ENN KIRSMAN, Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse esimees
Taoliste „nimekirjade“ koostamine ja avaldamine on kuritegu õpilaste ja õpetajate suhtes. Selle mõtte kordamine on nagu refrään pikemas laulus, mis kordub ja kordub ja kordub ja mingit muutust teema arendusse kaasa ei too.
Mida selline nimekiri näitab? Seda, kuidas ühes või teises koolis üks või teine eksam õnnestus. Kuidas õnnestus õpetajatel ja õpilastel ära arvata võimalikud eksamiteemad ja nendeks end paremini treenida. Mis muud see riigieksamiteks valmistumine on kui treenimine, treenimine, treenimine. Ja nagu me kõik teame, sõltub võistluse tulemus küll mingil määral sellest, kui hästi või halvasti on treeningud õnnestunud, vorm ajastatud, kuid hoopis rohkem sellest, millised olid sportlase eeldused enne treenima asumist.
Küllap on nii ka riigieksamite pingeridadega. Need mõõdavad küll õpetajate ja õpilaste ühise pingutuse tulemusi, aga enam kui konkreetse eksamiks ette valmistamise tulemuslikkuse hindamisest (mõned nimetavad seda võib-olla isegi „kooli poolt pakutava hariduse kvaliteediks“), annavad need tabelid pigem hinnangu sellele, kui osav on olnud kool põhikoolide õpetajate tehtud töö vilju noppima ehk kui palju võimekaid põhikoolilõpetajaid on kool suutnud enda juurde õppima meelitada. Sageli ei ole ühte või teise kooli õppima asumine vaid riigieksamite tulemustega põhjendatav.
Teine päris tõsine puudus, mis tabelist vastu vaatab, on see viie eksamitegija nõue, mis ahistab eelkõige just väiksemaid koole. Sageli on väiksemates koolides neid õpilasi, kes valivad ja sooritavad (enamasti ka väga edukalt) keemia, füüsika, bioloogia ja nii edasi eksami paar-kolm, kuid nende edu kooli tulemustes ei peegeldu – seda suurepärast tulemust justkui ei olekski. Ja seegi näitab kooli kehvemana, kui ta tegelikult on.
Kolmas probleem, millest aastaid on räägitud, on õpilaste manipuleerimine riigieksamite valimisel. Õpilaste ja ka õpetajate ringkonnas on avalik saladus see, et on koole, kus mitte õpilane ei vali endale riigieksamit, vaid seda teeb kooli juhtkond, kes elimineerib taoliselt võimaluse, et keskmine hinne alaneb. Teine kool takistusi ei tee ja õpilased saavad valida eksameid vabalt, aga tabelis konkureerivad need koolid ühetaoliselt.
Ja kui vaadata tabelis „tõusjaid“ ja „langejaid“, siis on need üllatajad enamasti väiksemad koolid, kus „gümnaasiumi õppekvaliteet“ sõltub suuresti sellest, kas tublimad põhikooli lõpetajad on otsustanud jätkata oma haridusteed kodukoolis või läinud mujale (linna, „eliitkooli“). Need aastakäigud, kus tublimad on otsustanud jääda, tõstavad kooli edetabelis kõrgemale, teised aastakäigud aga langetavad kolinal. Kusjuures õpetajad on enamasti needsamad.
Kui midagi mõõta ja millegi põhjal edetabeleid koostades koolide headust hinnata, siis kooli poolset panust (konkreetse) õpilase arengusse, kui vaid keegi seda objektiivselt teha oskaks. Mu meelest tuleks palju kõrgemalt hinnata seda, kui õpilane on võrreldes eelmise kooliastmega teinud suure arenguhüppe oluliselt kõrgemalt tema koolikaaslaste poolt riigieksamil saadud keskmisest punktisummast.
