Koo­liõ­pi­las­te ka­ran­tii­ni­päe­vi­kud 3. osa

231
JENS RANDLAHT.

GER­DA TRIIN HÄÄL

JENS RAND­LAHT, Kol­ga koo­li 5. klas­si õpi­la­ne:
„Mi­na olen val­mis veel kuu ae­ga ko­dus õp­pi­ma. See meel­dib mul­le. Olen saa­nud te­ha as­ju omas tem­pos ja ko­dus õp­pi­mi­ne po­le veel ära tüü­da­nud. Pal­jud üle­san­ded on küll sa­ma­su­gu­sed, kuid on ka põ­ne­va­maid as­ju, mi­da saan te­ha siis, kui ta­han. Näi­teks ees­ti kee­le ja kir­jan­du­se õpe­ta­ja jät­tis mei­le üle­san­de vaa­da­ta Har­ry Pot­te­ri nel­jan­dat osa ja siis esi­tas mei­le sel­le koh­ta kü­si­mu­si. Või kuns­tis pi­di­me te­ge­ma loo­dus­li­ke ai­ne­te­ga maa­kuns­ti, see mul­le meel­dis. Eks kok­ku­võt­tes ol­la üle­san­deid ka vei­di­ke vä­hem.
Ma koo­li­kor­ral­dust ei ole vä­ga sõp­ra­de­ga aru­ta­nud, aga eel­mi­sel nä­da­lal oli meil klas­si­ju­ha­ta­ja­ga vi­deo­tund kol­mel päe­val nä­da­las, seal aru­ta­si­me, et ilm­selt ei saa enam sel õp­peaas­tal koo­li ta­ga­si. Osa­de­le klas­si­kaas­las­te­le see tun­dub meel­di­vat, kuid tei­sed ta­ha­vad koo­li min­na, sest nii on neil liht­sam õp­pi­da. Ül­di­selt pean üt­le­ma, et see kuu on ol­nud vä­ga edu­kas. Olen saa­nud kõik koo­li­tööd ilu­sas­ti teh­tud. Iga kord, kui õpe­ta­ja­le mi­da­gi saa­dan, siis õpe­ta­ja vas­tab, et kas kõik oli õi­ges­ti.
Mul­le tun­dub, et sel­li­ne õp­pe­vorm töö­tab häs­ti. Vä­he­malt meil ko­dus. Kui mul va­ja on, siis saab abi kü­si­da, isa käest min­geid kii­re­maid as­ju, sest ta on kõi­ge lä­he­mal. Kui on va­ja töid kont­rol­li­da, siis kü­sin ema või va­nae­ma käest, aga va­nae­ma õpe­tab ka väi­kest õde. Ta veel koo­lis ei käi, aga neil on prae­gu ke­vad­kool. Ja ku­na mul on ju­ba paar aas­tat oma ar­vu­ti, siis saan kõik oma as­jad seal te­ha.
Mui­du on to­re, kui kõik ko­dus on, siis saab käia kel­le­gi juu­res ja su­hel­da, sest kee­gi on ko­gu aeg ma­jas. Aga eks ma en­ne su­ve­va­hea­ja al­gust an­nan tea­da, kas ko­dus õp­pi­mi­ne tüü­tas mind ära või ei.“

JOOSEP tahab kooli tagasi minna, et asju meeskonnana teha.

JOO­SEP KIR­SI­MAA, Kuu­sa­lu kesk­koo­li 3. klas­si õpi­la­ne:
„See aeg on mul läi­nud pä­ris häs­ti, kuid ko­dus õp­pi­da ei ole mu lem­mik­te­ge­vus. Kõik sei­nad on lii­ga tut­ta­vad ja kõik nur­gad veel­gi tut­ta­va­mad. Ma olen ko­dus õp­pi­mi­sest vä­si­nud ja kui olen vä­si­nud, siis olen tu­ju­kas. Ru­tiin hak­kab või­must võt­ma, üri­tan se­da pe­le­ta­da, aga vä­ga ei tu­le väl­ja. Käin õues ja ja­lu­tan koe­ra­ga, va­hel teen pä­rast õp­pi­mist kii­re ui­na­ku. Üks päev oli asi nii hull, et ai­ta­sin emal ise­gi kar­tu­leid koo­ri­da. Nüüd, va­hea­jal, saab na­tu­ke­ne­gi pu­ha­ta koo­lias­ja­dest. Mui­du on elu puh­ta igav.
Koo­lias­ja­dest on kee­leõ­pe lõ­puks läi­nud pa­re­maks, päe­va­pealt. Iga nä­dal on ise­gi vi­deo­tund. Veel on igal ree­del klas­si­ju­ha­ta­ja­tund vi­deo­na, võ­ta­me nä­da­la kok­ku.
Ko­dus on meil as­jad ja­ga­tud, is­si õpe­tab mu õde, kes käib esi­me­ses klas­sis, ja mind õpe­tab ema. Õel on pal­ju roh­kem ar­vu­tis ja in­ter­ne­tis õp­pi­mist kui mi­nul. Ta peab va­hel ise­gi oma lu­ge­mist lin­dis­ta­ma ja õpe­ta­ja­le saat­ma. Mul po­le nii pal­ju as­ju, mi­da pean kont­rol­li­mi­seks saat­ma. Aga nüüd pan­nak­se jäl­le numb­reid, en­ne oli ar­ves­ta­tud ja mit­tear­ves­ta­tud
Eks kõi­ge ras­kem on­gi tu­ju üle­val hoid­mi­ne. Eel­mi­ne nä­dal oli meil ke­va­de mär­ka­mi­se bin­go, kui leid­si­me õuest sel­le, pi­di­me ära mär­ki­ma ja vaa­ta­ma, kas saa­me kõik täis. Muu­si­kat ja tant­su ei meel­di mul­le üld­se ko­dus te­ha. Muu­si­kas oli meil vii­ma­ti pol­ka, aga mui­du an­tak­se ko­gu aeg you­tu­be’ist min­geid vi­deoid vaa­da­ta, et tant­si või lau­la kaa­sa. Vii­ma­sel päe­val veel koo­lis sain kaa­sa ka pa­be­ril kont­roll­töid, aga nen­dest ole­me ai­nult kaks tei­nud. Just üks päev vaa­ta­sin, et täies­ti va­na tee­ma, aga õpe­ta­ja po­le te­ge­mi­seks and­nud.
Ma saan küll ko­dus hak­ka­ma, aga ta­hak­sin ik­ka­gi koo­li sõp­ra­de juur­de. Ma se­da vii­ru­se olu­kor­da vä­ga sõp­ra­de­ga aru­ta­nud ei ole, nen­de­ga rää­gin ik­ka­gi rõõm­sa­tel tee­ma­del.“