Kui­das te­ha nii, et väi­ke­ses ko­has oleks pa­rem ela­da?

1654
KAT­RIN PÄRG­MÄE, Aren­gu­koos­töö Ümar­laua kom­mu­ni­kat­sioo­ni­juht

Ar­va­mus­fes­ti­va­li koh­ta te­hak­se sa­ge­li krii­ti­kat, et ini­me­sed ai­nult rää­gi­vad, kuid mi­da­gi ei muu­tu. Aren­gu­koos­töö Ümar­laud kor­ral­das aru­te­lu, mil­le kesk­mes olid ko­ha­li­kud ko­gu­kon­nad. Kü­si­si­me, mi­da saa­vad ko­ha­li­kud oma­va­lit­su­sed ja ini­me­sed ise ära te­ha sel­leks, et ko­gu­kon­nad jääk­sid pü­si­ma ja olek­sid ka glo­baal­ses mõt­tes kest­li­kud.

Maao­ma­va­lit­sus­tel on aeg ala­väär­sus­komp­lek­sist üle saa­da. Ei pea ära te­ge­ma ai­nult mii­ni­mump­rog­ram­mi, saab pal­ju roh­kem ära te­ha. Sel­leks va­ja­me roh­kem koos­tööd. Tal­gu­te te­ge­mi­ne on ta­va­pä­ra­ne, ent li­saks par­gi­ko­ris­tu­se­le või ehi­ta­mi­se­le tu­leks te­ha ka laie­maid pro­jek­te. Ko­gu­kon­na­ga saab koos mõel­da, kui­das ai­da­ta eri­va­ja­du­se­ga lap­si, kui­das te­ha ea­ka­te elu mu­ga­va­maks.

Suht­le­mi­ne ja eri­ne­vus ri­kas­ta­vad. Suu­re­ma­te lin­na­de lä­he­dal on pal­ju „põl­lua­su­meid”, kus ela­vad ühest sot­siaal­sest klas­sist, sar­na­ses va­nu­ses pe­re­kon­nad ja kus käiak­se ai­nult ma­ga­mas. Seal ei ole las­teae­da, poo­di, ega koh­vi­kut, mis an­naks ini­mes­te­le või­ma­lu­se su­hel­da. Tei­ne mu­re on sel­li­se asu­mi­te ela­ni­ke ühe­su­gu­ne pro­fiil – moo­dus­tub mik­ro­kos­mos, kus ei ole ke­da­gi, kes nor­mist eri­neks. Sak­sa­maal on osa­des lii­du­maa­des sea­dus, et uu­se­la­mu­ra­joo­ni­des peab vä­he­malt 20 prot­sen­ti ehi­tis­test mi­ne­ma sot­siaal­seks ma­ju­tu­seks ehk ole­ma ma­da­la­ma üü­ri­hin­na­ga. Nii on igal pool ta­ga­tud ühis­kond­lik eri­pal­ge­li­sus.

Hea näi­de on Keh­ra, kus eri­va­ja­dus­te­ga ini­mes­te pe­re­ma­jad asu­vad las­teaia kõr­val. Lap­sed käi­vad pe­re­ma­ja­des kü­las, klien­did las­teaia sünd­mus­tel ja ko­ha­lik ko­gu­kond hoiab neid vä­ga. Siin on olu­li­ne roll oma­va­lit­su­sel, kel­le üle­san­ne on oma ini­mes­te­ga su­hel­da ja muu­da­tus­te va­ja­dust sel­gi­ta­da.

Ko­ha­li­ke selt­si­de ak­tiiv­sus. Ideaal­ses olu­kor­ras saa­vad ini­me­sed või­ma­li­kult pal­ju ise ot­sus­ta­da ja te­ha. Kui­gi rah­vas te­ge­li­kult ta­hab ko­ha­li­kus elus kaa­sa rää­ki­da, tun­dub see pal­ju­de­le lii­ga kee­ru­li­ne. Väi­kes­te­le koh­ta­de­le ta­va­pä­ra­selt on võim kin­nis­tu­nud ühe selts­kon­na kät­te ja tei­sed ko­ha­li­kud ela­ni­kud on käe­ga löö­nud või sel­le tõt­tu, et kõi­ki­de­le mu­re­de­le ja et­te­pa­ne­ku­te­le on val­la­ma­jast vas­tu­seks „ei!” või head kaa­sa­mi­se ja koos­te­ge­mi­se süs­tee­mi te­ge­li­kult ei ole. Iga oma­va­lit­sus peaks väl­ja pak­ku­ma, kui­das ini­me­sed saak­sid ko­ha­li­kes as­ja­des kaa­sa mõel­da ja te­gut­se­da.

Ai­nult kii­re in­ter­net töö­koh­ti ei pääs­ta. Sa­ge­li mõel­dak­se, et kui maal on kii­re in­ter­ne­ti­ühen­dus, saab sin­na ela­ma min­na küll, kaug­töö või­ma­lus ole­mas. Ent ko­ha­li­ku ko­gu­kon­na pü­si­ma jää­mi­seks on va­ja mit­me­ke­si­seid töö­koh­ta­sid, ai­nult kaug­tööst ei pii­sa. Ko­ha­li­kud töö­ko­had sün­ni­vad ko­ha­li­kest või­ma­lus­test.

Har­ve­ma asus­tu­se­ga piir­kon­da­des maks­tak­se bus­si­fir­ma­le nii vä­he, et buss käib vä­ga har­va. See­tõt­tu po­le ka sõit­jaid, nii et do­tat­sioo­ni vä­hen­da­tak­se veel­gi. Il­ma au­to­ta on lin­nast väl­jas pea või­ma­tu ela­da. Kui­das saab ra­hul ol­la olu­kor­ra­ga, kus buss viib sind hom­mi­kul ars­ti juur­de, ent ta­ga­si saad al­les õh­tul? Üks la­hen­dus on ja­ga­mis­ma­jan­dus, kus oma­va­lit­sus os­tab bus­si­fir­ma­de ase­mel olu­li­selt paind­li­ku­mat tee­nust au­to­juh­ti­delt.

Soo­vi­tus igaü­he­le – vaa­ta en­da ko­gu­kon­da ja mõt­le, mi­da saak­sin ko­gu­kon­nas en­da pea­le võt­ta? Mil­le­ga saad nüüd ja ko­he alus­ta­da, et si­nu ko­du­ko­has oleks kõi­gil pa­rem ela­da? Jul­gust kõi­gi­le uu­te as­ja­de­ga alus­ta­mi­sel!

Mi­da kü­si­da ko­ha­li­ke oma­va­lit­sus­te va­li­mis­tel kan­di­daa­ti­delt? Kü­si­ge lä­bi mõel­dud ja põh­ja­lik­ku pi­kaa­ja­list plaa­ni, kus me ta­ha­me 50 aas­ta pä­rast ol­la ja miks? Ka po­lii­ti­kul peab ole­ma jul­gus unis­ta­da. Va­li­ja on see, kes saab nõu­da loo­sun­gist sü­ga­va­ma­le mi­ne­kut ja dia­loo­gi as­tu­mist.

Eelmine artikkelKampaaniaaeg on alanud
Järgmine artikkelKii­re in­ter­ne­ti­ga lii­tu­mi­seks on Har­ju­st 18 000 soo­via­val­dust