü­si ja en­da töö mõ­tes­ta­mist. Kolm tun­di te­le­fon käes möö­da Keh­rat loi­va­ta ei ole lii­ku­mi­ne, oo­tan neilt mõ­tes­ta­tud eri­ne­va in­ten­siiv­su­se­ga lii­ku­mist ning mõist­mist, et lii­ku­mis­har­ju­must on neil en­dil va­ja. Olen ke­va­de­ti tei­nud õpi­las­te­le kont­roll­tes­te, kui pal­ju kee­gi on aas­ta­ga are­ne­nud. Sel ke­va­del tee­vad nad neid en­da­le ise, sü­gi­sel sel­gub, kes blu­fib. Ül­di­selt saan sel­lest ko­he aru, tean ju neid lap­si.

Üld­joon­tes on nii, et kes olid koo­lis lai­sad, on ka nüüd. Kuid on ül­la­tus­li­kult ka neid, kes tun­nis teis­te­ga koos ol­les eri­list ak­tiiv­sust üles ei näi­da­nud, aga nüüd ise­seis­valt on vä­ga tub­lid. Ja vas­tu­pi­di­seid näi­teid, kus mõ­ni vä­ga sport­lik laps nüüd il­ma õpe­ta­ja või tree­ne­ri pi­de­va pea­le­käi­mi­se­ta ei tee mi­da­gi.

Meil on ol­nud kok­ku­le­pe, et te­ge­le­me koo­lias­ja­de­ga ku­ni kel­la ka­he-kol­me­ni päe­val. Aga mõ­ned lap­sed saa­da­vad oma töid kell ka­hek­sa õh­tul ega mõis­ta, miks õpe­ta­ja siis ei rea­gee­ri. Al­gu­ses la­sin las­tel neil te­ha en­da­le ka päe­vap­laa­ni. Neist sel­gus, miks mõ­ni ei jõua koo­li­päe­va jook­sul oma töö­de­ga val­mis – kui ik­ka hom­mi­kul kaua ma­ga­tak­se ja te­ge­le­tak­se muu­de as­ja­de­ga, po­le ime, kui õh­tul tu­leb kaua õp­pi­da.

Elan Keh­ras met­sa ää­res ja mi­nu tä­nav on prae­gu na­gu kiir­tee, met­sas käib prae­gu vä­ga pal­ju rah­vast. Kui sel­li­ne lii­ku­mi­ne jät­kub, siis või­da­me Ees­ti rah­va ter­vi­ses kõ­vas­ti, sü­da­me­ve­re­soon­kon­na hai­gu­si jääb kind­las­ti vä­he­maks.“

Raasiku õpetaja LAUR LEETJÕE.

LAUR LEET­JÕE, Raa­si­ku põ­hi­koo­li füü­si­ka- ja teh­no­loo­gia ning Pi­ka­ve­re mõi­sa­koo­li teh­no­loo­gia õpe­ta­ja:
„Täit­sa häs­ti on läi­nud. Teh­no­loo­gias and­sin õpi­las­te­le 5 nä­da­laks pi­ka loo­min­gu­li­se töö. Noo­re­ma­tel tu­li leiu­ta­da mul­ti­funkt­sio­naal­ne tar­vik, mil­le­ga saab te­ha mi­tut as­ja. Näi­teks teh­ti haa­mer, mil­le­ga sai ka kru­vi­sid kee­ra­ta. Kel oli või­ma­lik, ehi­tas tar­vi­ku val­mis ja saa­tis pil­di, kel pol­nud, joo­nis­tas või kir­ju­tas idee üles. 7.-9. klas­si poi­sid ehi­ta­sid ETV ja Ra­kett 69 kor­ral­da­tud võist­lu­se jaoks Gold­ber­gi ma­si­nat. Neist kolm va­li­ti 263 hul­ka, kes pää­se­sid hää­le­tu­se­le.

Teh­no­loo­giaõ­pe­tu­ses on dis­tant­sõ­pe siis­ki hä­da­va­riant, kuid mõ­ne­des ai­ne­tes võib min­gi osa tun­di­dest te­ha täies­ti va­balt dis­tant­silt. Füü­si­kas olen tei­nud vi­deo­tun­de, näi­da­nud õpi­las­te­le tee­ma­de koh­ta teh­tud slai­die­sit­lu­si ning sel­gi­ta­nud. Füü­si­kas on ole­mas ka e-õpi­kud. See oleks su­per, kui vald­kon­na pa­ri­mad õpe­ta­jad teek­sid uu­te tee­ma­te koh­ta sis­se­ju­ha­ta­vad vi­deo­loen­gud, need olek­sid vee­bis ja lap­sed saak­sid ra­hu­li­kult vaa­da­ta-kuu­la­ta ning oma õpe­ta­ja kom­men­tee­riks-täien­daks vi­deo­tun­nis.

Füü­si­kaõ­pe­ta­ja­na on mu koor­mus prae­gu suu­rem. Raa­si­kul on 8.-9. klas­sis kok­ku 40 õpi­last, kuid töö­tan ka Jü­ri koo­lis, kus mul on 160 õpi­last. Kui an­nan õpi­las­te­le te­ha kont­roll­töö, on pä­ris suur koor­mus vaa­da­ta lä­bi nii pal­ju töid, mis tu­le­vad su­va­lis­tel ae­ga­del. Kui on sel­li­sed tööd, kus po­le kin­del, kas õpi­la­sed on need ise tei­nud, hin­deid prae­gu ei pa­ne. Kui tööd on sar­nas­te vi­ga­de­ga, on sel­ge, et need on rüh­mas teh­tud või on kee­gi teis­te­le vas­tu­seid ja­ga­nud. Lap­sed on ka­va­lad, ka Zoo­mi kesk­kon­da ei tu­le nad ala­ti vi­deo­pil­di­ga sis­se. Vi­deo­tun­nist on ka vä­ga ker­ge jal­ga las­ta – mõ­ni­kord, kui jõuab kät­te te­ma kord mi­da­gi vas­ta­ta, kaob õpi­la­ne liht­salt ära, pä­rast üt­leb, et in­ter­ne­tiü­hen­dus kat­kes.

Ku­na 9. klas­sil al­ga­vad ta­va­li­selt ju­ba märt­si kes­kel güm­naa­siu­mi sis­seas­tu­mis­kat­sed, olen püüd­nud sel­leks ajaks füü­si­kas kõi­ge olu­li­se­mad tee­mad lä­bi võt­ta. Ka nüüd jäid ap­ril­li-mais­se tee­mad, mis on prae­gu roh­kem sil­ma­rin­gi avar­da­mi­seks ning põh­ja­li­ku­malt ha­ka­tak­se neid õp­pi­ma güm­naa­siu­mis.“

Aruküla õpetaja CRISTINA KASKA.

CRIS­TI­NA KAS­KA, Aru­kü­la põ­hi­koo­li kee­mia- ja bio­loo­giaõ­pe­ta­ja:
„Mi­nu kui õpe­ta­ja jaoks ei ole dis­tant­sõ­pe kur­nav. Olen di­gias­ja­de­ga kur­sis, mind hu­vi­tav IT. Pi­gem on prob­leem sel­les, et ma ei saa prae­gu las­te­le an­da õp­pi­mi­ses nii pal­ju tu­ge kui ta­va­li­selt. Õpi­las­tel on prae­gu vä­ga suur koor­mus, neil tu­leb vä­ga pal­ju ise­seis­valt õp­pi­ma. Mõ­ne lap­se jaoks võib see ol­la vä­ga hea ise­seis­vu­mi­ne, tei­se jaoks vä­ga ras­ke koo­rem.

See, et tun­nen di­gi­teh­no­loo­giat, ei tä­hen­da, et saan se­da õpi­las­telt eel­da­da. Võ­tan di­gias­ju kui li­sa­va­hen­dit õp­pi­mi­seks, nen­de­ga ei ta­su üle pin­gu­ta­da. Olen tei­nud vi­deo­loen­guid, et uut osa sel­gi­ta­da, meil on ka­su­tu­sel ka õpik ja töö­vi­hik. Ku­na olen õpi­las­te­ga ka va­rem ka­su­ta­nud di­gi­taal­seid tes­te, on need nei­le tut­ta­vad. Kuid di­gi­tes­ti­de­ga saab kont­rol­li­da vaid fak­ti­tead­mi­si, ana­lüü­si- ja jä­rel­du­sos­kust nen­de kau­du kont­rol­li­da on kee­ru­li­sem.

Õpe­ta­ja­na on mi­nu jaoks kurb, et ma ei saa ko­dus ol­les ga­ran­tee­ri­da, et kõik lap­sed saa­vad sa­mad tead­mi­sed, na­gu siis, kui õpik­si­me koo­lis. 9. klass lä­heb meie koo­list ära, neid ma kah­juks järg­mi­sel aas­tal ai­da­ta ei saa, aga kui ta­va­li­ne koo­li­töö taas­tub, siis tei­si saan järg­mi­sel õp­peaas­tal vas­ta­valt va­ja­du­se­le roh­kem ai­da­ta. Bio­loo­gia pä­rast ei mu­ret­se, seal on roh­kem lu­ge­mist ja meel­de jät­mist, aga kee­mia pu­hul kar­dan, et järg­mi­sel aas­tal või­vad õpi­la­sed va­ja­da roh­kem abi. Teoo­riao­sa on il­ma õpe­ta­ja­ta ras­ke õp­pi­da.

Õn­neks on meie vä­ga toe­tav ja usal­dav juht­kond öel­nud, et är­ge mu­ret­se­ge, me ei saa üle oma var­ju hü­pa­ta, võ­ta­me ra­hu­li­kult, ei pea prae­gu prog­ram­mis nä­pu­ga jär­ge aja­ma ja üt­le­ma, mis kõik on va­ja las­tel veel sel õp­peaas­tal sel­geks saa­da. Tu­le­mus­test täht­sam on ter­vis ja see, et lap­sed te­ge­le­vad õp­pi­mi­se­ga, nen­de aeg on si­sus­ta­tud.

Kõi­ge roh­kem tun­nen puu­dust, et ei saa oma õpi­las­te ja la­he­da­te kol­lee­gi­de­ga iga­päe­va­selt su­hel­da. Mul­le vä­ga meel­dib õpe­ta­ja ol­la, saan po­si­tiiv­set ener­giat sel­lest, kui lä­hen klas­si, kus on nae­ra­ta­vad teis­me­li­sed, kes ta­ha­vad su­hel­da. Mul­le an­nab vä­ga pal­ju, kui saan la­he­da­te ini­mes­te­ga su­hel­da ja meie noo­red on vä­ga äge­dad. Õpe­ta­ja­te­ga on meil igal nä­da­lal vi­deo­koo­s­ole­kud, see an­nab ener­giat.

Ku­na õpin ma­gist­ran­tuu­ris ha­ri­dus­teh­no­loo­giat, olen sel­le­ga seo­tud os­ku­si ja­ga­nud ka oma kol­lee­gi­de­le. Koo­li in­fo­ju­hil on pal­ju tööd, üri­tan ai­da­ta ja üht­la­si ka oma os­ku­si prak­ti­see­ri­da. Esi­me­sel nä­da­lal, kui mõ­nel õpe­ta­jal tek­kis mõ­ni kü­si­mus, üri­ta­sin nõus­ta­da. Nen­dest pa­nin koo­li ko­du­le­he­le kok­ku di­gi­nur­ga, ku­hu koon­dan lin­ke ju­hen­di­te­ga.“