Kuhu on ka­du­nud ko­da­nik?

83
KELLY KRUUSMANN

KEL­LY KRUUS­MANN,
Ani­ja val­la ko­da­nik

Mä­le­tan ae­ga, mil kaup­lus­se il­mu­sid esi­me­sed vii­lu­ta­tud saiad. „No kas me siis tões­ti ei os­ka enam saia­gi lõi­ga­ta,” aa­si­ti pe­re­des. Tä­na me ise­gi ei mõt­le enam sel­le­le – sai on pa­ki­tud ki­le­kot­ti ja se­da saab kaup­lu­sest igal ajal. Sa­mu­ti naer­di amee­ri­ka­li­ke lu­gu­de üle sel­lest, kui­das mik­ro­lai­neah­ju ka­su­tus­ju­hen­dis­se tu­li li­sa­da, et apa­raat ko­du­loo­ma­de kui­va­ta­mi­seks ei so­bi. Mä­le­ta­si­me peast küm­neid laua­te­le­fo­ni numb­reid, suut­si­me pi­ke­malt vaa­gi­ma­ta iga­päe­vas­te prob­lee­mi­de la­hen­da­mi­se­ga hak­ka­ma saa­da.

Sot­siaal­mee­dia ko­da­ni­keg­rup­pi­de aru­te­lu­sid ja tä­he­le­pa­ne­kuid jäl­gi­des te­kib üha enam tun­ne, et vas­tu­tus­või­me­li­ne ko­da­nik on meil­gi väl­ja su­rev näh­tus. On nii liht­ne an­da tea­da tor­mi­ga ma­ha kuk­ku­nud puust, mõt­le­ma­ta, kas sel­le ee­mal­da­mi­seks on tin­gi­ma­ta tar­vis pääs­tea­me­ti abi või pii­sab küm­nest mi­nu­tist ihu­ram­mu ra­ken­da­mi­sest. Kor­te­ri­ühis­tu­te si­seg­rup­pi­des on saa­nud möö­da­pääs­ma­tuks prob­lee­mist lam­bi­pir­ni va­he­ta­mi­ne tre­pi­ko­da­des, rää­ki­ma­ta ma­ja prü­gi­ma­jan­du­se eest seis­mi­ses või par­gis ko­ha­tud kom­mi­pa­be­ri kor­ja­mi­ses. Võõ­ras mu­re, ar­va­tak­se. Tu­le­me au­tost väl­ja ja leia­me ae­ga, et sal­ves­ta­da oma nu­ti­sead­mes­se fo­to hil­ju­ti au­to al­la jää­nud kü­la­kas­sist, pos­ti­ta­me pil­di „Mär­ga­tud…” grup­pi, ent jä­ta­me kor­ju­se tee­le, ku­ni oma­ni­kel on või­ma­tu te­da tu­vas­ta­da või elu jät­nud loo­ma teelt üles­ kor­ja­ta.

Hil­ju­ti sat­tu­sin lu­ge­ma ko­da­ni­ku pa­hast kir­ju­tist, mis oli suu­na­tud ko­ha­li­ku­le oma­va­lit­su­se­le – lii­ga har­va ra­ja­tak­se kerg­liik­lus­teid, praht len­da­vat möö­da tä­na­vaid. Tut­ta­va­te seas sa­mal tee­mal ves­tel­des on sel­ge, et suu­re­le osa­le ei ole ko­da­ni­ku­vas­tu­tus isi­kuo­ma­ne – see on ka­duv näh­tus. Hea­kor­ra­tal­gud, pu­has hea­dus ja tun­ne, et ole­me kõik üks, meie ko­du ja sel­le ümb­rus on ka mi­nu en­da, mit­te ai­nult ko­ha­li­ku oma­va­lit­su­se hin­gea­si, on ui­nu­nud.

Pa­nus­ta­mi­ne jääb kä­pu­täie en­tu­sias­ti­de sü­da­meas­jaks. Sel­le ase­mel, et pa­nus­ta­jaid tun­nus­ta­da, aa­si­tak­se tih­ti ka nen­de kal­lal: „Miks peak­sin mi­ne­ma las­teaia ter­ri­too­riu­mi­le leh­ti rii­su­ma, kui see on ko­ha­li­ku oma­va­lit­su­se töö?”, olen kuul­nud. Tun­dub liht­sam ela­da tead­mi­ses, et heao­lu eest vas­tu­tab kee­gi tei­ne. Ala­ti kee­gi tei­ne.

Ja ma ei mõis­ta, miks see nii on. Vas­tu­tu­se pa­ne­mi­ne „kel­le­gi tei­se” õl­ga­de­le on kui moea­si – mi­da hal­vus­ta­va­malt saab puu­du­jää­gist mär­ku an­da, se­da pa­rem. Miks?

Iga aas­ta lõ­pus asu­vad oma­va­lit­su­sed püüd­ma neid, kes ühel või tei­sel põh­ju­sel ei ole oma pä­ris­ko­ju sis­se kir­ju­ta­tud. Oda­vam ron­gi­pi­let, mõ­ni mu­jalt pa­ku­tav hü­vi­tis – need on reaal­sed as­jad, mil­le­ga ko­da­nik­ke püü­tak­se, ja on ise­gi mõis­te­tav, miks ini­me­sed ei vae­vu mak­su­tu­lu oma ko­du­kan­ti jät­ma. Ome­ti koos­neb meie ko­du­ko­ha või­me­kus hoo­lit­se­da nen­de­sa­ma­de kerg­liik­lus­tee­de, tä­na­va­val­gus­tu­se, ke­na hal­jas­tu­se, küm­ne­te tu­le­vikp­ro­jek­ti­de ja mil­jo­ni meie iga­päe­vae­lu mär­ka­ma­tu hü­ve eest just sel­lest, kes ko­gu­kon­da pa­be­ri­te jär­gi kuu­lu­vad. Tee see väi­ke lii­gu­tus, kir­ju­ta end ko­du­val­da sis­se, et ta saaks si­nu eest mak­si­maal­selt hoo­lit­se­da.

Mi­na olen oma val­las saa­nud kõi­ki­de­le kü­si­mus­te­le kaa­sa­mõt­le­jaid. Hea­de­le mõ­te­te­le lei­dub ala­ti toe­ta­jaid. Ja kui iga mõ­te ko­he ei rea­li­see­ru­gi, on aeg heaks lak­mus­pa­be­riks idee vett­pi­da­vu­se tes­ti­mi­seks. On aeg ha­ka­ta mõist­ma, et ole­me üks – me kõik. Hea­dus kas­va­tab hea­dust, pa­nus­ta­mi­ne pa­nus­ta­mist. Aga ku­hu si­na ka­du­nud oled, hea ko­da­nik?