
Arvamusfestivali kohta tehakse sageli kriitikat, et inimesed ainult räägivad, kuid midagi ei muutu. Arengukoostöö Ümarlaud korraldas arutelu, mille keskmes olid kohalikud kogukonnad. Küsisime, mida saavad kohalikud omavalitsused ja inimesed ise ära teha selleks, et kogukonnad jääksid püsima ja oleksid ka globaalses mõttes kestlikud.
Maaomavalitsustel on aeg alaväärsuskompleksist üle saada. Ei pea ära tegema ainult miinimumprogrammi, saab palju rohkem ära teha. Selleks vajame rohkem koostööd. Talgute tegemine on tavapärane, ent lisaks pargikoristusele või ehitamisele tuleks teha ka laiemaid projekte. Kogukonnaga saab koos mõelda, kuidas aidata erivajadusega lapsi, kuidas teha eakate elu mugavamaks.
Suhtlemine ja erinevus rikastavad. Suuremate linnade lähedal on palju „põlluasumeid”, kus elavad ühest sotsiaalsest klassist, sarnases vanuses perekonnad ja kus käiakse ainult magamas. Seal ei ole lasteaeda, poodi, ega kohvikut, mis annaks inimestele võimaluse suhelda. Teine mure on sellise asumite elanike ühesugune profiil – moodustub mikrokosmos, kus ei ole kedagi, kes normist erineks. Saksamaal on osades liidumaades seadus, et uuselamurajoonides peab vähemalt 20 protsenti ehitistest minema sotsiaalseks majutuseks ehk olema madalama üürihinnaga. Nii on igal pool tagatud ühiskondlik eripalgelisus.
Hea näide on Kehra, kus erivajadustega inimeste peremajad asuvad lasteaia kõrval. Lapsed käivad peremajades külas, kliendid lasteaia sündmustel ja kohalik kogukond hoiab neid väga. Siin on oluline roll omavalitsusel, kelle ülesanne on oma inimestega suhelda ja muudatuste vajadust selgitada.
Kohalike seltside aktiivsus. Ideaalses olukorras saavad inimesed võimalikult palju ise otsustada ja teha. Kuigi rahvas tegelikult tahab kohalikus elus kaasa rääkida, tundub see paljudele liiga keeruline. Väikestele kohtadele tavapäraselt on võim kinnistunud ühe seltskonna kätte ja teised kohalikud elanikud on käega löönud või selle tõttu, et kõikidele muredele ja ettepanekutele on vallamajast vastuseks „ei!” või head kaasamise ja koostegemise süsteemi tegelikult ei ole. Iga omavalitsus peaks välja pakkuma, kuidas inimesed saaksid kohalikes asjades kaasa mõelda ja tegutseda.
Ainult kiire internet töökohti ei päästa. Sageli mõeldakse, et kui maal on kiire internetiühendus, saab sinna elama minna küll, kaugtöö võimalus olemas. Ent kohaliku kogukonna püsima jäämiseks on vaja mitmekesiseid töökohtasid, ainult kaugtööst ei piisa. Kohalikud töökohad sünnivad kohalikest võimalustest.
Harvema asustusega piirkondades makstakse bussifirmale nii vähe, et buss käib väga harva. Seetõttu pole ka sõitjaid, nii et dotatsiooni vähendatakse veelgi. Ilma autota on linnast väljas pea võimatu elada. Kuidas saab rahul olla olukorraga, kus buss viib sind hommikul arsti juurde, ent tagasi saad alles õhtul? Üks lahendus on jagamismajandus, kus omavalitsus ostab bussifirmade asemel oluliselt paindlikumat teenust autojuhtidelt.
Soovitus igaühele – vaata enda kogukonda ja mõtle, mida saaksin kogukonnas enda peale võtta? Millega saad nüüd ja kohe alustada, et sinu kodukohas oleks kõigil parem elada? Julgust kõigile uute asjadega alustamisel!
Mida küsida kohalike omavalitsuste valimistel kandidaatidelt? Küsige läbi mõeldud ja põhjalikku pikaajalist plaani, kus me tahame 50 aasta pärast olla ja miks? Ka poliitikul peab olema julgus unistada. Valija on see, kes saab nõuda loosungist sügavamale minekut ja dialoogi astumist.