Koo­liõ­pi­las­te ka­ran­tii­ni­päe­vi­kud

578
JOOSEP tahab kooli tagasi minna, et asju meeskonnana teha.

GER­DA TRIIN HÄÄL

Joo­sep Kir­si­maa, Kuu­sa­lu kesk­koo­li 3. klas­si õpi­la­ne:
„Tean, miks pea­me ko­dus õp­pi­ma, le­vi­kul on suur vii­rus ja on erio­lu­kord. Aga kool lä­heb ik­ka­gi eda­si.

Är­ka­sin hom­mi­kul kell 8, sõin ja hak­ka­sin ko­he koo­lias­ju te­ge­ma. Ja nii­moo­di iga päev, es­mas­päe­vast ree­de­ni. Mi­da va­rem koo­li­töö­de­ga alus­tan, se­da kii­re­mi­ni saan val­mis. Min­geid vee­bi­kesk­kon­di me ei ka­su­ta, õpe­ta­ja pa­neb e-koo­li, mis as­ju on va­ja te­ha ja siis neid teen.

Õn­neks meil on ko­dus kaks ar­vu­tit, mi­na saan üh­te ka­su­ta­da ja õde teist. Kui va­ja, siis ema ai­tab mind, aga ma olen tark ja saan aru, mi­da peab te­ge­ma ja teen as­jad ise ära. Isa ai­tab õel koo­lias­ju te­ha.

Ko­dus õp­pi­mi­se pu­hul mul­le meel­dib see, et ma saan va­rem val­mis. Koo­lias­ju peab üld­se vä­hem te­ge­ma ja ko­dus on ka va­he­tun­nid, siis ma käin all­kor­ru­sel ja puh­kan.

Pä­rast koo­li lä­hen õue. Seal mul­le täit­sa meel­dib. Ma siis tu­len tup­pa ja pean raa­ma­tut lu­ge­ma. Mõ­ni päev loen 4-5 leh­te, aga mõ­ni­kord 21 leh­te. Loen nii kaua, kui jak­san. Ma alus­ta­sin sel­le raa­ma­tu­ga vei­di en­ne, kui hak­ka­sin ko­dus õp­pi­ma ja nüüd on üle poo­le raa­ma­tu ju­ba loe­tud. Raa­mat on pi­gem ko­hus­tus­lik, mis õpe­ta­ja an­dis, aga ku­na va­li­kuid oli nii pal­ju, siis lõ­puks sai­me ise va­li­da, mi­na loen „Pax: Loit­su­sau“.

Ma loo­dan, et tu­leb roh­kem kee­leõ­pet. Eel­mi­ne nä­dal te­gin vaid kolm üle­san­net töö­vi­hi­kus­se, mil­lest mul üks oli teh­tud. Õpe­ta­ja võiks an­da mei­le sõ­nu, mis on va­ja pä­he õp­pi­da, ja siis me re­gu­laar­selt õpi­me ja järg­mi­sel päe­val õpe­ta­ja kont­rol­lib.

Üks päev pi­din kir­ju­ta­ma töö­vi­hi­kus­se, mis on ka­ru­tee­ned. Ja see mul­le üld­se ei meel­di­nud, sest sel­le­ga läks mi­tu tun­di ae­ga. Kui ko­duõ­pe al­gas, siis es­mas­päe­val oli vä­ga la­he koo­liü­le­san­deid te­ha ja sa­mal ajal ko­dus ol­la, kuid ree­deks oli tu­ju täit­sa ära ja mõ­te enam üld­se ei töö­ta­nud.

Te­ge­li­kult ta­haks üld­se koo­li ta­ga­si, mul­le meel­dib teis­te­ga koos õp­pi­da, nii on pa­rem, kui kõik tee­vad sa­mu as­ju. Prae­gu teeb mu õde ühes toas oma koo­lias­ju ja mi­na siin oma koo­lias­ju. Tun­nen puu­dust, et tei­si pole üm­ber­rin­gi. Ko­dus on üld­se nii pal­ju muud, mi­da te­ha.“

JENSILE kodune õppevorm sobib.

Jens Rand­laht, Kol­ga koo­li 5. klas­si õpi­la­ne:
„As­ju teen iga päev, sest kool on ju iga päev. Üle­san­ded pan­nak­se üles hil­je­malt kell 10 ja kel­la 16 peab ole­ma õpe­ta­ja­le saa­de­tud. Osad õpe­ta­jad pa­ne­vad ko­he ko­gu nä­da­la üle­san­ded, aga osad pa­ne­vad päe­va kau­pa. Kuns­tis pa­neb õpe­ta­ja täh­ta­jaks ree­de, kuid se­da võib üks­kõik mis ajal te­ha.

Ko­duõp­pes on koo­li­töid pi­gem vä­hem kui koo­lis, aga see võib ol­la ka sel­lest, et en­dal on nii pal­ju ae­ga, et te­ha as­ju ära siis, kui ise ta­han.

Õpe­ta­jad pa­ne­vad kas koo­li­töö üles e-koo­li või saa­da­vaid e-mai­li ja me lep­pi­si­me õpe­ta­ja­ga kok­ku nii, et iga tei­si­päev on lä­bi in­ter­ne­ti kok­ku­saa­mi­ne, kaa­me­ra­ga. Üle­san­deid on mõ­le­maid, nii õpi­kust ja töö­vi­hi­kust kui ka in­ter­ne­tist. Ma pa­re­ma mee­le­ga teen in­ter­ne­tist. Kui on õpi­ku või töö­vi­hi­ku üle­san­ded, siis peab pä­rast pil­di te­ge­ma ja õpe­ta­ja­le saat­ma. Koo­lis oli liht­sam siis, kui õpe­ta­ja se­le­tas en­ne üle­san­net, et mi­da peab te­ge­ma. Prae­gu on kas teks­tid või ma­te­maa­ti­kas olid vi­deod. Al­gu­ses ko­duõp­pes ma ar­va­sin, et siin saab ole­ma nii ras­ke õp­pi­da, aga pä­ri­selt ei ole. Mu lem­mik­koo­li­töö oli kunst, kus pi­di­me vol­ti­ma ja klee­pi­ma ning val­mis tööst te­gi­me pil­di ja pa­ni­me üles Goog­le Pho­tos’se, kus õpe­ta­ja nä­gi kõi­gi oma­sid.

Eel­mi­ne nä­dal aja­loos me rää­ki­si­me kuns­tist ja siis Leo­nar­do da Vin­cist ja ma ei saa­nud kõi­gest ko­he al­gu­ses aru, aga kui me olek­si­me koo­lis, siis oleks õpe­ta­ja se­le­ta­nud ja oleks ol­nud liht­sam aru saa­da. Ing­li­se kee­les oli ko­dus liht­sam, pi­di te­ge­ma töö­vi­hi­kust har­ju­tu­si. Õp­pi­si­me täis­mi­ne­vik­ku ja siis pi­di väl­jen­deid vi­hi­kus­se kir­ju­ta­ma. Se­da on ko­dus liht­sam te­ha.

Mul­le meel­dib, et saan te­ha as­ju omas tem­pos. Ja va­ne­ma­te käest saan abi kü­si­da. Ja saan pau­se te­ha siis, kui ise ta­han. Mul­le meel­dib nii­moo­di „koo­lis käia“, aga ma ar­van, et pi­ka aja pea­le tü­di­nen ära. Kui koo­lis ko­hal käia, siis saab õpe­ta­ja käest kü­si­da, aga ema ja isa on prae­gu abiks, kui va­ja. Pi­gem ol­la ko­dus, et ei puu­tu kok­ku üks­tei­se­ga. Siis ei pea koo­le ka­ran­tii­ni pa­ne­ma.“

Distantsõppe kõrvalt jääb KARL JACOL aega muusika kirjutamiseks.

Karl Ja­co Da­niel, Kuu­sa­lu kesk­kooli 10. klas­si õpi­la­ne:
„Ko­duõ­pe mul­le ik­ka vä­ga so­bib. Ma­ga­sin iga päev mõ­nu­salt kaua, kui är­ka­sin sõin hea hom­mi­ku­söö­gi ja siis vaa­ta­sin, mis päev en­da­ga kaa­sa toob. Kas män­gin Plays­ta­tio­nit, käin rat­ta­ga sõit­mas või saan sõb­ran­na­ga kok­ku. Ko­duõp­pe esi­me­sel päe­val üri­ta­sin sõb­ran­na­le ka Plays­ta­tion 4 män­gi­mist õpe­ta­da, aga no nai­sed, need ik­ka ei os­ka neid vi­deo­män­ge män­gi­da (är­ge võt­ke sol­van­gu­na, he­he).

Mi­nu jaoks on see pan­dee­mia olu­kord nii hu­vi­tav, et ma olin al­gu­ses täies­ti ele­vil, ku­na ma olen lap­se­põl­vest saa­ti män­gi­nud ai­nult sel­li­seid kao­se män­ge, siis see on nii tut­tav tee­ma mi­nu jaoks ning se­da on­gi hu­vi­tav ise ko­ge­da.

Kui sõb­ran­na koo­li­töid te­gi, siis ma kas igav­le­sin ko­dus või lõi­ka­sin õu­na ja jäin ma­ga­ma. Eks ma ise ka te­gin koo­lias­ju: vei­di ma­te­maa­ti­kat, psüh­ho­loo­gias kir­ju­ta­sin päe­va­ru­tii­nist ja füü­si­kas te­gin vei­di üle­san­deid, aga eks ma roh­kem ik­ka seik­len. Ah­jaa, ree­del lük­ka­sin e-koo­li lah­ti ja te­gin oma bio­loo­gia töö ära. No ja kell 12 oli meil vi­deo­kõ­ne klas­si­ju­ha­ta­ja tund, see oli vä­ga hu­vi­tav, uus ko­ge­mus. Aga pä­rast se­da läk­sin jäl­le õue, sõp­ra­de­ga kos­su män­gi­ma – väl­jas oli nii ilus ilm, et no kui­das saab toas is­tu­da… ei saa­gi. Ku­na koo­li­töid an­tak­se suh­te­li­selt pi­ka täh­ta­ja­ga, siis saan ise oma graa­fi­kut sät­ti­da, ise va­lin, mil­lal koo­lias­jad ära teen, peaa­si, et õi­geks ajaks teh­tud on. Ja noh, eks koo­li­töid ol­la prae­gu vä­hem ka.

Mul­le sel­li­ne ko­dus õp­pi­mi­se koo­li­süs­teem vä­ga so­bib, mo­ti­vat­sioo­ni koo­li­töid te­ha ik­ka on, sest prae­gu on või­ma­lik ai­nult häid hin­ded saa­da ja oma va­nad hin­ded kor­da aja­da, sest kui­das on või­ma­lik ko­dus hal­ba hin­net saa­da – ei ole­gi. Eks mul mui­du olid mõ­nes ai­nes ka vei­di ni­rud hin­ded, aga nüüd saan­gi need ka kor­da.“