GERDA TRIIN HÄÄL
Joosep Kirsimaa, Kuusalu keskkooli 3. klassi õpilane:
„Tean, miks peame kodus õppima, levikul on suur viirus ja on eriolukord. Aga kool läheb ikkagi edasi.
Ärkasin hommikul kell 8, sõin ja hakkasin kohe kooliasju tegema. Ja niimoodi iga päev, esmaspäevast reedeni. Mida varem koolitöödega alustan, seda kiiremini saan valmis. Mingeid veebikeskkondi me ei kasuta, õpetaja paneb e-kooli, mis asju on vaja teha ja siis neid teen.
Õnneks meil on kodus kaks arvutit, mina saan ühte kasutada ja õde teist. Kui vaja, siis ema aitab mind, aga ma olen tark ja saan aru, mida peab tegema ja teen asjad ise ära. Isa aitab õel kooliasju teha.
Kodus õppimise puhul mulle meeldib see, et ma saan varem valmis. Kooliasju peab üldse vähem tegema ja kodus on ka vahetunnid, siis ma käin allkorrusel ja puhkan.
Pärast kooli lähen õue. Seal mulle täitsa meeldib. Ma siis tulen tuppa ja pean raamatut lugema. Mõni päev loen 4-5 lehte, aga mõnikord 21 lehte. Loen nii kaua, kui jaksan. Ma alustasin selle raamatuga veidi enne, kui hakkasin kodus õppima ja nüüd on üle poole raamatu juba loetud. Raamat on pigem kohustuslik, mis õpetaja andis, aga kuna valikuid oli nii palju, siis lõpuks saime ise valida, mina loen „Pax: Loitsusau“.
Ma loodan, et tuleb rohkem keeleõpet. Eelmine nädal tegin vaid kolm ülesannet töövihikusse, millest mul üks oli tehtud. Õpetaja võiks anda meile sõnu, mis on vaja pähe õppida, ja siis me regulaarselt õpime ja järgmisel päeval õpetaja kontrollib.
Üks päev pidin kirjutama töövihikusse, mis on karuteened. Ja see mulle üldse ei meeldinud, sest sellega läks mitu tundi aega. Kui koduõpe algas, siis esmaspäeval oli väga lahe kooliülesandeid teha ja samal ajal kodus olla, kuid reedeks oli tuju täitsa ära ja mõte enam üldse ei töötanud.
Tegelikult tahaks üldse kooli tagasi, mulle meeldib teistega koos õppida, nii on parem, kui kõik teevad samu asju. Praegu teeb mu õde ühes toas oma kooliasju ja mina siin oma kooliasju. Tunnen puudust, et teisi pole ümberringi. Kodus on üldse nii palju muud, mida teha.“

Jens Randlaht, Kolga kooli 5. klassi õpilane:
„Asju teen iga päev, sest kool on ju iga päev. Ülesanded pannakse üles hiljemalt kell 10 ja kella 16 peab olema õpetajale saadetud. Osad õpetajad panevad kohe kogu nädala ülesanded, aga osad panevad päeva kaupa. Kunstis paneb õpetaja tähtajaks reede, kuid seda võib ükskõik mis ajal teha.
Koduõppes on koolitöid pigem vähem kui koolis, aga see võib olla ka sellest, et endal on nii palju aega, et teha asju ära siis, kui ise tahan.
Õpetajad panevad kas koolitöö üles e-kooli või saadavaid e-maili ja me leppisime õpetajaga kokku nii, et iga teisipäev on läbi interneti kokkusaamine, kaameraga. Ülesandeid on mõlemaid, nii õpikust ja töövihikust kui ka internetist. Ma parema meelega teen internetist. Kui on õpiku või töövihiku ülesanded, siis peab pärast pildi tegema ja õpetajale saatma. Koolis oli lihtsam siis, kui õpetaja seletas enne ülesannet, et mida peab tegema. Praegu on kas tekstid või matemaatikas olid videod. Alguses koduõppes ma arvasin, et siin saab olema nii raske õppida, aga päriselt ei ole. Mu lemmikkoolitöö oli kunst, kus pidime voltima ja kleepima ning valmis tööst tegime pildi ja panime üles Google Photos’se, kus õpetaja nägi kõigi omasid.
Eelmine nädal ajaloos me rääkisime kunstist ja siis Leonardo da Vincist ja ma ei saanud kõigest kohe alguses aru, aga kui me oleksime koolis, siis oleks õpetaja seletanud ja oleks olnud lihtsam aru saada. Inglise keeles oli kodus lihtsam, pidi tegema töövihikust harjutusi. Õppisime täisminevikku ja siis pidi väljendeid vihikusse kirjutama. Seda on kodus lihtsam teha.
Mulle meeldib, et saan teha asju omas tempos. Ja vanemate käest saan abi küsida. Ja saan pause teha siis, kui ise tahan. Mulle meeldib niimoodi „koolis käia“, aga ma arvan, et pika aja peale tüdinen ära. Kui koolis kohal käia, siis saab õpetaja käest küsida, aga ema ja isa on praegu abiks, kui vaja. Pigem olla kodus, et ei puutu kokku üksteisega. Siis ei pea koole karantiini panema.“

Karl Jaco Daniel, Kuusalu keskkooli 10. klassi õpilane:
„Koduõpe mulle ikka väga sobib. Magasin iga päev mõnusalt kaua, kui ärkasin sõin hea hommikusöögi ja siis vaatasin, mis päev endaga kaasa toob. Kas mängin Playstationit, käin rattaga sõitmas või saan sõbrannaga kokku. Koduõppe esimesel päeval üritasin sõbrannale ka Playstation 4 mängimist õpetada, aga no naised, need ikka ei oska neid videomänge mängida (ärge võtke solvanguna, hehe).
Minu jaoks on see pandeemia olukord nii huvitav, et ma olin alguses täiesti elevil, kuna ma olen lapsepõlvest saati mänginud ainult selliseid kaose mänge, siis see on nii tuttav teema minu jaoks ning seda ongi huvitav ise kogeda.
Kui sõbranna koolitöid tegi, siis ma kas igavlesin kodus või lõikasin õuna ja jäin magama. Eks ma ise ka tegin kooliasju: veidi matemaatikat, psühholoogias kirjutasin päevarutiinist ja füüsikas tegin veidi ülesandeid, aga eks ma rohkem ikka seiklen. Ahjaa, reedel lükkasin e-kooli lahti ja tegin oma bioloogia töö ära. No ja kell 12 oli meil videokõne klassijuhataja tund, see oli väga huvitav, uus kogemus. Aga pärast seda läksin jälle õue, sõpradega kossu mängima – väljas oli nii ilus ilm, et no kuidas saab toas istuda… ei saagi. Kuna koolitöid antakse suhteliselt pika tähtajaga, siis saan ise oma graafikut sättida, ise valin, millal kooliasjad ära teen, peaasi, et õigeks ajaks tehtud on. Ja noh, eks koolitöid olla praegu vähem ka.
Mulle selline kodus õppimise koolisüsteem väga sobib, motivatsiooni koolitöid teha ikka on, sest praegu on võimalik ainult häid hinded saada ja oma vanad hinded korda ajada, sest kuidas on võimalik kodus halba hinnet saada – ei olegi. Eks mul muidu olid mõnes aines ka veidi nirud hinded, aga nüüd saangi need ka korda.“